Käisin eile Kuala Lumpuris ära. Nüüd on see tehtud. Leidsin kiiruga öömaja. Hinnad on Balil kõrgemad, seda on näha ja tunda. Sama raha eest saab vähem või ei saa üldse. Kuid sellised need massiturismi maamärgid on, õnneks neid saab vältida. Kui kõik tahavad ühte kohta minna ja seal maad väheks hakkab jääma, siis lähevad hinnad lupsti! Kõrgustesse. Kuskil jäi silma, et keegi leidis korrelatsiooni hindade ja ameeriklaste saabumise vahel. Kuhu jõuavad ameeriklased, seal on ka hinnad kõrged.
Aga see visa run eile oli roiutav. Selline sõidupäev, kus füüsiliselt ju nagu ei pingutagi, ootad ja istud ja seisad kuskil sabas ja sööd võileiba ja tõttad lennujaamas õige värava juurde. Tegelikult oli kõik nii mugav, kui sai olla. Ootamised polnud üle paari tunni. Lennujaama väravad olid lähedal. Kuid asusin teele 24 tundi tagasi. Kella üheksa ajal hommikul otsustasin minna, poole ühe paiku läks lend. Ahjaa, lennujaama minek on ka juba tunnine sõit ja pärast sealt tagasitulek, kui välismaal on käidud. Kas see oligi mu elu esimene viisa tõttu korraks riigist lahkumine? Igal juhul lendasin kolm tundi Kuala Lumpurisse. See on Singapuri kõrval üks lähemaid kohti, kuhu on palju lende ja edasi-tagasi piletid umbes saja euro ringis. Olin paar tundi KL lennujaamas ja sõitsin tagasi. Lõpuks tegin Balil uue viisa, läbisin taas turvakontrollid, juba maeiteamitmendat korda, tellisin mootorrattatakso ja sõitsin kolmveerand tundi ööbimiskohani. Und muidugi ei tulnud kohe. Nüüd on kell taas pool kümme hommikul. Tavaliselt ärkan loomulikult kuskil seitsme ajal, kuid täna olen endiselt sellest reisimisest veel roidunud.
Ja reisimised pole veel lõppenud. Tahan minna Lombokile, kus on odavam ja rahulikum, kus saab surfata. Sinna on jälle päevateekond. Igale poole on minimaalselt päevateekond. Aga see on okei. Peab olema. Kui kohale jõuan, saan taas olla paigal. Oma kümme päeva vist ikka. Siis tuleb tagasi Balile tulla, et Mardiga mõnepäevane reis ette võtta. Reis reisis. Käia Bali piirkonnas, kus meile mõlemale meeldib. Praegu aga istun oma toa ees, joon kohvi. Meetri kaugusel on avatud uks, mis viib basseini tehnoruumi ja kus mühiseb. Nii nagu basseini hooldusseadet pahisemas võib kuulda. Umbes nii nagu kosed mühisevad, aga masinlikult, üksluiselt käiavalt, mitte pulbitsevalt.
Teisel pool on ilus bassein, hüppasin ka õhtul sisse, oli tõesti mõnus. Nüüd tahaks vaikselt juba süüa. Midagi tervislikku oleks hea. Eile sai ikka suht jama söödud ja üleeile polnud parem. Taas tuleb tõdeda, et kohe kui alkoholi juua, siis on kehvem järgmisel päeval. Sama lugu on unerohtudega. Vahepeal neid polnud, kuid nüüd võtsin paaril õhtul ja järgmisel päeval on hoopis sandim enesetunne. Just meeleolu. Pole õieti pohmell. Teades, millised pohmellid võivad olla, kui hullud! Sellega võrreldes oleks nagu lihtsalt natuke sitem tuju, pole isegi habras olemine, aga siiski-siiski – näen seda pigem teistpidi. Kui vahepeal on nii hea juba olla, nii energiline ja samas rahulik, just! – rahulolev; siis see paar õlut, mis teeb kuidagi tuimaks, laisaks ja igavaks olemise – see pole seda väärt. Kui kunagi võis joomine olla lõbusam, siis nüüd nagu pole. On teada, kuhu see rong alati viib. Mis marsruuti mööda sõidab. Nagu mingi automaatpiloot läheb peale. Pole alati ühtemoodi, aga neid variante saan lugeda ühe käe sõrmedel. Kui näen mõnda videot, kus olen veidi väsinuna ja mõne õlle joonuna, saan kohe aru enda pilgust, et olen mõne õlle joonud. Kõige häirivam on see, et endale tundub üsna hea olemine, aga videost tundub nagu oleks veidi tumba-jumba – just pilk. See üksikvanem-otsib-kaaslast saate purjus Jaak Juhkami pilk. Kus justkui käib traalivaali ja pidu, aga pilk on tuhm ja veidi nagu kuri või mõistmatu. Otsin sõna, mis oleks tundliku vastand – tundetu! Nüansivaene :D Ütleme siis nii, nüansivaene. Mulle meeldib see sõna.
Eile sain palju lugeda. Kui liiga väsinud olla, siis sellistel retkedel ei loe väga, aga lennukis oli mugav. Jalaruumi on palju rohkem, kui Euroopa lendudel. Lugesin või kuulasin midagi kogu aja. Lõpuks ei jõudnud enam lugeda, aga siis oligi aeg maanduda.
Aga Õnnepalu see õhtupäikese romaan, sealt jäi meelde, kuidas ta eestlaste viimase aastasaja edu ja kannatuste üle mõtiskledes meenutab, kuidas me kõik, kes elame, oleme loteriil võitnud; pidades silmas, et oleme sõja üle elanute järeltulijad. Nende, kes ei saanud otsa Irkutskis või misiganes muudel asjaoludel ja paikades. See oli hea meeldetuletus. Olen seda vahel ka ise mõelnud, kui kuulen oma ema kirumas, kuidas kõik on valesti läinud või keegi vaidleb sotsmeedias (nii vanamoeline oleks öelda „leheveergudel“. Muidugi tuleb ette rahulolematust ja see on ilmselt vältimatu inimeseks olemise seisund, kannatused ei lõpe. Aga. Äkki ikka ei ole kõige hullem? Äkki on siiski õigus leida midagi elamisväärset? Äkki isegi tuleb kasuks pigistada silm kinni mõne puuduse ees? Sest kui hakata vigu otsima, siis muud enam ei leiagi. Läks targutamiseks. Ise tunnen nii. Aeg minna. Muidugi on kõrvalkrundil ehitus – tüüpiline Bali. Saeketta tärin. Aeg minna.