Esiti kirjutasin kogemata oktiiber. Muudad paar tähte ja korraga on tunne nagu siis, kui šokolaad, mille sees on prõksuvad ja plahvatavad tükid. Universum paindub välgatusena suuremaks. Olen hobune, kes korra näeb silmaklappide vahelt kõrvale. Kuidagi on tunne, et elu on kinnielatud. Ometi ju võimalusi on palju. Või pole? Miskipärast tundub ilmselge, et on. Aga igapäevamured tiirlevad vägagi samadel trajektooridel. Kas kuhugi minna või mitte minna. Tulla ära või mitte. Nii et miski hoiab kinni, enda küljes nagu kärbsepaberil. Või õigemini nagu mingil sissesõidetud teel mööda liini nagu trollibuss. Trollibuss olla ei tahaks, rong tundub uhkem. Lõikab läbi metsade ja kaljude, sõidab siledaks rööbastele pandud münte ja veoautosid. Pakub sõitjatele sujuvat äraolemist. 

Täna tuleb tööle minna. Ei jaksa üldse, aga mis ma muud ikka teeks. Lihtsalt väsimus on kontides. Võtteelu on ka juba natuke teistmoodi, pole enam nii soe. Aga sellest pole hullu. Talvised ja isegi novembrivõtted, kui võivad päeval olla miinus- või mõned plusskraadid, on omamoodi katsumus. Juba see temperatuurierinevus toas ja õues. Olles päev läbi õues võttel ja jõudes tagasiteel linna sooja autosse või koju, siis on uimane palavikutunne. Nii juhtub sageli, et koju jõudes ja soojenedes tuleb mõnus tukastus peale, aga peagi läheb uni taas ära ja pool ööd ei pruugi üldse magama jääda. Tavaline talvine värk. Selles mõttes tõesti tasub talvel rohkem magada või reisida, et ei peaks ägisema kohustuste, kohtumiste ja tähtaegade laviini all. Teisalt mäletan kontorielu nii, et aastaajad vaheldusid märkamatult. Kontoris on ikka sama õhk ja valgus. Peale lõunat on unisus, mõned päevad on kiiremad, mõned aeglased, aga kõik liigub nagu rong. Lähed hommikul kohale, vahepeal on lõuna ja siis koju. Vaevu panin tähele, kuidas kojumineku aeg oli järjest hämaram. Karavan liikus ja polnud aega midagi rohkemat mõelda. Ainult tunda pitsitust, et teen miskit valesti. Miski minu sees igatses midagi muud. Sai seegi etapp läbi. 

Kõht on tühi, vaatan midagi süüa.