Uus päev, uus pohmell. Tegelikult ennekõike väsimus. Üleeile oli viimane võte. Üle töötada ei olegi nii raske. Tunnise une pealt 16tunnisele võttele minna ja päeva lõppu oodata on väga raske, aga veelgi raskem on pärast selliseid perioode need esimesed vabad päevad. Siis saab nõrkus lõpuks tulla. Samal ajal on elukorralduse muutus. Enam ei pea minema – olen aru saanud, et ka see on aju jaoks töö ja võtab ressurssi, kohanemine! Kohanemise aeg. Noh ja samal ajal lööb sisse väsimus, mida lõpuks on aega kogeda, milleks on ruumi. See on üsna vastik taluda. Esimene päev ei taha kuhugi minna ja ei lähegi. Aga teisel päeval juba tahaks kodust välja saada. Aga ei jaksa hästi. Kõik tundub raske. Dopamiinivarud on nii tühjaks vajutatud ja nüüd, kus pole vaja enam pikaks päevaks veel pigistada, on kraan kinni keeratud ja millegi tegema hakkamine on võimatu. Mitte võimatu, saaks küll! Aga see tuleks samast kohast, kus tööle minemine ehk siis teadmisega, et olen küll kutu, aga teen ikkagi. See pole siis ju enam puhkamine, vaid jätkuv väsitamine. See tekitabki segaduse. Kodus olla ei suuda, aga väljas olles väsin kohe ära ja saan aru, et tegelt on vaja välja puhata. Eks lahendus on teada tegelikult, tuleb natuke liikuda jne. Plaanin peagi minna vanaisale külla. Tahan muidugi rattaga minna, nautida ilma. See on 10 kilomeetrit. Seal olen ka natuke aega. Tagasitulek ... Minimaalselt poole päeva ettevõtmine ja väga tahaks ka külma vette. Aga hea on see, et ajaliselt jõuan seda kõike. Võtan rahulikult ja küllap jõuab ka keha. On hommikutunne, aga kell saab kaks päeval. Magasin kaksteist tundi ja alustasin päeva veidi rahulikumalt. Enne seda jäi öö täiesti vahele ja veel enne oli ühetunnine öö. Kaks kuud võttehullust, kaks haiguse lainet, kõige selle tagajärjel ei saa enam aru, mis see tervise seisukord on. Kas äkki vindub veel haigus, sest väike köha-nohupoiss toimetab. On see lihtsalt loomulik väsimus või unerütmi kaootilisusest tulenev jõuetus. Igaljuhul on nagu on. Põhiline on õue minna. Sest toas enam olla ei saa ega taha. Taevas on sinine ja lehed kollased. Jahenevad temperatuurid teevad murelikuks. Vaatan muudkui lennupileteid. Väga häid pakkumisi pole. Tundidepikkune uurimine tekitab lõpuks sellise tunde, et ah, vahet pole, maksan rohkem, et pääseda sellest erinevatel lehtedel kammimisest ja lootmisest. Lõpuks see natuke parema hinnaga pilet on kolme vahemaandumisega ebamugav 36 tunni pikkune teekond, et jõuda Bangkoki, kuhu otselend läheb Helsingist 11 tunniga. See enda peas hindamine, et kui palju soodsam pilet on ebamugavust väärt – ka see on muidugi tohutult tüütu ja väsitav. 

Aga pean nüüd minema. Maailm ootab. Tallinn on liga kutsuv. Üle pika aja rattal veeremine. Teerajad ja veel püsiv rohelus – kuidas ma sellest ilma saan jääda? Ei saagi. Lõpuks ometi saan minna. Enam ei saa aru, mida selga panna. Mis on liiga palju ja mis liiga vähe, kust võib külm tuul läbi tõmmata ja kust mitte. Aga mis see kõik loeb võimaluse kõrval elada. Veel ei ole liiga pime ega külm. Veel ei ole liiga kurb. On kurb, aga veel on ideid.