Varsti olen juba kuu aega Eestist olnud eemal. Nädala pärast. Istun Karimuni saarel tuulevangis. Veidrad on viimased päevad. Meeleolu hästi kõikuv. Kuigi siin olen paigal ja justkui midagi ei toimu, siis ilmselt keskkonnavahetusest on meeleolud kõikuvad. Muutlik nagu see ilm. Iga natukese aja tagant tuleb uus vihmavalang. Jaanuar ongi kõige vihmarohkem, kuid sel aastal eriti. Vahepeal oli paar päikeselist päeva ja mu sõber Balil arvas, et kuna nii tohutult sadanud, siis äkki see lõpeb ka varem, võib-olla on see märk, et pilved on tühjaks pigistatud ja palju enam pole. Üks kohalik ei olnud selles liiga veendunud. Siin ikka kallab ja keegi ei tea kuipalju või kui kaua. Vihmahooaeg. Poleks mingi ime, kui alles märtsis jääb sademeid vähemaks. Kindla peale ilusateks kuudeks peetakse juulit kuni oktoobrini välja. Üks mis ei muutu peaaegu üldse on temperatuur. Võib-olla jahedal tuulisel ööl on 25, aga pigem 28. Päeval sama. Aasta ringi äärmused 25 ja 35, aga pigem on ööpäevane kõikumine 28-31. 

Nii nagu kodus viskab kodus olemine hiljemalt pärastlõunaks lõplikult üle, nii on see ka huvitaval kombel siin. Kuigi praegu istun diivanil, uksed-aknad lahti, näen, kuidas räästast tilgub vett, aeg-ajalt liigub muidu umbses õhus kerge tuuleke, siiski olen paigal nagu ikka toas. Iga päev mõtlen, et annan rendirolleri tagasi, mis ma tast ikka hoian, kui teen päevas vaid ühe sõidu. Aga siis on see lõunatund käes, vihm korraks lõppenud ja lähen hea meelega „linnast“ välja. Linn on pigem muidugi küla. Umbes Aegviidu suurune saare ainus keskus, kuid tohutult tihedama asustusega. 

Vajusin mõttesse ja keel rändas tuttavasse tühimikku suus, sinna, kus oli tarkusehammas. Auku kippus jääma toidutükke, alati jäi, kuid täna märkasin, keeleotsaga katsudes, kuidas auk on väiksemaks jäänud, justkui tublisti kinni kasvanud. Ei tea, kuidas see nii üleöö käis, aga olin muidugi imestunud, et pea kuu aega ei tundunud mingit arengut. 

Kohe kui see märkamine aset leidis, andis mingi kriitiline osa minus häälekalt märku, et see on liiga tühine asi, millest kirjutada. Nagu peaks mingeid suuri ja olulisi protsesse vaid lahkama. Kuid just nimme otsustasin, et ei ole sellist asja. Ma pole sellega ju sisimas nõus, ei tea, kust selle üles korjanud, et vaid suured transformatiivsed sündmused tähelepanu väärivad. Pealegi lõualuu jaoks oli see sündmus murranguline. Üks viimaste aastate suurimaid. 

Kui silmad avasin vaatasin telefoni. Tahaks öelda selleks, et veenduda, ega katamaraane sõidutav ettevõte pole WhatsApp’is teada andnud homsetest võimalikest väljumistest, aga vist tõmbasid ikka kompulsiivselt sotsmeedia kontod. Õudused. Telefoni on jube kasutada. Jah, muidugi on vajalik ja mingis mõttes ka mugav, kui intellektuaalselt läheneda, aga üldse mitte kurtes, lihtsalt kirjeldades, on seda ebameeldiv ja tüütu kasutada. Toksida tähti ja sõnu, mööbeldada äppide vahet. Püüda mitte ära eksida infotulva, mis teeb õnnetuks.

Vaatasin telefoni ja nägin kursuse jututoas, kuidas üks kursaõde teatas, et ta ei saa praktikal osaleda, sest isa suri. Olin muidugi löödud ja soovisin kuidagi väljendada kaastunnet, aga seal mitmete toetusavalduste järel ei osanud seda teha, siiamaani ei oska. Kas kirjutada talle eraldi või sinna? Tegelikkuses teaksin, mida teha, kui oleksime samas ruumis, aga seal chatis tuleb mingi blokk ette. Jään kaalutlema, et mida öelda, sest tegelikult ei taha virtuaalselt midagi öelda. Kuid mittekirjutamine ei anna ka rahu, sest tundub isekas. Võib-olla valida halbadest variantidest ikkagi parim? Mõelda, mida saab teha, mitte mida mitte. David Lynch, kirglik sõõrikusööja, soovitas keskenduda sõõrikule, mitte augule selle sees. 

Eile jagasin lähedase inimesega, kellega keerulised suhted, ühte linki "Värske rõhu" loole. Nägin seda kui seikluslikku lugu ühe 14aastase tüdruku otsusest kokku saada night-chatis raha eest kohtumist sooviva härra Reedikuga. Saatsin selle loo parimate kavatsustega sõbrannale ja ta vastas veidraid asju. Mõtlesin, et ta teeb nalja, kui kirjutas, et see lugu on sobivaks taustaks psühholoogile minnes. Järgmiseks saatis juba tõsisena mõjuva küsimuse, et miks ma teda mõnitan. Isegi ebameeldiv on eilsele mõelda. Järgnes valimatu turmtuli mõlemas suunas. Nüüd sitamaitse suus. Peab tuulutama minema. Mul on vihmavarju vaja. Milalgi reisi alguses nägin kuskil, aga pole viitsinud otsida. Kui tagasi Jogjas olen, siis äkki ostan. Sellega on see häda, et seda pole kunagi siis kaasas, kui vaja. Ja kogaeg kaasas kanda on väga tüütu. Mul on väike seljakott, aga see on Balil ja suurem on liiga suur, et sinna ainult vihmavari ja muu pudi-padi tõsta. 

Eile rääkisin veel pikalt sõbraga. Tunde. Liiga hilja, öösel. Kodus äraistunud pohmelline olek on ka kõrvalt kogedes päris kurnav. Muidu on okei, aga rääkisime kokku neli tundi vähemalt. See ei saa mittekurnav olla. Närima jäi aga see, et kuna ta küsis, et kas ta on teatud olekutes olnud ebameeldiv, siis vastasin ilma pikemalt mõtlemata: jah, kindlasti. See vaikus oli ränk. Sain aru, mis toimub, kuidas see võis olla tema jaoks nagu raudlatiga vastu pead saamine. Proovisin selgitada, et mida täpsemalt silmas pean kuni ta ütles, et ma ei pea pehmendama. Nüüd saan aru, et ma tõesti pehmendasin. See on väga raske asi, mida parimale sõbrale öelda, aga olin varem sellele mõelnud ja aimasin, et see hetk võib tulla. Siiamaani ei tea, kas ma tegin õigesti või mitte. See on natuke see küsimus, et kas olla aus on alati õigustatud. Seekord ta küsis ja vastasin ausalt, selles osas olen rahul. Samal ajal olen tunnistajaks ta väga keerulisele olukorrale. Ma arvan, et inimene vajab sel juhul toetust, aga ei saa ka jätta välja ütlemata, et kuidas see kõrvalt vaadates tundub. Nüüd on see tehtud ja loodan, et sellega midagi katki ei teinud. Väga kahju oleks sõbrast ilma jääda ja raske öelda, kuipalju ta olukord tema kätes on? Mingis mõttes on, aga teisalt ka haruldane, kui harjumused ja mustrid ei kordu. Muutus nõuab meeletut jõudu ja eks sisimas soovib ta kindlasti seda muutust, pole kahtlustki, sellest on korduvalt juttu olnud, aga kui muidu võimekas inimene kipub alla jääma, siis minu ülesanne sõbrana pole ju öelda, et äkki ikka proovid muutuda. Ta proovib nagunii, nii kuidas saab, vastavalt võimalustele. Hädas olles on toetust vaja. Teisalt ma ei saa lõputult jääda pealt vaatama valusat allakäiku. Ega siis midagi parem pole ei tema ega minu jaoks.