Siin me sõidame jälle. Jaava saar. Hakkan vaikselt kohanema. Plaane pole endiselt. Istun Yogyakarta mingi turistitänava otsa peal. Lärmakas on siin. Vaikus on maailma ühel kõige asustatumal saarel luksus. Isegi mürasummutavad klapid ei toimi nii nagu peaks. Ilmselt on helisid nii erinevatel sagedustel ja taustaks olev rollerite põrin on sellistel sagedustel, et tuleb ikka läbi. Kuulen ka mitme meetri kaugusel istuvaid noormehi ja kohvikust tulevat mussi. Võtsin jääga cappucino. Tahaks kohe ühte veel. Siin ma ei suuda igatahes kaua olla. Vähemalt klappidega mitte. Tuleb siis lärmiga leppida? Sest klappides on see kõik, mis läbi tuleb, kuidagi füüsiliselt pressiv. Hotelli juures on tegelikult mõnus ja päris vaikne. Kohati tuleb impulss võtta kuskil üks õlu. Sellises palavuses on see kutsuv mõte. 

Üks asi on siin nurgakohvikus hea, nimelt kerge tuul puhub. See on mõnus. Muud ma ei tea. Nagu vanatädi, kui ta pärast ühte mu sünnipäeva andis mulle ja vendadele raha. Tagantjärgi, suvel, siis kui nägime ja kõigi sünnad olid ära olnud. Andis ja lisas: muud ma ei tea. 

Põgenen vist küll siit. Kõrvad ei suuda nii kiiresti harjuda. Kirjutada saab. Süveneda saab ka tegelikult. Aga see on päris väsitav. 

Tuleb meelde küll, et see on alati mul nii olnud, et reisi esimesel nädalal või kauemgi ei kirjuta midagi. On kohanemine ja ei oska kuskilt midagi võtta ega jätta. Muljeid ja infot on ilmselt niipalju, et kõik tahab seedimist. Kuidagi raske on ka kirjutada, sest kirjutamine on kuidagi väljapoole suunatud tegevus. Reisimine ja liikumine jälle sisse tõmbamine. Vist see ja järsk keskkonnavahetus ei lase esiti miskit välja lasta. Tundub, et see kõik peab kuidagi laskma end ära protsessida ja alles seejärel hakkab välja tilkuma või suurema joana tulema. See, et täna miskit tuleb, on märk väljapoole liikumise võimalikkusest.