Ärkasin Jogjas. Siia jõuda oli nagu koju. Ma ei mäleta kaua ma siin reisi alguses olin, umbes kümme päeva. Eile olin nagu koju jõudnud. Muidugi, ma ei loo endale erilisi illusioone, mäletan, et ka siin läks tüütuks pika peale, aga nüüd tundun endale niipalju targem. Tean milliseid tänavaid vältida, tean, kuidas ennast mitte mõttetult ära väsitada. Mul on ideid, kus ööbida ja kus kindlasti mitte. Sellised elukogemusel, selle linna kogemustel põhinevad tarkused muudavad elu paremaks. Reisimine on progresseeruva loomuga. Uude kohta minnes proovid õnne, pigem teed halbu valikuid, sest pole infot. Päevade möödudes näed ja kuuled, õpid sellest. Elu läheb paremaks. Kuni on aeg jälle minna ja eksida, alustada uue maa kultiveerimist. Kuigi sageli mitte päris nullist. Vahel on varem omandatust natuke kasu. 

Istun Aloha hotelli vastuvõtu juures. Hotellipersonal toimetab vaikselt. Meeldiv peatuspaik, võib-olla üks meeldivamaid. Üks tarkusi, mis eriti Jogjas, aga ilmselt kogu Indoneesias kehtib, on valida hotell, kus oleks vaikne. Siin on muidu niipalju lärmi, et kui hommikul kohvi juues või õhtul midagi tehes kostab tänavalärm (ja kui ta on, siis ta juba kostab), kaiguvad mošeede ruuporid, mürisevad lokaalide kõlarid, sel juhul polegi ööpäevas vaikset aega. Siin vaikses kõrvaltänavas, tõesti, linnulennult kümnekonna meetri kaugusel peab olema paralleeltänav, kus urisevad bussid ja plärisevad sisepõlemismootorid. Siin aga aeg-ajalt keegi möödub. Vahepeal, kui ära unustada, võiks mõelda, et oleks kuskil äärelinnas. 

Mul on väga hea meel, et sain eile kapselhotellist tulema. Pärast nelja ööd on väga meeldiv olla päris majas. Kust saab uksest sisse jalutada, ilma et peaks telefon kaasas olema, et sealt QR-kood otsida, seda võtmena kasutada, vahetusjalanõud kapist võtta ja siis järgmisest uksest sisse minna kuni mööda koridori tuleb enda toa uks, mis tahab uuesti koodi ja lõpuks laevakajuti moodi tuba. Mõnikord leidub Google’i ja Bookingu kommentaarides tõde, mäletan, et keegi kirjutas selle hotelli kohta, et see on väga mugav ja kõik on hea, aga sobib lühiajaliseks peatumiseks. Eks see on niigi selge, aga ma tundsin ennast seal paar ööd nii hästi, magasin nii hästi, et tuli natuke üllatusena, kui ühtäkki hakkas ikkagi tüütu ja ebamugav. Jõudsin järeldusele, et mida vähem on vaja enda tuppa jõudmiseks uksi avada ja veel enam – lahti lukustada, seda parem.

Parem mulle, parem inimkonnale. Ei tea küll kuidas teisele hea – on ikka! – sest ma pole ainus, kes seal peatub. 

Kuid kõige rohkem võib rõõmustada, et sain nii kiiresti Semarangist minema. Eile hommikul tuli mõte ja õnneks olid mõned mõistliku hinnaga rongipiletid saadaval. Rongid on mugavad, aga on erinevad klassid ja mida vähemaks pileteid jääb, seda kõrgemale tõusevad hinnad. Nägin samale rongile kümne-euroste piletite kõrval ka sada ja rohkem maksvaid. Nii et mul vedas, sain pileti Solo linna ja kui juba rongis olin, vaatasin sealt edasi. Solost Jogjasse oli vaid kiirrongi pileteid, need olid veidi kallimad, aga ei midagi hullu ja rong kihutas kohale 45 minutiga. Kui siselend välja jätta, siis ma pole nii kiiresti Indoneesias liikunud. Rong oli kiire, aga rööpad ikka sellised, et vagunid kõikusid veidi. Kui rong hoo üles sai, oli tunne nagu lennukis enne õhkutõusmist. 

Rohkem ei oskagi midagi kirjutada. Jõudsin õhtul hilja ja kui magama läksin oli kell vist juba kaks saamas. Magasin oma kaheksa tundi ja nüüd ongi selline hiline hommik. Plaan oli ujuma minna ja seda peakski juba peagi tegema. Enne rentima rolleri. Mingi söögiampsu peaks enne tegema. See kõik võtab veidi aega. Tahaks puuvilju. See on siinse majutuse üks miinus, et siin pole kööki, üldiselt on ikka olnud. Külmkapp, sööginõud. Kui on teada, kust saab puuvilju, siis on lihtne need endale koju tuua ja süüa hommikuks. Siin on vist esimene koht, kus ma isegi ei näe kööki, kust küsida taldrikut ja nuga. Kuid pole viga, homseni olen siin ja siis saan kolida, kui soovin. Mul mõlgub meeles üks koht, kus öö olin eelmine kord, neil oli suur konditsioneeritud lobby, mille küljel oli ka köök, kuid neil on vähe tube ja enamasti on kõik kinni. Bassein oli seal samuti! Kuid meenub, et osadel päevadel võib tööl olla üks väga naiseliku ja pealetükkiva olemisega kutt, kes tekitas tunde, et peab sealt põgenema, enne ta rahule ei jäta. Tundus, et ta oli väga teadlik oma pealetükkivusest ja vahepeal kui käis teistega rääkimas, siis ainult selleks, et jätta mittepealetükkivat muljet. Võib-olla kujutasin seda kõike ette, aga tüütu oli ta kindlasti.