Ei teagi kust alustada. Kõik on korras, enam-vähem. Viisavärk teeb veel muret, aga pole hullu tegelikult. Lootust on. Hetkel on kinnitamisel ja endine ei kehti, aga lugesin redditist, et kui makse on õigel ajal tehtud, siis ei trahvita. Kunagi muidugi ei tea, sest foorumid on täis ka valusa bürokraatia lugusid. Nii et praegu nagu polegi midagi muud teha, kui oodata. Võiks ka büroosse kohale minna, aga selle kohta saab lugeda, kuidas on mindud ja pole terve päeva jooksul löögile pääsetud. Ennekõike teenindatakse neid, kellega kohtumine varasemalt kokkulepitud ja üle 60seid võetakse alati vahele, et juhendada neid äppi kasutama. Need, kes on ka löögile pääsenud pärast tundidepikkust ootamist, saavad samuti soovituse äpis edasi pusida. Mida aeg edasi, seda rohkem usun siiski vanakooli kohaleminemist. Nagu vanaisa õpetas perearstil käima, kui kurtsin ajasaamist alles ülejärgmiseks nädalaks – mine kohale natuke enne vastuvõttude algust, neil on väike puhver just selle jaoks, kui keegi peaks etteteatamata tulema. See igaljuhul toimis. 

Paras närvipinge. Oma viga muidugi, et varem ei teinud, oma viga. Parematel hetkedel lohutan ennast sellega, et ehk saab minust parem reisija. Võib-olla jääb paremini meelde, et mingid asjad on väga olulised ja kui neid liiga lõdvalt võtta, siis isegi kui muu kõrvale jätta, on endal halb ja ega väga millegi muuga ei saa tegeleda. Saab, aga esimene mõte hommikul on ikka vaadata, kas on midagi muutunud. Peas tiirleb pidevalt küsimus, kas saab miskit veel ette võtta. Muidugi on naiivne loota, et keegi kirjale vastab, kuid saatsin ikka. Nagu ka siinsetest ridadest välja tuleb, siis muu on tagaplaanil. Esiplaanil on imigrasi kodulehekülg, mida ühtevalu värskendan. Tuleb leida mingi tegevus, muidu jäängi terveks päevaks kompulsiivsesse lõksu. 

Terve hommiku sadas. Nüüd on väljas õhk pisut jahedam, 28. 

Eile õhtul tundus mulle kuidagi uskumatu, et kui koroonapandeemia algas, olin 33, nüüd 38. Sageli meenutan millegi toimumisaega, mõeldes, et see oli ilmselt mõne aasta eest. Juhe jookseb kokku, kui seedin fakti, et see pidi olema enne Covidiitsius esimese pealetungi. See tähendab, et enam kui 1800 päeva ehk viis aastat tagasi. 

Eile õhtul, kui oli veel liiga vara magamaminekuks hotelli minna, läksin ühe laheda ja vaikse jaapanipärase baari-restorani uksele. Nad olid avatud ja ma olin ainus klient. Huvitav, et kui Eestis ja Euroopas on baarid pigem sotsiaalsed ja lärmakamad kohad, kuhu minna siis, kui tahta melu, siis siin on sellised väiksed kohad vahel heaks pelgupaigaks, kuhu ei ulatu elutegevuse sagin, mis on selle eest kaitstud. Tundsin üksi seal baarist istudes, vaikselt õlut juues ja Duolingos keelt õppides, kuidas aju puhkab. Sõber kirjutas, et korrastab isast jäänud maja Sakus ja otsib sinna üürilist. Hakkasin mõtlema Eesti peale ja hõreasustus tundus hirmutav. Vahel teeb ärevaks see, kui minna Mustamäel, kus elab lühikeses raadiuses tuhandeid inimesi, õue ja seal on sama vaikne kui toas. Poes on saginat rohkem, kuid siiski nii rets väikelinna tunne. Sellel on omad head küljed ja vahel ongi väga mõnus ja lihtne, aga kui otsida mingit elu, milles osaleda või mille tunnistajaks tahaks olla, siis võib kõhe hakata. 

Täna oli plaan ühe tüdrukuga minna mingisse looduspargi moodi kohta, kus saab jões supelda ja vist on ka mingid looduslikud basseinid, aga vihmane ilm näib plaane muutvat. Siin juhtub seda alatasa. Kui ilm pole hea, siis plaanid muutuvad. Kes saab, see õue ei lähe ja tukub kodus. Selles osas pole Eesti elu nii väga erinev, kuid siin on teine pilk ja omad nüansid. Kuna põhimõtteliselt kõik liiklevad rolleritega ja vihmahood algavad väga järsku, siis mõistlik on rolleri istmealusesse laekasse panna kuivad riided, et märjaks saades oleks võimalik vahetada ja ei peaks pikalt märgade riietega olema. Võimalusel on igaljuhul mõistlik vähemalt teist särki kaasas kanda, sest ilmad on väga palavad ja kuhugi vähegi kaugemale, näiteks teise linnaossa minnes on enam-vähem kindel, et langed kas vihma ohvriks (ja saad trauma?) või higistad end aluspesuni märjaks. 

Üks täielik jama on veel see, et peaksin internetti juurde ostma. Eile keskööl aegus senine andmemaht ja vaja on juurde. Seda peaks saama jällegi äpi kaudu teha, aga need äpid on nii kirjud ja võimalusterohked, täis igasugu sooduspakkumisi ja kümneid variante, mille puhul on täielik peavalu selgeks teha üksikasjad ja tingimused. Mäletan, et kaks aastat tagasi pidi leidma õige firma kioski, kus laeti internetti juurde, need on vist nüüd ära kadunud. Moodsad makselahendused on ülimalt populaarsed ja keegi pole enam harjunud sularaha kaasas kandma, nagu meilgi. Kui Jeparas rollerirehv purunes, siis läks sularaha vaja, sest tavalisel inimesel, kes oma maja hoovis väikse lisateenistusena rehve parandab pole ilmselgelt terminali. Ma pole seda lõpuni endale selgeks teinud, kuid kohalikud kasutavad mingit QR-koodi lahendust. See on umbes nagu jätaks kellelegi oma dokumendi ja saab maksesoovi esitada ka teisele inimesele. Kui näiteks söögikohas pole parasjagu elektrit või digipank ei tee koostööd, siis skännides koodi on justkui leping sõlmitud ja ei pea ootama, millal teenused taas toimivad, tehing on fikseeritud. 

Tuli meelde, et läheduses on moodsa kunsti muuseum. Võiks minna, aga enne on vaja hommikust süüa. 

Olen oma reisiplaanides natuke kokkujooksnud. Jeparas, linnast, kust sõitsin Semarangi viis tundi, kohtusin tüdrukuga, kellega oli hea klapp, jäime suhtlema ja keda tahaks uuesti näha. See tähendab, et tema peaks kas siia sõitma või mina tagasi minema. Algne plaan oli aga minna tagasi Yogyakartasse, kuhu sõidab veelgi kauem ja kus on samuti paar inimest, kellega oli tore koos aega veeta ja keda tahaks samuti uuesti näha. Nii et olen eeslina lõhkise küna ees. Minna ühele- või teiselepoole. Tegelikult on ka kolmas tee, lähtuda mitte inimestest, vaid reisimõtetest, sellest, kuhu tahaks edasi minna. Eks ma lõpuks ikka Balile jõuan ja ka seal saaks lühidalt oma sõprade, võiks isegi öelda, et mingis mõttes võõrustajatega, aega veeta, ja siis näiteks kuhugi edasi liikuda. Endalegi üllatuseks olen Balile minekut edasi lükanud. Esiteks teevad mu sõbrad seal tööd, neil pole palju aega. Nädalavahetusel oleks, aga sinna on nii pikk maa, et pole põhjust kiirustada. Seda enam, et reisi lõpuni on üle kuu aja, küll jõuab. Teiseks olen Balil juba ringi sõitnud. Seal on väga ilusaid ja mitte turistidesse mitteuppuvaid piirkondi, aga umbes kujutan juba ette. Jaava on tohutult suurem ja olen siin juba pikemat aega olnud päris kohtades, kus turiste on vähe ja euroopalikkust pea üldse mitte. Võib-olla iga mõne päeva tagant näen mõnda välismaalast ja need tunduvad olevat siin elavad või pikemalt reisijad. Liigun ringi väga tunnetuslikult, kunagi ei tea, kauaks ma kuhugi jään. Pole vaja planeerida (välja arvatud viisa!), uued kohad avavad ennast tavaliselt kolmandal päeval. Viibides lühemalt, ei märka eriti midagi, on ainult orienteerumine mingite punktide vahel kaardil. Kolmandal päeval toimub midagi ägedat, tekib esmane kohalejõudmine. Pilk hakkab püüdma seda, mida varem pole saanud märgata. Ma ei tea kuidas, aga kuidagi just siis satub kohtadesse, kuhu varem pigem ei satu, mis on kuskil väikses kõrvaltänavas või veidi eemal peamistest turistiteedest, peatänavatest. Need kohad on kõige hubasemad, erilisemad, hinnad on palju paremad ja elamus on suurem. Samamoodi on üksi reisides see mugavus, et saab teele asuda samuti siis, kui aeg saab täis. Millalgi see juhtub. Enamasti väga äkki ja selgelt. Ühel hetkel lihtsalt, tead, et homme hommikul või täna õhtul võiks minna. Siis on see selge ja ei pea ennast motiveerima. Elu juhib. Nagunii ei tea, mis juhtub ja milleks siis planeerida? Seda võib teha, aga ma ei näe, kuidas see parem on, kui mündiviskamisest lähtumine. Nagunii ei tea, mis kohad või sündmused on järgmise ristmiku järel. Keegi ei tea, mis juhtub, kui pöörata vasakule, paremale või minnes otse. Ka paigale jäädes tuleb ennustamatu elu peale nagunii. Milleks ennast saksapäraselt organiseerimisega vaevata. Võib, aga siis tuleb arvestada, et oleksingi nagu see sakslane, kes oli samuti saarel lõksus ja kel olid vaatamata juba 14 kuud kestnud reisimisele, kõik ette broneeritud, rongipiletid, majutused. Ta ütles, et talle meeldib nii. See on väga okei, aga pean nõustuma, et siis oleksin nagu tema ja mõtleksin ning räägiksin ainult sellest, et kuidas enda tehtud plaanis püsida. Tal oli oma süsteem, iga kahe nädala peale arvestas kaks puhverpäeva. Kuna aga jäi saarele mitmeks päevaks lõksu, siis oli näha ja kuulda, kuidas ta lakkamatult arvutas ja proovis mingeid broneeringuid ümber sättida. See tähendas ka seda, et planeeritud puhverpäevad kuskil teises linnas, tuli ära jätta ja ta pidi edasi liikuma nii kiiresti kui võimalik, et oma plaan jälle kinni püüda. Tal oli läbimõeldud ka pakkimine. Ta rääkis, et on truu oma kahenädalasüsteemile, sest just nii kauaks jätkub tal puhtaid riideid. Indoneesias on pea igalpool pesu pesemise teenus, kus saab lasta pesta, kuid reeglina saab puhtad riided kätte 24 tunni möödudes. Nii et pole midagi halvustavat öelda ta lähenemise kohta. Kui reisiksin pikemalt, siis ilmselt loksuks ka endal mingi süsteem paika, mis teeks elu lihtsamaks. Ma imetlen ta viitsimist ringi liikuda. Ma reisin ainult kaks kuud, aga olen palju paiksem. Kuigi suudan ka kujutleda, et kui olla ühes riigis kaua, siis tekib mingi ettekujutus kaua tahaks kuskil olla ja kui just kaugtööd ei tee, siis võibki fookuseks minna mingite erilisemate kohtade külastamine endale sobival kiirusel üha püsivamaks muutuva sammuga. Ja ega ma pole ka nii erinev Kerstenist, sakslasest, arvutan ka ise alatasa. 

Selle viisaasjaga on ka nii, et ühest küljest ju tahangi ennast reisil võimalikult lõdvaks lasta ja seda nauditavam on, kui saab mõnusasse eluga samasse rütmi, kus ei ürita aega ega ettetulevaid sündmuseid kuidagi valitseda või maha murda. See on pikemalt reisimise kunst. Midagi, mida ma õpin ja tunnen, et see annab mulle midagi juurde. Usaldust elu osas. See on õige, aga nagu ka viimastel päevadel on seesama elu selgeks teinud, siis dokumendid peavad ka korras olema. Selline vajalik, aga mõrudavõitu õppetund, mida ma ei taha väga omaks võtta. Kuid ka see on kunst ja polegi lihtne balansseerida täpselt õiges kohas, kus tegeled sellega, millega on vaja tegeleda, aga oskad ka end ümberlülitada, et mitte pingutada seal, kus seda pole vaja ja kus saab lasta elul endal juhtida. Kui midagi olulist ära unustada, siis võib olla pärast palju jama ja mõttetut stressi. Kui aga olla liiga pinges, siis see pole ka teab mis ihaldusväärne elu. Kaks nädalat, zwei wochen. Mulle hakkab midagi selles lähenemises meeldima. Kaks nädalat on just see aeg, mille möödudes võiks tõesti teha teatava inventuuri. Vaadata üle, kelle sõnumitele pole jõudnud vastata, kontrollida üle, et arved oleks makstud, olulised kokkulepped ja dokumendid ikka kehtiks, eelarve paigas. Mingid asjad, mis on väga olulised, aga millega pole vaja kohe tegeleda, need saavad edasi lükatud ja nagu sageli juhtub, siis lähevad hiljem meelest või jäävad ilma tähtajata kuhugi kuklasse tiksuma, aga neil tegelikult on väga konkreetne tähtaeg. Endal on elu raskem, kui pärast on sekeldusi või isegi kui kellelegi peab neli kuud hiljem vastama ja alustama vabandamise ja selgitusega, et nõme lugu küll, et nii pikalt ei vastanud. Samas muidugi on tohutult tüütu see mitmete platvormide kaudu suhtlemine lühitekstide kaudu. Kümneid ja kümneid sõnumeid, millele võiks ja tegelikult tahaks vastata, aga see meedium, need kanalid, on kohutavalt puised. Mingi osa minust väga igatseb seda aega, kui olid nuputelefonid ja kes tahab, see helistab. Endiselt mõtlen, et võiks Eestis seda uuesti proovida. Reisil on vahel hea, et saab telefonist kaarti vaadata ja jooksvalt plaane teha, broneerida majutuse kuskil ummikus istudes, aga meel oleks kindlasti ilma nutitelefonita rahulikum. Ja nagu joogaõpetajalt kümme aastat tagasi juba kuulsin ja mis kinnistus kohe meelde ja mille tõepärasuses ma ei kahtle: kõik, mis röövib meelerahu on liiga kallis, lase sel minna.