„Biskaia lahel“. See laht tuleb mulle miskipärast ikka meelde. Ma ei tea sellest midagi, kuid kuulsin seda nimetust vanaisalt. Võib-olla kümme aastat tagasi. Juhtusime rääkima muusikast, mis meelde on jäänud ja ta tõi selle ühe ilusa lauluna välja. Biskaia lahel. Kuulnud ma seda pole, võib-olla otsisin. Vist vaatasin järgi, kus see asub, aga enam ei mäleta. Vanaisa rääkis, et ta oli sellest loost kuulnud vististi oma isalt, kes napsu võttes võttis lauluviisi üles. Vanaisa igatseb siiamaani selliseid koosviibimisi, mis olid, nagu ma aru saan, tema nooruses tavalised. Kus lauldakse, tantsitakse. Sünnipäevad ja peod peaksid sellised olema. Isegi vanaema rääkis mõne aasta eest, kuidas nad kooliajal ja hiljem õhtuti kogunesid kuhugi ruumi, kus andis teha, midagi kokku lükata ja tekitada tantsuplatsi. 

Hakkasin Õnnepalu järjekordset romaani lugema. Teist päeva sajab vihma ja mis sa sellise ilmaga ikka teed. Seda enam, et olen väiksel saarel, kus isegi külas sees ei taha keegi väga kuhugi minna. Ladistab nagu oavarrest. Ärkasin enne kaheksat, et turult läbi jõuda. Õnneks turg lähedal ja sain rolleriga minna, aga läbimärjaks sain ikka. Tädid turul olid ka kuidagi tusasemad, kui eelmine kord. Ei tundu siin Karimunjawa saarel kehv elu. Puhkusesaar, kus õhtuti süttivad jalgpalliplatsi servas tuled, tekivad nagu maa alt toidukärud, niiskele murule tõmmatakse suured kiled, kuhu laotakse madalad plastlauad. Ongi söögikoht püsti. Eile õhtul käisin jälle seal. Milline sumin ja elu! Tee ääres on tädid reas, istuvad madalatel järidel ja aitavad möödujatel jõuda kiire otsuseni, milline kala grilli peale võiks minna. Proovisin eile Red snapperit, väga meeldiv. Kuni kala küpses jõudsin süüa karamellise ja veidi vürtsika samuti sütel kuumutatud maisitõlviku ja juua grillitud kookose vett ingveriga. 

Mulle küll maitsevad mereannid, kuid kala puhastamine on üks igavesti tüütu ettevõtmine. Seetõttu tihtipeale ei viitsi jamad. Väga raske on maitset nautida, kui iga suutäis on tohutult luid täis ja tuleb pidevalt puhastamisega tegeleda. Lõpuks juba tahaks, et saaks ükskord see protseduur läbi. Kõiki kalu ei saa ka kahjuks eelnevalt ära puhastada, et siis pärast söömisele keskenduda. Seal platsil on õhtuti ka pisut hämar, nii et tuleb ikka uurida ja vastu valgust vaadata, et kust algab pea ja kus võiks olla veel natuke liha. 

Ei tea, kas kallabki terve päeva?

Hea, et täna sain varakult üles. Eilne päev algas laisalt ja olen tähelepannud, et siis on väga raske hiljem tagasi ree peale saada. Pigem ikka tuleb hommikul asjad ära teha. Reisil see eeldab muidugi piisavalt aeglast reisimist või pikemat kohalolemist. Mõni päev läheb selleks, et harjuda. Õppida ära, kust mida saab. Kui on köök, siis kuidas seal toimetada. Kui on turg, siis millal sinna suurelt saarelt värske kaup jõuab. Kus saab paremat süüa, kus on hea kohv. Kuidas orienteeruda, kust roller rentida. Mida teha saab. 

Eile jõudis saarele palju turiste, aga ega neid vihmaga näha pole. Arvaks, et millalgi jääb ikka järgi. Tavaliselt terve päev päris ei saja. Tahaks sõita kuhugi kaugemale. Leidsin homseks teise öömaja ja broneerisin juba ära. See on lennujaama kõrval, aga see lennujaam paistab nii pisike ja ei tea, kas praegu üldse lennud käivad. Muidu on see saare ühe poolsaare väga vaikses piirkonnas. Peaks olema kena ja vaikne. Sinna on umbes viisteist kilomeetrit. Mõtlesin täna sinna sõita, sest midagi muud pole teha. Kuhugi tahaks minna. Terve päev ei jõua lugeda ka. Töö tegemist väldin nagu tuld. Kuigi tegelikult ehk võiks teha? Ei taha. Aga võiks. Saaks ehk natuke raha. Seda oleks vaja. Ma ei tea, kas Telia mu töid üldse vastu võtab enam? Kuidagi on jäänud vist juba kolmekuune paus, kui mitte pikem. 

Ostsin turult arbuusi, kaks draakonivilja ja banaanikobara. Külmkapis on mõned munad. Seega on terveks päevaks söök olemas. Kuid pelgan natuke seda tuppa istuma jäämist. Mingi hetk tekib tuttav letargia, kus ei viitsigi enam liigutada. Aga samal ajal kogub jõudu rahutus, mis lõpuks ikkagi välja tõukab. Aga siis võib olla juba õhtu ja raske kuhugi minna või ette võtta. Ma pole küll nii toas, kui võiks arvata. Uks on pärani ja mõne meetri kaugusel algab õu, sisse kostavad õuehääled – kirevad kuked, mööduvad mootorrattad, sekka kellegi hõiked, vihmapladin katusel, taimedel, sillutisel.