Ärevus. Liiga kaua toas olles võib tulla ärevus. Mulle tundub, et see kõik saab alguse sellest, et lihtsalt mugav ja mõnus ja hea on kodus või toas. Siis aga, pole vahet kas 4toalises korteris, majas või 12 ruutmeetrises üüritoas, läheb igavaks. Laisaks venimiseks, mis alguses on meeldiv, kuid hoog käib kuidagi maha. Aga ekraanid ja tekstid hoiavad kuskil mujal kinni. Kuni lõpuks avastan, et meeleolu on üsna kehv. Ei taha nagu välja ikka minna, aga toas on eriti rõve. Siis tuleb ikkagi minna. Kui just und ei ole, siis ikka õue. Sest muidu ei hakkagi parem. Haigena on vahel olnud võimalik nii-öelda palatisse jääda. See juhtub peale paari-kolme päeva sundolukorras. Kus on selge, et jõudu midagi teha pole, õue minna pole mingil juhul mõistlik. Siis vahel õnnestub täitsa rahulikult ja mõnusalt passida. Anda alla. Milline kergendus. 

Kuid tervena ja energilisena on mingi rahutus sees. Kirun seda eestlaslikku tööeetikat, aga kuskilt ometi see tuleb, et kuidagi nagu asu ei leia. Minu puhul on see kindlasti tööga seotud, tunnetan enda väärtust läbi töö, see tähendab, et töökasvatus on mingit vilja kandnud. Kuid kuskil seal all on tugev protest. Sest ega ma ei hakka hästi ka tööd tegema. Pigem väsitan end kuidagi muudmoodi ära. Sest väsinuna on jälle hea koju tulla. Magada õiglase und. Tunda elust mõnu. Sellised need uperpallid on. 

Jõudsin eile Karimun Jawa saarele. Juba tühjavõitu, kuid sadade kohtadega paadis oli näha, et palju turiste siin ei saa olla. Külakeskuses elu küll käib, kuid see on kohalike elu. Mis mulle meeldib. 

Lugesin eile, kuidas Tarantino jagas üht harjutust, mis aitab tal dialooge kirjutada. Meenutada mõnest filmist või raamatust nähtud stseeni ja kirjutada see mälu järgi ümber. Võetud stseenis peaks siis dialoog juba olema. See harjutus aitab aru saada, mis mõne meeldinud stseeni toimima paneb ja kuidas selle teekond algusest lõppu kulgeb. Samal ajal areneb ka välja oma stiil, sest mälu järgi üle kirjutades ei ole ju tegu pelgalt analüüsiga, vaid tuleb tekst ikkagi uuesti luua. Oma sõnadega, nagu kooliajal vahel öeldi. Kirjelda oma sõnadega. Mäletan, et see oli paljude, eriti viieliste jaoks kõige keerulisem ülesanne. Sest meie koolides on viielised enamasti need, kes on kõige tublimad juhiste järgijad. Kõlab kulunult, aga ma endiselt ei usu, et kool õppima rohkem kui sõna kuulama õpetab. Võib-olla see, mida õppimise all silmas peetakse, on ikkagi allumine. Teid marakratte tuleb õpetada. See õpetamine pole õppima õppimine, vaid tõesti dressuur, kuidas õigesti teha. 

Nägin mitmete klassikaaslaste pealt, kuidas peale keskkooli tekkisid raskused, sest kui peaks juhtuma, et ülikooli ei satuta kohe sobivasse õppesse, siis tuleb läbi teha teatav kriis, sest enam pole loogika see, et võtame täna ühe lõigu ajalooõpikust läbi ja homme on tunnikontroll viie küsimusega, kus tuleb lühivastustena faktid ette laduda. Üks viga – hinne neli; kaks viga – hinne kolm jne. 

Kui oma kogemust keskkooliteest jagan, ikkagi kaksteist aastat mälestusi ja hands-on praktikat, leidub alati keegi, kes ütleb, et see oli vanasti ja enam ammu pole nii. Nüüd olevat kõik teistmoodi. Ma ei ole selles veendunud. Ma tahaks uskuda, aga ma tegelikult ei tea. Need, kes räägivad, neil osadel on lapsed koolis, aga eks kõik sõltub ka, kas kool sobib või mitte, milline on kool ja kas laps oskab õppida või mitte. Mina ei osanud ja keegi ei õpetanud ka. Mul oli üsna varakult, kuskil kuuendas klassis juba vastust küsimusele, et miks me teeme tunnis seda, mida teeme. Küsimus kasvas järjest suuremaks, mida võimendas tumm kõlakoda. Kuni karjuv vajadus ja selle rahuldamata jätmine viis protestini. Kui teie isegi ei proovi öelda, mida ja miks ma siin tegema pean, siis väga ei taha koostööd teha. See polegi mingi koostöö, vaid näide allutamisest või siis ... Võib-olla tõesti võtan seda dramaatilisemalt, kui paljud teised, sest nägin, kuidas paljusid ei häirinud küsimus, et miks me koolis käime. Neil polnud seda vastust vaja ja konflikti ei tekkinud. Oleks väga tore, kui praegu on koolis teisiti ja tõesti valitseb koostöötamise ja -õppimise mentaliteet. Kuid miskipärast kõrged PISA testitulemused ja ühed õnnetumad lapsed ei pane seda uskuma. On mingi imelik vaikus, mis ei tekita just usaldust. Vaikus, mis meenutab seda vaikust, mis järgnes koolis mõnele mu skriptivälisele küsimusele. See aastate jooksul kasvanud ignoreeriv, kõrvale juhtiv või karistust saatev vaikus. Ma arvan, et mäss tekib siis, kui mingi protsess on pikalt käärinud. Impulsiivsus ega ATH pole minu meelest põhjus, vaid sümptom. Radikaliseerumine ja vaimsed häired, näituseks, tekivad tasapisi. Nii nagu toit kõrbeb enamasti põhja siis, kui see kaane all podisedes ülepea ununeb. Kuni köök kirbet haisu täis ning tuleb hakata tegelema tagajärgedega. Klišeelikult teatab vanakooli saatejuht, et see jäägu iga televaataja enda otsustada, kas see on enam söögitegemine või mitte. Minus elab edasi üks osa, mis on kui teismelise ja noore täiskasvanuna kivistunud settekivim, mis oma passiivagressiivses hääletus võitluses hoiab kõrgel keskmist sõrme ja karjub: fuck the system! Mina teiega ei mängi. Vaatamata karistusmeetmetele on tulemuseks kõrvalehoidev ja skeptiline laps, kes on oma looga üksi, kes ei usalda ja on veendunud, et peab siin maailmas üksi hakkama saama. 

See on üks võimalik minu väljapakutud stsenaarium, kuidas vaatamata kasvatusasutuste ja kasvatajate ehk kooli, õpetajate ja vanemate ühistele püüdlustele või just nende tõttu võib saada kellestki üks panus sellesse õnnetute statistikasse, millega midagi muud ei osata peale hakata, kui parimal juhul öelda, et „sa peaksid psühholoogide juurest abi otsima“ või „kullake, selleks on ju rohud olemas“. Ühesõnaga selline mõnus osavõtmatus ja ülevalt alla delegeerimine (üldse mitte kasvatuslikult mõjuv ja täiega õpetav kõige paremas mõttes), rääkimata suutmatusest empaatiaks. Mul oleks tõesti väga hea meel, kui see tänapäeval enam nii pole ja olen selle oma luuludes välja mõelnud.