Viimane nädal on olnud unenäoline retk läbi angiini kõrgpalavikumäestiku. Tuikudes läbitud kurud, tunnistajaks sadadele neelatustele, mis laamasid kokku surudes läbisid hõõguvat kokkupressitud kurku. 

Kogemuse võrra jälle rikkam. Ega ei oskagi öelda, mis see siis oli. Ei saa eristada, mis oli uni ja mis päris. Haigus on mingi vahepealne hämar ala. Isegi, kui diagnoos on paigas ja selle külge saab ennast kinnitada kui köie külge, mis viib ühest mäetipust teiseni, siis kogemusena on äge haigus täiesti sürreaalne. Isoleeritus, pikali olek ja samas intensiivsus, vägagi šamanistliku rituaali taoline kogemus. On, mis ta on, aga argielust ja tavareaalsusest viib kõrge palavik ikka täiesti välja. Aga kuhu? Teisel haiguspäeval tundsin, et kerge käekell, mis mul muidu on ööpäevaringselt käe peal, segab. Võtsin ära ja on siiani kuskil voodi äärealal, keset kõrbe. Ma ei tea, kas seda peab tegema või mitte, ilmselt mitte, aga kuidagi hakkab meel ise tähendust otsima ja andma, mõtestama. See haigus oligi ajaväline kogemus ja kellaga polnud midagi pihta hakata. 

Praegu päike paistab ja see tundub nagu kingitus, sest tükike taevast, mida ma näen, on pilv, mille õhematest kohtadest pressib pehmet päikesevalgust. Ilmad on jahedamad ja tundub, et ka niiskemad, kuigi sadanud vist pole. Hakkasin lennupileteid vaatama ja kuigi tean juba eelmisest aastast, et midagi soodsat on raske kui mitte võimatu leida, siis ikkagi ühel hetkel meenus valus hinnatõus. Mäletan, kui 2019. aasta sügisel ostsin Finnairi piletid Bangkoki ja tagasi 550 euro eest ja see tundus jõhker hind. Rääkisin end pehmeks, sest oli juba sügis ja tahtsin väga minna, polnud nii kalleid pileteid varem ostnud. See oli selline tavahind, mitte sooduspakkumine. See-eest otselend Soomest. Nüüd on hea, kui ühe otsa selle raha eest saab. Ja siis on ka pigem kahe ümberistumisega lennud ja pikad ootamised, mis teeb lennu kogupikkuseks 11 tunni asemel 30 tundi. Ma ei tea, kas hinnad või ka muudkui pikenevad väikses kirjas tingimused, aga miski on võtnud lendamiselt seda lahedat vabaduse, imelise teleportimise tunnetust ära. Eks peab ikkagi minema ja lähengi. Just praegu kuulen, kuidas lennuk vuhiseb üle taeva, valmistudes Ülemistel maanduma. Saab millegi muu arvelt ehk kokku hoida, olgu need piletid siis kallimad. Kui pikemaks ajaks minna, siis pole nii väga vahet. Jõulude paiku ma ikkagi minema ei hakka, sest siis on hinnad eriti laes, puhkuste aeg. Kuskil jaanuari teisel nädalal kukuvad märkimisväärselt. Küllap sihin sinna. 

Võib-olla ei peaks praegu liiga palju vaevama pead kaugete asjadega. Pileteid on vaja jälgida küll, aga hoopis teravam on küsimus, kas homme minna võttele või mitte. Kui haigeks jäin oli jube raske ennast rattast maha saada, oli raske leppida, et ei saagi tööle minna. Nüüd tundub sama hirmutav jälle minna. Nagu oleks midagi uut, mida varem pole teinud. Eks ongi teadmatust, et kuidas vastu pean. Selleks on ka täna vaja õue minna ja natuke olla, vaadata, kas väsimus tuleb peale või mitte. Selle järgi saab juba otsustada. 

Talv on ees. Kui tekib hetk, siis kipub mõte minema vanaemale. Miskipärast tuleb just see uus hauakivi ja matmine silme ette. Kuidagi nii liigutav. Soe augustipäev kõrgete puude all. Pehme liiv. Kõige lähedasemad sugulased. Vanaisa, ema, tädi, vennad ja tädilapsed. Venna naine ja nende tütar. Seto lugu, mille ema telefonist mängima pani, asetades selle maapinnale. Viimased vanaema lemmikkommid, mida jagus täpselt kõigile üks, 

Nutt tuli peale ja nutsin mõnuga. Või noh, mis mõnuga, aga nutt viib soojust üle keha. Mingi rahustav toime on pillimisel. Herilane või väga temamoodi putukas luusib rõdukasti lilledel, tore vaadata. Rohelust on veel palju. 

Natuke arusaamatu on olla. Varsti tuleb sügis. Uuel nädalal jälle filmivõtted ja uuel kuul, kui pole ka võtteid, siis tulevad taas tantsutunnid. Nii et polegi väga halb kogu see asi. Ja kui lennupileti ära ostan, siis saab hakata juba reisi ootama ja mõnusalt ettevalmistusi tegema. 

Tundub nagu kohe võiks sadama hakata, aga lähen siiski vaatan seda ilma. Söön enne natuke ja siis laia ilma. Saan ehk raamatukogus koolimaterjalid välja printida. Sellised väiksed ülesanded on praegu parajad. 

Aitäh selle võimaluse eest täna siin leheküljel peatuda. Tänan kõige eest. Pole ühtegi kaebust.