Kuidagi tubaselt, väga vähese suhtlusega on möödunud see aasta lõpp, kuid olen üsna rahulik. On olnud vist aega endale. Eile oli koolipraktika. Väga hea. 

Vikerkaares vanad tekstid. Keskaegsed. Kummaliselt või harjumatult mõjusid sissejuhatused, mis justkui vabandasid ette, et kirjutab rumal, kuigi õppinud, aga paraku väga kehva mäluga inimene ja palun mitte kritiseerida jne. See ei pruugi olla halb lähenemine. Teatud alandlikkus. Midagi saab sealt võtta küll oma kodulehele või oleneb, kuidas seda kõike vormistan. 

Seal oli Marek Tamme tummine artikkel, selle kohta tahtsin midagi vist öelda, aga mõte vist läks juba. Tahtsin vähemalt mõned read kirja saada. 

Seal keegi, oli see Petrarca? Ei, keegi teine, kes väljendas, kuidas ta tahab kirjutada nii nagu mõte voolab. Sain sellest nii hästi aru. Ma ei ... Suudan küll, aga kuidagi tõrge on ees teha selliseid harjutusi, kus tuleb mõelda tegelane ja ta teekond mingisse olukorda. Kuigi natuke on neist kasu ka, ma arvan. Vahel kirjutan paari lausega mingi emotsiooni, aga saaksin tuua sisse, mis oli enne ja mis pärast. Oskusi tuleb juurde. 

Silm hakkab kinni vajuma. Olen öö läbi lugenud. Uude hommikusse, Aasta viimasesse päeva purjetanud. Nüüd on küll veidi eriline tunne. Netis on keeruline suhelda, aga näost näkku võiks küll. Aga tuleb ka magada. Ei tea, kas saan päeval magada? Äkki saan. Panen meditatsiooni peale, silmaklapid ette, võtan oma Muumitüdruku kaissu, kes tekil nii kaua juba mediteerinud. Tõesti, äkki ta saab olla mulle meeldetuletuseks olla psüühika vaatleja. Meeleuurija. 

Lugedes veidi sellest, kuidas lõpuks ometi hakkavad budismi aastatuhandeid vanad, kuid töötavad tehnikad varasemast alternatiiivmaastikust jõudma mainekate ülikoolide õppeprogrammidesse. Miks Freud seda vastu ei suutnud võtta ... ma ei tea palju ta üldse proovis. Lääne kultuuri on selline mõtlemist troonile seadev. Inimest kroonina, kes on nüüd ka skrollimise teenistuses.