Elu läheb edasi. Vaata, ma kohe räägin sulle. Tahtsin lihtsalt eelmist lauset öelda. Mõtle, alustad põnevusega. Ma räägin sulle ühe loo. Aga siis ei tulegi midagi. Lihtsalt selline väike nali mulle endale. 

Istun oma Pacitani majutuskoha aias. Kell on üheksa hommikul, ventilaator puhub õrna tuult ja olen vist jälle õnnetundes. Päris kindlasti. Siin on aed, rohelus, üksteisest piisavalt eemal majakesed. Kolm naist ilmusid aeda ja pühivad luudadega kuivanud lehti kokku. Aasias on koguaeg roheline, aga iga päev kukub ka mõni leht maha. Mõne puu või põõsa lehed on nii suured, et kui kerge tuuleiil käib üle, siis võib olla lehti juba päris palju ja paari päevaga on maapind krabisevaga kaetud. Siin aga tuult pole olnud ja ja teerajad saavad mõne minutiga üle käidud. Üldse teevad nad kõike koos, inimesi on rohkem ja nii on harjutud, külaühiskonna korraldus, ma arvaks. See tundub meeldiv, ei pea üksi pusima. Nagu ma pole kedagi näinud üksi tööd tegemas, siis ei näe naljalt kedagi omaette samuti. Alati käib koos hängimine, see on enamasti päris tore. Sest mul endal on üksiolemisest tihti kõrini. Kui ma oskaks ka kohaliku keelt ja oleks siinse ühiskonna osa kuidagi muul moel, kui turistina, siis üksiolemise pärast küll kurta ei saaks. Pigem on kohalikel noortel vahel soov olla veidi rahulikumas keskkonnas. Kuna enne abiellumist elavad kõik vanematega ja sageli vanavanematega ning on palju õdesid ja vendi, nende lapsi, siis on loomulik keskkond pidev märul. Wiji rääkis, kuidas ta oli mõni aeg tagasi haige ja läks selleks ajaks samas linnas elava vanaema juurde. Et saaks rahus puhata. Vanaema juures avastas, kuidas on lihtsam koolitükke teha, kui pidevalt pole ümber kümme jõnglast ja neid kantseldavad vanemad ning jäigi vanaema juurde elama. Nii et see rahulik keskkond ei tähenda ka üksi olemist. Ma ei usu, et see neile üldse pähe mahuks, et keegi on üksi. See oleks neile imelik ja arusaamatu, isegi hirmutav väljavaade. 

Kui naistega, tädidega natukene pikemalt juttu rääkida, siis läheb vestlus mööda sama rada. Küsitakse kellega ma reisil olen, sest neile jääb silma, et ma liigun üksi. Nad ei reisi üldse eriti ja veel vähem üksi. Kõik lähevad alati sõpradega ja see tähendab vähemalt kümmet inimest. Olgu see siis päikeseloojangu vaatamine, mida nad muuseas tohutult armastavad, või siis kaugemad käigud. Kui juba see, et ma üksi olen, pälvib imestuse, siis kuuldes, et ma pole abielus, seguneb üllatusse juba kerge hirmunoot. Mingil hetkel sain aru, et need ongi tädide kõige olulisemad küsimused, kust pealt saab edasi minna. Kui ütleksin, et olen abielus, siis järgneks küsimus, et kas mul on lapsi, kui mitu, kui vanad jne. Kohalikega, kes kaugemalt tulnud, selline vestluse mudel toimib, kuid minuga jäädakse hätta. Kui selgub, et olen 38, kaasat pole, tüdruksõpragi mitte, siis on nende reaktsioon midagi sellist nagu oleksin sõitnud kogemata rolleriga kärestikulisse jõkke, kukkunud joast ja pääsenud imekombel terve nahaga. Ja kui selgub, et ma pole abielus, küsitakse sageli miks. Ma pole kunagi osanud head vastust anda ja ega vist peagi. Kui on rohkem aega ja viitsimist rääkida, siis saab neile tutvustada ka seda, kuidas Eestis tuleb ette ka seda, et inimesed pole abielus, aga on suhtes, on koos, elavad isegi koos ja neil võib lapsi olla. See avardab nende maailma veelgi ja tundub, et on päris suur ports, mida saab veel pikalt seedida. Kujutan ette, kuidas nad räägivad seda edasi, vangutades pead ja puhkedes kõvahäälselt naerma kui absurdihuumori peale. Ennekuulmatu!

Olen nüüd kaks ööd õues maganud ja see on siin suurepärane. Esimene koht Jaaval, kus ma kuulen linnulaulu, kus pole lärmi, mille peale tahaks magama jäädes midagi kõrva toppida. Fantastiline! Siia ma ka mõneks ajaks ilmselt jään, kuhu mul veel minna? Mida veel tahta? Vahepeal on üksildane, aga see on üksi reisimise hind. Vahepeal on see-eest jälle väga õnnelik olemine, kuid mis kõige rohkem meeldib, siis loomingulisus, mis üksi reisides avaldub. See on ka olnud sõbra ja ta naisega reisides, nagu tegime eelmine kord, kuid siis see loomingulisus avaldub rohkem naljades ja ühiste kogemuste jagamises kuidagi äraspidisel moel. Olles aga pikemalt üksi. Mitte, et ma inimesi ei näeks, aga olen nende keskel üksi, kuigi enesetunne kõigub, siis mingi rääkimise igatsus on väga tugev ja selle saab kirjutamisse suunata. Eile rääkisin ühe prantsuse tüdrukuga, kellega oleme samas majutuses ja ta ütles, et ma olen esimene mittekohalik, keda ta on kolme nädala jooksul näinud. 

Prantsuse tüdruk. Kui eile uues majutuskohas ärkasin ja puhkealas maandusin, et kohvi juua ja hommikune kirjutamine ette võtta, märkasin, et lisaks ühele prantsuse paarile istus ka üks minust noorem naine arvutis ja tundus miskipärast tõreda olemisega. Alguses tundub sageli. Eriti kui keegi on millessegi süvenenud ja enda jaoks on uus keskkond, siis kuidagi kiirelt tekivad eelarvamused ja võib tunduda, et keegi on ebameeldiv ja paha inimene. Siiski tervitasin möödudes. Üritan seda alati teha, sest kes teab, võib-olla lahkub keegi samal päeval, võib-olla näeme üksteist veel nädal aega ja kui esimesed korrad mitte üksteisest välja teha, siis võib tekkida teatud kiibitsev suhe, mida hiljem on raskem murda. Seetõttu püüan kõiki alati esimesel võimalusel vähemalt tervitada, et oleks selge: ma pole paha ja mulle võib vähemalt tere öelda. Ja saan ise rahulik olla, sest ma olen eeskuju näidanud, olnud proaktiivne ... kas just džentelmen, aga midagi sinnapoole. Ma tean, et osad inimesed tahavadki pigem, et neid ei segataks ja keegi ei jääks neile jalgu. Neid häirib suhtlus ja uurimine, et kuidas läheb. Mind ennast ka, kui keegi on näiteks selline vampiir, kes haarab sust oma kombitsatega ja solvub, kui ei lase tal ennast kui vett janu kustutamiseks tarvitada. 

Kuhu ma jäingi? Mul oli tegelikult lugu. Seik, stseen, mis mul õhtul hästi magama ei lasknud jääda. Olen täna kuidagi sõnaderohke. Teen veel ühe kohvi. 

Prantsuse tüdruk. Ütleksin ta nime, ta korra ütles, kuid ütles seda nii, nagu ta juba teaks, et mulle ei jää meelde ja ma ei suuda seda öelda – ja ei jäänudki. 

Seesama tüdruk, kes tundus kuidagi ülbe. Oma peas kujutasin ette, kuidas ta ei salli mind. Eile õhtul, kui olin söönud, otsustasin minna ühte kohvikusse, kus pidavat olema hea kohv ja koogivalik. Parkisin pisikese kohviku ette, kell oli üheksa saamas, kuid kohalikke oli seal mitu, täites kohakese elu ja suminaga. Juba rollerit parkides nägin läbi akna ei kedagi teist kui ... õige! Prantsuse tüdrukut. Ma olin palavusest väsinud ja vähesest rahustidoosist sotsiaalseid väljakutseid kartev ja mõtlesin korra, et kui läheks õige minema. Tundus nii ebameeldiv see väljavaade jutustada ja kui ta on ka endassetõmbunud, siis kõrvallauas, meetri kaugusel istuda oleks ebamugav. Nagunii jutt ei jookse ja käiksime üksteisele pinda. Ma ei hakanud muidugi ringi pöörama, sest see tundus mulle endale imelik ja oleks ilmselt ka talle tundunud. Läksin sisse, ta märkas mind ja tervitas sõbralikult, oli igati avatud. Kuna koos minuga oli pea tühja kohvikusse tulnud veel mitu inimest, siis teenindajatel olid käed tööd täis ja pidin isegi tellimuse esitamiseks ootama üle veerand tunni kindlasti. Jäime kohe esimesest lausest põneva vestluse võrku. Tuli välja, et ta reisib juba pikemat aega. On siin külas olnud kolm nädalat ja pole sel ajal välismaalasi näinud ega nendega rääkinud. Isegi prantslastega, kaasmaalastega, kes siin paariks ööks, rääkis ta mõned laused ja ei tekkinud soovi pikemalt vestelda. Vahel on nii, olen seda varasematel reisidel ka eestlasi kohates kogenud. Siin ei tea Eestist keegi midagi. Kui ütlen, et olen Eestist – nad alati küsivad –, ei tea nad reeglina, kuid jäävad mõttesse, sobrades mälus ja pakuvad Saksamaad, Ungarit, Valgevene, vahel ka Rootsi, vist isegi Serbiat on naaberriigiks pakutud. See on tegelikult armas. Ma ise räägin indoneesia keelt samamoodi, et vahel on ootamatult mõni sõna peast pühitud ja pean viis sekundit meenutama ja vahel ütlen mõne sõna valesti, mis tähendab muidugi midagi täiesti ebaloogilist ülejäänud lause kontekstis. Aga tagasi tüdruku juurde. 

Hakkasin ka ise mõtlema, et ma pole samuti juba kuu aega kellegagi rääkinudI. Ma olen rääkinud palju kohalikega, aga need on sarnased lühivestlused, kus mul on mõned korduvad küsimused ja neil. Aga rääkinud sellest, kes ma olen, millega tegelen, jaganud mõnda lugu teise ränduriga, seda pole olnud. Karimunil üks sakslane oli, kellega rääkisime tunnikese, paari nädala eest. Aga nüüd ma rääkisin naisega, ilusa naisega. Meie perspektiiv oli sarnane ja läksin elevile. Lauda saabus suurepärane puuviljane kohv Jaavalt, must ja jääga. Selgus, et see oli kange ja küttis mu ärevust veelgi üles. Kas see oleks kompliment, kui ütleksin kohtingul kellelegi, et ta on nii atraktiivne, et ma ei suuda, ja koban värisevate kätega oma Xanaxi karbikest? 

Tal oli samasugune vaimustus rääkida, kui mul. Teemad vaheldusid, rääkimise rõõm. Olin elevil nagu koerakutsikas, püsimata fookuses. Neelasin ta silmi, häält ja võimalust mitte olla enda kosmoses. Nagu linnulennul möödus tunnike kuni olime mõlemad järsku tühjad. Selline üle pika aja rääkimine on hästi ahvatlev (mäletan hästi meditatsioonilaagritest) ja nauditav, kuid poole tunniga on kumm täiesti tühi, roidunud olek. Sõitsime läbi sooja öö tagasi majutusse. Olin nagu armunud. Ma nimetangi seda armumiseks, aga rääkides inimestega olen aru saanud, et teiste jaoks pole armumine midagi, mida iga päev või mitu korda saab juhtuda nagu mul, see on justkui mingi kuid ja isegi aastaid kestev tunne (?), mis on eelduseks armastusele umbes nagu kihlumine abiellumisele. Tundsin end veidi totakana. Püüdsin seda varjata. Ärevus, olin tasakaalust väljas, kuid see oli okei. Seda on elus juba niipalju ette tulnud, et enam väga ei häiri, ei põe niipalju. Mis siis on, see on loomulik, et kui keegi hakkab meeldima, siis ei oska olla ja polegi vaja cool olla. Nagunii on väike võimalus, et midagi üldse juhtub. Elu läheb edasi, varsti võin olla uues kohas, uute inimestega, jääb mälestus, mille tagant kaob tunne ära või muutub hästi õrnaks igatsuseks. Nii et pole mõtet sahmida või sahmimise pärast sahmida. 

Nüüd, olles selle kirja pannud, siis tundub, et mingit lugu polegi, aga eile õhtul, kui olime head ööd soovinud, siis olin nii ülelaetud, et ei osanud seda pulbitsevat tunnet kuhugi panna. See oli segu armumisest ja vaimustus teise inimese nägemisest. Sellised hetked on tegelikult erilised ja ei juhtu kuigi sageli. Selleks peabki olema pikemat aega üksi, mediteerima või loksuma võõrastel meredel, kondama inimtühjades džunglites. 

Tuli välja, et meil oli prantsuse tüdrukuga palju ühist. Talle meeldib samuti tänavafotograafia, hetkede kiirelt pildile saamine, kuid teenib pulmafotograafina ka raha. Ta jõudis enne koroonat lõpetada viis aastat ärikoolis. See on vist prantsuse ülikoolidele omane, et viimane aasta või kaks oli nädala koolis ja kolm nädalat praktikal. Siis aga tuli koroona, väga halb aeg tööturule sisenemiseks, samas midagi polnud teha, varem reisida polnud saanud, sest kool võttis kogu aja, ning ta otsustas minna Aafrikasse, et õppida inglise keelt rääkima ja maailma näha. Ma ei teagi, kaua ta seal oli, kauem kui plaanis, sest ka Aafrika riigid olid lukus ta pidi jääma kauemaks, suhelda polnud kellegagi. Ema soovitas tal märkmik osta ja kirjutada, võib-olla on sellest kasu. Ta tegi seda ja avastas kirjutamise imelise maailma. Juhtub väga-väga harva, isegi Eestis, kui satun kokku kellegagi, kel on samamoodi veider kompulsiivne harjumus mingeid hetki pildile püüda, proovides kaamerat varjata, et mitte kaotada hetke loomulikkust. Ta mõistis hästi seda adrenaliini, neid hetki, kui märkad midagi, märkad, et oh, tahaks millestki pilti teha, valgus on hea, situatsioon, kompositsioon hakkab juba looma enda peas ja tead, et pead olema kiire, sest see võib väga kiiresti muutuda. Pilk võib pöörduda, keegi võib ette astuda – ja kõik on igaveseks muutunud, kaleidoskoop võtnud ette uue mustri. Selline fotojaht püüdmaks kinni elulisi hetki, pole kõigiga jagatav. Kui vahel mõnda pilti jagan, siis saan sageli kommentaare, et kas ma jälitan inimesi ja olen veits pervert kuni selleni välja, et keegi tahab hakata diskuteerima, et kas ilma eelnevalt luba küsimata on ikka lubatav pilti teha – nende arvates pole. Õnneks suuremas seltskonnas ma ei pea ise nendest tüütutest vaidlustest väga osa võtma, sest tavaliselt leidub keegi lahtisema peaga kodanik, kes toob lauale vastuargumendi: „aga eelnevalt küsides tuleb ju teistsugune pilt, poseeritud“. 

Appi, kuidas ma heietan ega saa pidama. 

Varsti lõpetan. Kõht läheb tühjaks ja keskpäev läheneb. 

Vahepeal tuli üks siin töötavatest naistest koos kolmeaastase tüdrukuga. Tüdruk jõudis ema kannul hoovi, jäi ühtäkki seisma ja oksendas mitu minutit. Kui mina oksendan nii, et ma olen suhteliselt kõveras ja kostub midagi korina ja köhahoo segust, siis väike tüdruk lihtsalt seisis tikksirgelt, pea veidi langetatud ja vesist okset purskus ja purskus ta suust välja. Isegi ei pritsinud, vaid justkui voolas nagu kastekannust väikeste pausidega. Ema tõmbas talt kleidikese seljast ja tüdruk köhatas, ise täiesti rahulik, aluspükstes ja armsates lastekummikutes. Ta isa, kes samuti toimetab siin, viskas ämbriga vett tänavakividest rajale ja elu läks edasi. 

Aga prantsuse naine mõlgub mul endiselt meeles. Veidi häirivalt nagu ikka siis, kui keegi meeldima hakkab. Ei saa enam loomulikult olla ega teda mitte märgata. Ta tundub nagu minagi, on hea meelega omaette ja pigem väldib pikki vestlusi ja kooshängimisi, mis energiast tühjaks tõmbavad, kus tuleb rääkida mitte emakeeles ja sotsiaalselt navigeerida. Keskenduda, et saaks teise jutust aru ja et pärast pikka omaette olemist taas õppida end väljendama. Suhtlemisel on teatud reeglid. Peab jälgima, et teist ei solvaks, et vestlus oleks huvitav, et ei tekiks liiga pikki vaikusi, et ei riivaks kedagi, et oleks huvitav. See kõik on vahel, näiteks siinses palavuses, kus on vaja nagunii midagi muud teha. Kas kuhugi minna, et jõuaks enne pimedat tagasi või teha midagi arvutis, siis kui aju veel nõus koostööd tegema on. Ning kui siis jutustama jääda, võib juhtuda. Et plaanid nihkuvad edasi või on päevaenergia ühtäkki kulunud ja tahaks üle kõige pikali visata ja tukastada, taas omaette olla ja mitte mõelda sellele, kuidas olla. 

Teda ilusana hakkasin nägema vestluse ajal, kuigi väliselt tundus ta enne kena, siis see, kuidas ta rääkis ja üle pika aja vaadata kellelegi silma, mis on küll tumedad, kuid mille ... vikerkest on vist see pupillide ümber? ... Mille pupillid pole tumepruunid või mustad, vaid kus on veidi ka mingit muud värvi. Kohtumist eurooplastega, mida olen hakanud väga pelgama ja mistõttu hoidun Balile minemast, saarele, kus kõik käivad samades kohtades, samades randades. Kus on massiturism ja ülerahvastatus. Kartsin seda, kui pean suhtlema mõne eurooplasega, kuid tuli välja, et prantsuse tüdruk oli soe, meeldiv ja samas ka meeldivalt distantseeritud. Olin juba omamoodi harjunud kohalikega, kes on loomu poolest nii suured kooshängijad, et nad on alati valmis rääkima, koos tsillima, see tuleb neil kuidagi nii loomulikult ja oma peas mõtlesin, et kõik inimesed on sellised, ilma privaatsuseta. Kuid see tüdruk ei kleepunud külge, ei pannud mind olukorda, kus ma pean ise mõtlema, kuidas vestlusest lahkuda või läbima neid tüütuid ja samu küsimusi nind dialooge, mis reisidel korduvad ja korduvad. Meie jutt läks kiiresti kohta, kus endalegi üllatuseks proovisin  sõnastada seda, mis mind kirjutamise juures võlub. Muidugi oli kahtlus, et äkki see on võõra inimesega rääkides liiga spetsiifiline teema ja olen ka harjunud, et kes sellega ikka haakub. Enamik inimesi vihkab kirjutamist või vähemalt väldib iga hinna eest. Samuti mainitud pildistamine, mis pole selfid ega tüüpilised turistifotod, vaid täiesti teine lähenemine. Ma olin tõesti vaimustuses, et Ida-Jaaval, India ookeani ääres väikses külas, kus pole teisi turiste, vaid mäed ja maalilised rannad, kus tunnen end hooti veidi üksinda, kohtun prantsuse tüdrukuga, kes on samuti õppinud üksinda olema ja kes teadis väga hästi, mis on pikalt üksi reisimise võimalused ja valud. Ta sõnastas asju, tundmusi, mida oleksin võinud ise väga sarnaselt sõnastada. Kui rääkisin millesktki, mille puhul oleksin eeldanud, et ta noogutab ja räägib enda kogemusest, mis on midagi hoopis muud, siis tuli välja, et ta mõtles samadest asjadest ja võib-olla kuidagi ka otsib samu asju. Ta ei tee samuti plaane oma reisil, sest pole vaja, plaanid teevad end ise. Pole tavaline, et näen kedagi, kel on samamoodi okei istuda maalilises kohas, kus pole kellegagi rääkida. Olen vist juba küllalt kirjutanud, vist on kõik öeldud. 

Ahjaa, kui ta Aafrikast tagasi jõudis, siis oli selge, et viis aastat ärikooli ja varasemad kavatsused edasiseks eluks – mõeldamatu neid jätkata. Reisides tekkis huvi fotograafia vastu ja õnnestus, tagasi kodumaal, sellega elatist hakata teenima, peamiselt pulmafotograafina, mis pole teab mis põnev, aga mille eest makstakse hästi. See, kui veendunult ta välistas tagasi Prantsusmaale jõudes edasise töötamise äris palgatöölisena – impossible (prantsusepäraselt viimast silpi rõhutades). Absolutely impossible! See tekitas äratundmise, meenutas kuidas eelmine kord läksin tagasi ja teadsin, et palgatööga on lõpp. Pikaajalistel ränduritel on tihti sellised lood tagataskus. Tullakse Aasiasse puhkusereisile ja jäädakse aastateks. Vahepeal paariks päevaks koju Prantsusmaale, Saksamaale, Hollandisse minnes, et anda korter üürile ja tagastada tööarvuti ning kohe tagasi lennates. Sest naasmine vana elu juurde: impossible!