Uhh. Teist nädalat või umbes nii ei saa midagi tehtud. Kui eelmine nädal oli selline võttejärgne, mil käisin küll esimestes tantsutundides üle kahe kuu ja vist liikusin ka natuke väljas, siis muul ajal olin üsna voodirežiimil. Sel nädalal kujutasin ette, et hakkan asju ajama, aga ei aja midagi. Palju on und ja see on isegi okei ja ilmselt siis vajalik, aga ärkveloleku aeg on selline, et mitte midagi ei viitsi teha. Täiesti nõutu ja natuke isegi hädas. Vist on ka varem olnud, et sügis oktoobri lõpus ja pärast võtteperioodi jätab mingisse letargiasse. Isegi meeldivaid tegevusi peab veidi tagant sundima. Võib-olla see on loomulik? Või mitte? See depressiivsus ja teovõimetus. Et millega just häda pärast ei pea, sellega ei tegelegi. Aga raske on sellega rahul olla. Energiat on vähem. See on ju normaalne, sest vahepeal andsin endast rohkem, kui anda oli. Sellegipoolest olen üllatunud, kuidas päevad lähevad ja saan enam-vähem ühe asja tehtud. Käia tantsutunnis. Või siis jalutada mingid tunnid. Pesu pesemine on juba väga suur ettevõtmine. Taarat viisin. Nii et täna on midagi siiski tehtud. Aga peas tiksuvad nii häirivalt mingid väiksed ülesanded. Vastamised, arvete koostamised ja muu, mis ei võta eriti aega. Lihtsalt ei taha tegeleda. Sest ei karju. Võib-olla pole siis vaja. Aga kuidas sellest peas tinistavast juhtorganist või orjapidajast, kuidas iganes teda nimetama peaks(?), lahti saada? See sisemine kasvataja üritab mis ta üritab, aga ega mingeid tegevusi sellele ei järgne. Eks ma tean, et mediteerimine aitab. Tegelikult aitab ka tantsimine. Sõites tagasi tantsutunnist hilisõhtustel tühjadel teedel ei häiri miski. On rahu ja üsna ükskõik millestki muust. Aga hommikul ärgates on kuidagi nõutu. Väsinud ja tahtmatu. Iseenesest see, kui tahet pole, on minu meelest hea. Püüdlemine on alati piin ja tekitab probleeme. Nagu ka see kasutu tunne. Lõpuks on kõik peas, sest kuidas muidu saab olla, et tantsin paar tundi ja lisaks sellele, et sel ajal on muu ununenud, on ka pärast väga hea enesetunne, rahulolu. Rahulolu ei saa aga kunagi olla püsiv. Budistliku õpetust tõlgendatakse tavaliselt kuidagi nii, et see on enda treenimine justkui mingisse muutumatusse rahuriiki. Aga ei, rahu on kaasnev nähtus, praktika seisneb selles, kuidas pidevate vältimatute muutuste tuules seilata. Nii nagu tantsus ei ole mõtet muusikale vastu töötada, kuigi vahel see juhtub, siis on ka mõtted ja emotsioonid natuke nagu mingid loodusjõud, mis toimetavad omatahtsi ja mida saab muuta on see, kuidas neisse suhestuda. Jälgida, mitte samastuda – see on mediteerimise püüdlus ja see osa, mida harjutatakse, mis on alguses raske. Mitte mõtete vaigistamine. Kui omandada oskus enda sees toimuvat sõbralikult tunnistada, sellesse takerdumata, ongi tulemuseks rahulikum meeleseisund. Aga sellest pole mõtet nii väga rääkida, see ei aita. See on praktiline meetod. Buddha andis sada üks meditatsiooni ja julgustas valima endale sobivad ja neid tegema. 

Niisama kodus alustada õnnestub väga vähestel. Ma arvasin, et see on isegi võimatu, aga üks mu hea sõber leidis omal käel infot ja hakkas praktiseerima ja koges positiivseid tulemusi. Muidu aga käivad ka väga kogenud mediteerijad retriitidel, et äravajunud praktikat uuesti käima tõmmata. Meditatsioonikeskused on „disainitud“ nii, et sealne vaikne, segajatest võimalikult vaba keskkond soodustaks meeletreeninguid. Seal ongi väga kvaliteetne keskkond, mille järel tagasi linna pöördumine tundub meie elukorraldus täiesti sõge, närviline ja kiire. Siis ei tundu mingi ime, et raske on tasakaalus püsida. Mõnes mõttes me ise korraldame oma elu kurnavaks. Seda teevad ka teised ja siis see tundub justkui normaalne, aga kui see nii normaalne on, siis miks see psüühika ja tervise laiemalt sellise pinge alla paneb? 

Väga raske on ka miskipärast teha seda otsust, et astuda kõrvale ja võtta rahulikumalt. Mul on see kogemus olemas, et kui hästi see keskkonnavahetus juba mõjub. Juba mõned päevad omaette Hiiumaal olla. Kuidas meel rahuneb. Kui samal ajal veel medidatsioonikeskuses viibida, siis on tegu ka uute oskuste omandamisega, mis tulevad tavaellu kaasa ja see ongi asja mõte – mitte eralduda, vaid tulla tagasi ja igapäevaelu väljakutsetega paremini toime tulla. 

Ikkagi mul on tunne, et see on vaid jutt ja jutt see ongi. See on kasutu jutt kellelegi teisele ja ka mulle endale kuni ma seda praktikasse ei pööra. Teoreetiliselt on mediteerimise kohta lugemine sama mõttekas, kui fööni kasutusjuhendit lugeda, aga seda karbist välja mitte võtta. Sama kasulik abimees, kui köögikombain, mida aastatuhandevahetuse paiku igasse koju osteti, kuid mida kasutama ei hakatudki. 

Siin võikski lõpetada, kuid kaks rida on veel. Mul on hea meel, et sain siin peatuda. Teha seda praktilist harjutust, millel on alati hea tagajärg. Selle eest oskan vaid tänulik olla, see on suur asi, kui on midagi sellist.