Selle aasta esimene siin lehel. Esimene peatumine. Läks nii, et magada ma ikkagi ei saanud. Aeg lendas, kirjutasin, lugesin, vaimustusin. Ja lõpuks väsisin lootusetult. Nüüd on aju juba nii pehme, et vaatan ja mõtlen nendele samadele suhteliselt väikestele ülesannetele juba mitmendat päeva otsa, muudkui plaanin tegema hakata, aga siis tuleb midagi muud meelde, mida tahtsin ka juba mitu päeva tagasi teha. See on väga haruldane, et ma pole käinud mitu päeva väljas. Õieti kuskilt jõulueelsest ajast on olnud väga vaikne, tubane, vähe liikumist. Aju väsib, kuid peatusin kümneks minutiks. 

Kuid mingi jonn on ikka sees. Kell on kaks päeval ka alles, aga lõplik piir tuli ette. Tuleb magama minna. Raske on see, et siis meenuvad tegemata asjad ja tekib nagu mingi kramp, mis ei soodusta üldse magamaminekut. Aga kui ma siiani pole teinud, siis nüüd on väga raske teha, juba seetõttu, et läheb pidevalt meelest. Kirjutada pole ka üldse hea. Tuleb ikka teha iga päev ja mingi ports. Mõistlik on elada nii, et ööpäeva sisse mahub uni ja siis tegevused. Muidu laguneb kõik laiali.

Kuid. Eile kuulasin üle pika aja Ajahn Brahmi dhammajuttu. Näed, hehee, läkski meelest, mis tahtsin ta jutust välja tuua. Aa, seda, et enne millegi tegemist öelda endale, et ma teen nüüd varsti seda ja naudin seda. Selline häälestumine. Miks mitte. Ta kinnitas, et teeb ise nii ja seetõttu saab üles kell 4 hommikul, ka külmal aastaajal nagu mungad ikka, ja läheb rõõmuga mediteerima või siis ... Jah, küllap ikka meditatsioonile. 

Ni et see on hea meeldetuletus. 

Eile ütles H, kui oli saatnud edasi üleskutse anda märku, kui on soovi kirjutada Minu-sarja raamat. Huvi võib-olla oleks. Koguda reisilugusid, neid laiendada. Aasiast tuleks neid küll, kuigi pole elanud. Ma usun, et kui kirjutamine on huvitav, siis nad on valmis paindlikud olema. Olema paindlikud. Natuke ikka redigeerin ka! Seda pole vaja siin teha. Tuleb nii nagu tuleb, tihti tuleb essa emotsioon. See ongi üks väärtustest. Eriti mul kui ülemõtlejal. 

Kurb, kohati on kurb ja raske, et aasta esimesel nädalal ja ühtlasi viimasel enne reisi olen sulgunud juba eelmise aasta lõpust korterisse. See pole hea. Omamoodi on ka, aga lõpeb nagu lõpeb. Palju ideid sai kirja. Peab vaatama, kas neist ka midagi teha saab. 

Täna ei saa ma midagi enam vist teha. Proovin L-ga ühendust võtta. Ta nii vaikne, et ma ei tea, mis tal mõttes. Oletan, et pahane. Isegi kui tal täna tööpäev, siis kirjutaks ikka. Ja mul ei ole ju häid uudiseid. Pean magama neid magamata öid ja samal ajal ajama asju. Pole parim ajaplaneerimine, aga nii hapras seisundis, pole negatiivsusest abi, vastupidi, see söövitab eriti sügavale. Aga näe, kirjutada sain. Nüüd laevapiletit ostma!