Eriti aeglane hommik. Kipun taas liiga kaua üleval olema ja see teeb hommikud sama pikaks kui ilma kaelata mehe kaela. Ei olegi õieti teist. 

Kuidas minust sai kusik. Lugu Värskes rõhus. Tüli. Night-chat. Ei viitsi. Ei viitsi mitte midagi. Palavus. Õhk ei liigu. 

Kaks maailma. See, mis läheb köögist seina taha. Seal on mustem, põrandat pole. On nagu õues. Staff room. Mul on puhtam, mugavam jne, aga pole jällegi sellist omade seltskonda. 

Ahjaa, täna on omamoodi ime – päike paistab. Pilvetagune küll, aga siiski selline, mis varjud tekitab. Hoopis teistmoodi, olin juba unustanud, et ka nii võib olla. Sombususest pole jälgegi. Mingi meeldiv unustus, unistav ilm, kui on palav ja hele. Pehme valgus. Just! See loobki unistava pehmuse atmosfääri. Meeldiv, lausa võrgutav aeglus ja uimasus. 

Kõht on tühi, tahaks süüa. Viie minuti pärast lööb kell keskpäevatundi. Kuid ma pole saanud veel püsti. Küll saan. Las loksub. Las elu loksub, vist on okei? Või peab pürgima? Pürgima ja pälvima. Pigem pälvida. Aga kas pälvimusteks peab pürgima? Vist üritama vähemalt. Aga mida sa ikka üritad seda, mida ei viitsi. Hea on teha midagi, mis meeldib, aga mõned tuttavad, kes tundub, et teevad seda, mis kõige paremini välja tuleb ja läheb nagu hästi, ütlevad, et paremini hakkas minema siis, kui muutusid iseendale karmiks treeneriks. Loobudes mõttest, et miski peaks meeldima. Leidsid, et tuleb higistada ja suruda, peksta endale järjepidevalt karku alla. Kui seda nii välja öelda, siis tõesti, on minul ka kogemusi, kus olen seda teinud, õigemini pidanud tegema, pannud ennast olukorda, kust taganeda enam ei saa ja siis on tihtilugu parem, kui kõhklemine ja venitamine. Samas ka inimlik, et kui saab midagi edasi lükata ja venitada, siis ka seda teen. Kes ei teeks? Kes on nii tubli, et kui ei pea tegema, siis ikka teeb? 

On ka neid lugusid. Mu õpetaja, kes räägib, et ta ei pidanud ennast survestama psühholoogia õpingutes. Teda motiveeris lootus saada vaevast lahti. Elada paremat elu või siis mitte piinelda oligi ilmselt see edasi tõukav jõud. 

Siis on sellised Kristjan Jõekalda tüüpi inimesed – ta intervjuudest olen lugenud, kuidas ta ütleb, et pole kunagi hullult pingutanud, vaid on läinud kuidagi nii, et asjad tulevad kergelt. On sattunud õigel ajal õigesse kohta ja hea meelega nokitseb. Õigemini lihtsalt teeb nii nagu tuleb ja õnneks on tulnud välja, see on inimestele meeldinud ja aidanud ka ära elada. 

Keskpäev on selline aeg, mil on järgnevad mõned tunnid kõige palavamad. Pole kuigi nutikas siis kuhugi minna, minek on juba liiga väsitav ja ega palju rahvast ka ei liigu. Kes ei pea just kuhugi minema, need on kuskil varjus. Vahepeal olin päris hästi selles rütmis. Hommikul varakult üles, lõunapaiku võimalusel uinak või uimamine. Ja õhtupoole, kui on rohkem õhku ja veidi kergem väljas, siis ringi liikuda või väljas olla. 

Kuid täna võib-olla ikkagi lähen kuhugi. Kui viitsin. Sain aru, et kui ma päeva jooksul isegi ei kõnni eriti, siis pole ime, et und ei tule ja öösel rahutu. Mõtlesin, et hakkan vähemalt jalutama. Hea võimalus ringi käia, midagi märgata, võib-olla avastadagi, saab sammud täis, saab voodisse heita mõnuga. 

Tahaks veel kohvi teha. Selline see elu. Võib ka kohvikusse minna. Tahaks küll, aga ainus häda on see, et see on ka selline istumine ja lõunatunnil, kui mõte ei liigu, siis pole seal olek absoluutselt viljakas. Sama hästi võib majutuskoha ees toolil istuda või kuskil mere ääres. Jaava mere kaldal. Saarel, kuhu tuul mind lukustas. Mulle meeldivad loodusjõud. Meeldivad mäed, tuul, meri, vihm, päike. Need kõik vist pole loodusjõud, mingid on nähtused, aga vahet pole. Tuleleek, lõke meeldib. Lumi. Muidugi pole need kaugeltki alati meeldivad, aga seda ei saa öelda, et ei meeldiks. Meeldib. Ega ma ilma asjata ei käi külmas vees või roni saartele. Saareahistus on tuttav, aga ka võlu tundub seda suurem. Saar on muust äralõigatud pakkudes justkui mingi teise reaalsuse, teise maailma, pelgupaiga. See on teist korda elus, kus ma olen tormivangis. Kuid nii pikalt pole varem olnud. 

Päeval on söögikohad kinni. Pole kuhugi õieti minna. Õhtul on kõik lahti, aga nii palju ei jõua süüa, et kõigis käia. Kuigi tahaks, sest häid valikuid on palju ja eriti vihmaste ilmadega on söömine üks suurimaid rõõme.