Käisin duši all. Vesi jahutas päikesest põlenud selga. Eile snorgeldasin ja istusin paadis. Palju olin veel. Päike võttis selga. Üks poiss kõndis mööda. Siin ikka mõned turistid on. Kohalikke on veidi rohkem, aga mõnda europiidi olen samuti kohanud. Saar on ikka veel avastamata. Ma ei oskagi mingisse konteksti panna, kas mu reisimine on kiire või aeglane. Pigem vist aeglane. Kuna kiiret pole, siis võtan rahulikult ja eesmärk on ikka välja puhata ja leida aega lihtsalt olemiseks. Vahel muidugi vedelen nii mõõdutundetult, et hakkab lausa halb ja siis ajan end rolleri selga ja sõidan kuhugi. Aitab, hakkab parem. Nagu Eestis, nii ka siin. Tuul vihiseb. Jälle on põnev. Võiks vist sadamasse vaadata. Ühte neist. Täna tuleb vist avastamise päev. Kui magusaga piiri pidamine pole minu tugevam külg, siis aeglaselt reisides avan küll kohti nagu advendikalendri laekaid. Täna avaneb uus tükk. Lähen kuhugi, kuhu veel pole jõudnud. Rannas lugemine ja kookose joomine pole ka kehv mõte. 

Istun oma öömaja elutuba meenutavas ühisruumis. Siin on külalistele kokku viis tuba. Alguses olin ainus, eile või üleeile tuli Itaalia paar, kes rääkisid mõne loo oma neli kuud kestnud Indoneesia reisist. Seekord on saanud eriti selgeks, kuhu tahaks veel minna. Teadsin, et ida pool on mitmed huvitavad kohad, turistide poolt puutumata kaunid saared, aga seekord on plaan muutunud detailsemaks. Olen hakanud Indoneesia kaarti ja mõõtmeid natuke rohkem tajuma. Eelmine kord kolistasin rohkem Bali ümbruses. Seekord tõid pulmad mind Jaavale. See on ainult üks kümnetest tuhandetest saartest, mis Indoneesia moodustab, aga on see alles eriilmeline. Sellel ühel saarel on kasutusel mitu keelt, kümneid etnilisi gruppe. Ühtlasi on see maailma kõige rahvastikutihedam saar. Elanikke mahub umbes sada miljonit ja seejuures tuleb siit oluline põllumajandustoodang. Riis, kohv ja tee on põhilised. 

Mis aga mind turistina kõige rohkem mõjutab, on ikkagi kohtumised kohalikega. Nooruslikkus ja soojus, avatus – see üllatab iga päev uuesti. Veidi tusasena majast välja kõmpides, otsides midagi süüa või nö ajades asju, piisab esimesest kontaktist, et soe ja armas naeratus saaks üle kullata ja ka enda suunurgad kõrvuni vedada. 

See elutuba siin läheb sujuvalt üle köögiks, kuhu ilmus paar inimest. Ma ei näe neid, sest nad on justkui ümber nurga, aga kuulen ja see sõitis veidi mõttele sisse. Jäin kuidagi kinni ja ei oska edasi minna. Võib-olla sai lihtsalt ka eelmine mõte otsa. 

Eile snorgeldamistripi käigus pisikesele üksikule saarele astudes, kust ometi ei puudunud suured puud, kuulsin vist esimest korda selle reisi jooksul eestilikku vaikust. Ookeani ääres sattus olema väga vaikne. Lained ei mühisenud, jalutasin teistest veidi eemale ja kuulsin vaid mõnda lindu siristamas. Vaikus on Aasias luksus. Haruldane liik. Praegugi on uks ja aknad lahti. Mu öömaja on väikse 9000 elanikuga saare külakeskuses. Vaid hetkedeks pole kuulda mootorrataste plärinat, kuid siis veab laps nööri otsas kolisevat kallurautot. Kostub hõikumist ja muid elu tunnuseid. Diivani kõrval sahiseb ventilaator. Jah, vaikuse igatsus tekib küll. Rannad, kuhu sõidab kümme minutit, seal on vaikne. Üleeile lugesin seal vastu õhtut ja jõudsin esimest korda sel reisil soolasesse vette. Kui meenutan seda randa, siis kaob mul igasugune huvi saart avastada ja tahaks lihtsalt tagasi minna, seekord varem, küsida ühe kookose ja viludas pikutada ja lugeda. 

Päevitamine pole kuigi hea mõte. Peaksin end kaitsekreemiga üleni kokku määrima ja ilmselt saaksin ikka korralikult pruunimaks. Ilmaäpp näitab pilviste ilmade puhul UV-kiirguseks üksteist. Täna on veidi päikeselisem, kuigi endiselt on varjud justkui poole tugevuse peal. Kena soe ilm, aga selline, mis kõrvetab juba viieteist minutiga. Õnneks on siin suuri puid. Siin Karimunjawa saare rahvuspargis, mis terve saar on, saab eriti hästi selgeks, kui meeldivat varju vähegi suuremad puud päikse eest pakuvad. 

Hakkasin juba veidi rahutuna mõtlema eesootavale päevale. Söögile ennekõike. Siin on niipalju huvitavaid valikuid, et pea läheb veidi segi.