Tagasi lehel. Uus päev, uus lehekülg. See on väga hea tunne, et on võimalik taas siin peatuda. Veider asi, mida nautida, aga tõesti on keeruline, kui ei kirjuta seda teraapilist lehte, kui ei tee seda harjutust. Siis on tavaliselt kas mitte ilmtingimata väga raske, aga rahutu või siis täiesti depressiivne. Kuigi minu depressiivsus ongi segatud tihti kannatamatusega. See lehekülg on üks viis omaenda tuju tõsta. Ennast paika loksutada. Ega mina polegi paigast ära. Aga midagi vajab seadistamist. Huvitav, kuidas inimesed võrdlusi tõid masinate-eelsel ajal. Kui ei saanud võrrelda inimest arvutiga ja seeläbi selgitada inimkogemust, mis nüüd tuleb nii loomulikult. Seadistada, kalibreerida. Sisend, väljund. See on masinate keel. Sisuliselt võib igasugust enesearengut ja -analüüsi ilma erilise pingutuseta võrrelda seadete näppimiseks. Kuigi see sõna „näppima“ on mulle alati natuke veider tundunud ja nüüd saan aru ka miks. Sest see on inimese kehaosa. Peaaaegu nagu fraseologism. Kanda kinnitama, näppima. Muidugi näppudega saabki näppida. Aga ma ei teagi, miks nii robustselt kõlab see väljend. 

Kirjutada on raske ka siis, kui on väga kerge. Õnnetunne pole hea kütus kirjutamiseks. See pole idee, vaid kogemus. Lihtsam on kirjutada siis, kui on väga raske. Nutad ja kirjutad. Tavaliselt midagi head sellest ei sünni, sest suur emotsioon kisub värskelt paberile panduna pateetiliseks. Hiljem on pisut piinlik lugeda. Aga teraapiliselt toimib. Keegi kuulab. See „oma sita välja oksendamine“ nagu kunagi oli tavaks teraapilist loomeprotsessi tavapärane kirjeldada ... Ma nii ei taha väljenduda. Ma ei tea, võib-olla üritan olla kultuurne inimene, kes on harjunud noa ja kahvliga sööma ning ei taha nii väga näppida midagi, sest näpud saavad mustaks ja see on ju ilge. Ja kirjutamist oksendamisega ei tahaks ka võrrelda, sest see on mündi üks külg. Oma tõde selles on. Aga samapalju kui kõhulahtisus on kirjutamine ka selguse loomine, mis vähemalt minu jaoks on hädavajalik. Elu ja maailm on kaootiline ja segane. Selguse loomine muudab kuidagi lihtsamaks olemist. See pole mõtlemise tulemus, mulle tundub. Vaid midagi, mis toimib. Nagu duši all käimine värskendab ja tekitab puhtama tunde. Pole vist juhtunud, et pärast kirjutamist on mustem tunne ja keerulisem seisund. Seega seda praktikat võib julgelt jätkata :D 

Kuidas minna edasi? 

Lihtne. 

Istun kolmandat päeva Jogjas. Adam’s cafe’s. Ootan hommikusööki. Nagu ikka, kui natuke kauem kui päeva kuskil paigal olla, hakkavad selgeks saama kohad, kus tasub süüa, kus mitte. See kohvik on mu öömajast paarikümne meetri kaugusel ja eile ning üleeile käisin siit ühele ja teiselepoole, otsides nii kohta, kus oleks piisavalt vaikne, et saaks süveneda, samas veidigi jahedust ... Nüüd kui sain selle vaikuse lause kirja, siis hakkas seina tagant ehitusmüra kostma. Õnneks üsna summutatult võrreldes tänavahäältega, mida eile suure ristmiku ääres istudes kogesin. 

Siin saab süüa. Saab juua. Mulle tundub, et pean vist ikka kuhugi looduse saarele sõitma. Põhja pool üks selline on. Täna paistab läbi pilve päike, pole nii sombune ilm ja kohe on energilisem olemine ja soov natuke ringi tuuseldada. Siin kohvikus on ka meeldivalt jahe. 

Sain söödud, kohv joodud. Hobused joodetud ... Niisiis. Mis veel? Ma ei teaaaa. Polegi midagi. On ja ei ole. Alati on. Kuni elan, seni miskit ikka leiab. 

Magasin jube kehvasti. Väga vähe. Väljas oli juba valge, kui magama jäin ja vaid paariks tunniks. Aga siiski on tunne iga päevaga parem. Pole enam seda suurt igatsust ja kurbust millegi tuttava ja turvalise järele, mis reisi esimest nädalat saatis. Tahaks vaikselt vist seiklema hakata. Kuigi pole siin linnas, Jogjas, veel suurt midagi näinud. Peale ärkamist läksin basseini. Duši vesi oli liiga soe, et see kuidagi turgutada saanuks. Ilmselt tuli otse katusetünnist. 

Eks väsimus tuleb tagasi, sest und on üldse olnud pigem vähe, hea kui kuus tundi. Ühel ööl oli vist rohkem. Aga paar tundi on ikka vähe. 

Nüüd tuleb kokkuvõttev lõik? Ei tule. Võib tulla, aga ei pea. Sest. See pole midagi sellist. Aga pole ka teistsugune. On nagu on. Segadus on ikka vaevarikas. Päeva jooksul käib niipalju mõtteid läbi. Korduvaid impulsse. Meenub, et see on nii tavaline olnud reisidel, dilemma kas minna kuhugi või mitte. Jääda paigale või liikuda. Pole põhjust väga ankrust end lahti lükata, kui keskkond on päris hea. Praegu on äsja meeldivamaks läinud. Muidugi, alati on miskit puudu ja pole ideaalne. Mõni majutuskoht on parem kui teine. Mõni piirkond saab kiiremini selgeks ja on lihtsam sisse elada. Mõni linn on äge, aga samal ajal ka tohutult väsitav. Pidev liikumine väsitab ka, aga annab muljeid. Samas ma ei ole kindel, et paigal olemine kuidagi passiivsem on. On, aga paigal olles saab näha. Mõnes mõttes on ringi traavimine nagu rida üheöösuhteid. Suhete puhul on kuidagi selge, et aja pikku tekib sügavust juurde, kui just ei sulge ennast. Toimetamise puhul on aga lähenemine protestantlikum. Vaid töö lunastab jne. Ja eks lihtsam vist on ikkagi tegutseda kui praadida omas mahlas.