Kogun hoogu Ulyssese lugemiseks. Tundub põnev. Aga eks paistab, kui huvitav on tegelikult. Väiksena tundusid mõnikord pusled ka huvitavad, aga kui see tuhandetükiline ja sajavöödiline sebra kildudena põrandale laskus, siis kadus huvi väga kiiresti. Ulyssest hakkasin kunagi inglise keeles lugema. Jõudsin äkki isegi viiendiku peale, nautisin hoogu, kuid jäi pooleli, sest ei pidanud järge. Nüüd leidsin kommentaarid internetist, mida pärast iga peatükki saab vaadata. Mõned aastad tagasi osalesin seminaril fookusega „Odüsseial“. Saab ka sellega rohkem järjele. Selgemaks.

Tahaks lugeda midagi lõbusat. Midagi mängulist ja veidi pöörast. Llosa? Kargas praegu pähe, midagi talt lugesin ja mõjus nagu Argentiina Oskar Luts. Värvikad karakterid oma igapäevaasju ajamas. 

Kuidagi tabasin end eile mõttelt, et inspiratsiooni, ainesena võib võib võtta ka selle, et seda pole. Sest ka see on. Kui on peal blokk või ütleme näiteks hirm millegi ees, kasvõi avaldamise ees, siis see pole üldse kehv aines ega veel vähem selle puudus. Kõhklemine, enda peitmine, ambitsioonide puudumine – kõik võiks olla hea stardipakk. Selle pealt saab mitmes suunas minna. Ei pea kindlasti olema selline omas mahlas praadimine. Võib keerata üle, luua peaaegu multifilmiliku tegelase, kes on patoloogiline kõhkleja. Lugesin Brysoni „Inimkeha“ raamatust, kuidas üks nö ajuhaigus, nime ei mäleta, seisneb patsiendi väljendusvõimekuses. Nimelt saab ta maailmast aru nagu terve inimene, kuuleb kõike, näeb, analüüsib; kuid suudab öelda ainult paari sõna umbes nagu „ah nii“ või „soo-soo“. Seejärel mõtlesin, et kui veidi üle pingutada, siis võib öelda, et kõik vanad inimesed on ju sellised. Olgu pealegi, mitte kõik, aga mul endalgi on olnud perioode, kus kuulajarollis aitab püsida pidev kaasarääkimine ja reageerimine. Mingite jutuosade kinnitamine stiilis „tõsi jah?“ märkustega. Silme ette tekkis väga tüütu tegelane, kes ainult nii räägibki. 

Mingi mõte oli veel, kuidas ahastust ja võimetust kirjutada enda kasuks pöörata. Aa, jaa. Sedasama, mis on. Mingit ideed võib vaadata eri külgedelt, proovides seda mitte ära intellektualiseerida nagu David Lynch meisterlikult tegi. Ühes filmis, mille nimi hetkel ei meenu, oli tal filmitegija, enesekindel noorem mees, kellelt vaikselt filmi üle võeti. Hämarad ja kurjakuulutavad jõud sekkusid ja ta jäi käpiknuku rolli. Seal on suurepäraselt edasi antud see hirmu atmosfäär. Kuidas see tumedus lahti rullub, kõigepealt ukse taga hiilib ja siis juba leiab tee tuppa. Vaataja ei tea, mis või kes see on, ei tea ka tegelased, kuid ometi on see seda hirmsam. Just tänu sellele, et sel pole õieti nime ega nägu. Kuid ta on selgesti tuntav. 

Ehk siis kaks lähenemist. Esiteks, kui tundub, et igav liiv, siis vaadata ja eristada, mis see täpsemalt on, see võib olla hea aines, sest kõik on ju kokkuvõttes inimkogemuse osa ja seega ühtaegu nii unikaalne ja universaalne. Kõik on kasutatav, kõiges on miskit, sest kõik on miski. Teiseks, kui võtta näiteks laiskus või ma isegi ei tea, mis see on, kui võtta see laiskus ja kasutada seda teemana. Algpunktina. See võib anda idee luua vastandtegelane. Keegi, kes on pööraselt aktiivne. Võib-olla isegi motivatsioonitreener. Või keegi, kes küll sahmerdab, kuid teeb palju vigu. Ja siis keegi, kes kogub terve elu hoogu, oma täiuslikku rubiini lihvides, detaile poleerides. 

Olgu nagu on. Elu on igaljuhul õudus ja õnn ja õnnetus või misiganes nimi talle anda. Mulle tundub, et taas Aasias olles on budistlik meditatsioon hakanud mulle (või mina temale?) jälle lähemale pugema. Kuidagi on jälle teadvusesse jõudnud see vägagi budistlik tõdemus, et kõik, mida kogeme, kogeme läbi meelte. Näiteks plärisev mootorratas, mis just möödus. See on heli. Kuulsin kõrvade abil ja nägin ka silmanurgast läbi akna. Nüüd see, kuidas seda tõlgendada, see on juba vaba vesi. Selles pole midagi kindlat ja seal on mänguruum. Võin kurta selle üle, vihastada, rõõmustada. Tõlgendamise küsimus, nagu öeldakse. Budism õpetab jätma üldse tõlgendamata. Sel juhul mõjutab see kõige vähem. Lihtsalt heli. Pilt on lihtsalt pilt. Nagu kaamera, mis salvestab, kuid vanem, ilma tehisaruta, ei analüüsi, kuid jälgib neutraalselt. Sageli küsitakse sellepeale tusaselt või koguni sõjakalt, et aga kas siis midagi ei või tunda kui ei meeldi, kas siis peab lihtsalt taluma. Ei pea, aga tekib võimalus mitte reageerida ja pääseda hilisemast kurtmisest, kuidas terve päev on rikutud, sest „keegi ajas vihale“. Võib-olla sind mitte ei aetud vihale, vaid sa ise läksid? 

Seda ideed muidugi intellektiga vist kohale ei toimeta. Budism on nii suures osas praktiline tegu. Need teadmised tulevad läbi tegemise. See on teine asi, millega on läänemaailmas raskusi – midagi teha, ilma enne analüüsimata või mõtlemata. Meditatsioon pole asi, mida on vaja enne 9 korda mõõta ja siis lõigata, kui mõõtmise tulemused klapivad. Olen aja pikku aru saanud, et meditatsioonist rääkida inimesega, kes pole seda teinud, pole mitte mingit mõtet, sest ülisuur tõenäosus on, et ta ei hakkagi seda kunagi tegema, tahab vaid mõtlemisega läheneda, mis on kasutu ja ei aita kuidagi kogeda seda, mida meditatsioonis õpib, mis ilmneb. See on nagu rääkida talisuplusest, tohutult tüütu, sest kuidas ka ei võimleks, seda külma vette minemise ja sealt väljatulemisele järgnevat mõju ei saa edasi anda. 

Võib kellelegi kirjeldada, kuidas kange kohv kondenspiimaga mõjub, aga keegi, kes pole proovinud, keskendub ideena sellele, et kondenspiimas on palju suhkrut ja see on tulimagus. Ja siis ta proovib ette kujutada magusat kohvimaitset ja võib öelda näiteks, et see pole tema jaoks. Talle ei meeldi magus kohv. Kaduma läheb aga see osa, et võib-olla keegi, kes seda joob, ei tee seda maitse, vaid mõju pärast. Pärast on erk või siis lihtsalt mõnus.

Ei tea, palju seda vihma veel tuleb, aga lähen söön midagi ja siis võiks randa vaadata. Ujuda. Kui tuul lubab, siis saab homme saarelt lahkuda. Täna ei saanud. Millalgi ikka saab.