Emal oli eile sünnipäev. Vennal oli mõte teha videokõne nagu ikka vahel teeme, kui keegi reisil. Tegime, kohe kui ema nägu nägin, siis sain aru, et okou, see ei ole hea. Niigi on temaga keeruline suhelda, sest ma endiselt pole harjunud sellega kui keegi kogu koosviibimise aja vahele segab, lõpuni rääkida ei lase, tulles oma sõnavõtuga, mis tapab ära eelmise mõtte ja isegi teema. Ta ise küsib midagi, selliselt vanemlikult ja isegi tõredalt, nagu politseinik nõuaks infot välja. See tekitab ilmselgelt kerge trotsi, aga püüan ikka vastata ja konflikti vältida, aga üsna kiirelt jõuab kätte aeg, kus ma ka enam ei viitsi oma juttu katkestada või lasta endale vastu vaielda mingite ebaloogiliste argumentidega. Ma olin väsinud, aga üsna heatujuline ja nautisin pere nägemist ja kuulmist, eriti hääli. Olin üsna loid ja lõpuks oli kõne vast poolteist tundi. Ega seal palju inimesi polnud, vanaisa, vend, isa ja ema. Nii nagu Eestis, sama dünaamika oli ka videokõnes. Kõik on tsillid ja on huvitav näha ja juttu rääkida, vähemalt mulle tundub, et kõigi teistega saab olla, mõtteid vahetada ja on väga okei, tundub, et ka teised naudivad koosviibimist, aga emast ei saa siiani aru. Ta on kas ülevoolavalt heas tujus, millega on lihtsam toime tulla. Siis ta ka ei kuula ja on minu meelest isegi ebaviisakalt pealetükkiv, aga see on okei, emad oma endiselt lapsevanema rollis olemisega, ei kuule, kui ütled, et ei soovi hetkel teed juua, sest jood juba kohvi. Paneb ikka vee keema ja küsib kümme korda, et valan sulle, jah? Selliste veidrustega saan hakkama. Aga eile oli see masendunud ja äkiline versioon. Naeratad, soovid õnne ja vastu vaatab surm. See veel selleks. Kui pole tuju, siis pole ja ilmselt paljud hakkaksid rääkima eestlaslikku juttu, et „ma ei hakka ju teesklema midagi, mida pole“. Sellega tulen ka toime. Kuigi ega ma liiga hästi aru ei saa, kuidas on nii, et sünnipäeval tulevad mõned lähedased inimesed külla ja sa lihtsalt saboteerid seda lihtsat koosviibimist. Eks ta on ettearvamatu ja kunagi ei tea, kas ta valmistab midagi ette, kas tal on hea tuju või mitte. Midagi läbi rääkida on enamasti võimatu. Oleme õppinud lihtsalt kohale minema ja midagi kaasa võtma, kui telefonis mingit mõistlikku vastust ei saa. Eestis olen sellega kuidagi harjunud ja käib asja juurde, et vahel tulengi sealt sita tujuga ära ja üritan kogu üritust unustada. Vahel heatujuliselt. Vahepeal tundus, et läheb paremaks. Ema oli tsillim. Nüüd tundub aga kuskil päris tumedas ja okkalises kohas. See meenutab, kuidas oli kunagi, siis kui lapsepõlves juba kuulsin, kuidas kõik on halvasti. Need samad jooned on koguaeg olnud, aga vahepeal need olid pistelised. Tuli ette jaburalt negatiivset juttu, millega midagi pole pihta hakata. Kuidas teistel on kõik väga hästi ja normaalne elu ja kuidas meil on kõik väga valesti. Hämmastava järjekindlusega on narratiiv muutumatu. Ilmselgelt on sõnum selge ja toetub kahetsusele ja pettumisele abielus. 

Kui kokku saame, hakatakse rääkima kas viimase aja sündmustest või mingil kergemal teemal. Uuritakse üksteise kohta, tekivad mingid teemad. Ja mida ema teeb, on ootamatult sisse sõitmine millegagi, mis justkui haakub, aga hääletoon on üleskrutitud, pinges, tõre, ja lajatab, elab ennast välja, minnes alati samasse kohta. Nüüd juba poolsajandi taha, kus kõik oli kena. Näiteks räägime, kuidas sel aastal on vähe lund olnud. Siis tuleb tema oma looga, kuidas ta lapsena käis suusatamas ja kui jubedalt talle see meeldis. Seda suudavad kõik vaikides kuulata, kuigi seal on näha juba see sama alge, mis ülistab seda aega, kui ta oli laps. Ta läheb nii suurejooneliselt sellesse sisse. Aga see nostalgitsemine tüütab ära, kui see on igal kokkusaamisel ainus positiivne jutt, mis ta suust tuleb. On teada, et sellele järgneb polariseeriv teine pool ehk siis elu praegu. Kõik see toetub üldistades samale mudelile – kunagi hea, praegu paha. Seda saadab nii tohutu tundeküllasus. Mälestused on ebausutavalt muinasjutulised ja see praegune osa on sisuliselt tülgastusega millegi jäleda prügikasti surumine. Kui ta seda teeb, siis tuleb vaikselt kuulata, sest iga kommentaar, isegi neutraalne, võib tuua mõneks sekundiks tardumise, millele järgneb ülikiire allakäigu spiraal ja nutt või siis tugev kaitse, millegi jämeda põrutamine ja vihasööst. Kõige raskem on ka see, et kuna istume sama laua taga, siis ei saa teisi kuulata. Näiteks vanaisa räägib mingit lugu ja ta ei saa seda üle mõne lause rääkida, sest ema hakkab kureerima ehk siis otse öeldes vahele segama ei lase lõpuni rääkida. Mul pole vahelesegamise vastu midagi, kui see toetab teemat või on täpsustav küsimus, kui see aga killib eelneva jutu ja hüppab kuhugi edasi, siis on väga keeruline mõne minuti pärast, kui on käima tõmmatud emotsionaalne teemadevaheldumise küte, öelda seda, mida keegi tahtis öelda. Siis tuleb kas loo lõpuni kuulamisest või oma küsimustest loobuda või siis alustada meenutamisega, et „ma korra tahaks veel öelda selle üle-eelmise loo kohta, et ...“. Ja seda on tajuda, kuidas ennast üles keeranud ema on sõjakas meeleolus selle vastu, sest kõik peavad kuulama teda. Aga ma ei taha teda kuulata, kui ta sisuliselt sülitab tänase elu ja koosviibimise peale ja teda ei huvita mitte kellegi teise arvamus. Ma kuulasin eile naudinguga, mida räägitakse. Kui olin natuke enda tegemistest rääkinud ja vend rääkis oma reisist, vanaisa jagas oma mõtteid, siis kuulasin siira huviga ja ema ütles korduvalt, et mul on kindlasti väga igav. Pole vahet, kuipalju ma ütlesin, et ma kuulan huviga. Tal oli vaja ikka vanaisa poole loo pealt püsti tõusta, midagi külmkapist võtta ja küsida toorelt vahele midagi minult, et mida ma söön ja kus ma olen. See polnud huvi või kui oli, siis ülimalt ebameeldivalt väljendatud. Seda enam, et ma andsin mõista, et ma kuulan põnevusega, mida räägitakse. Ja kui ma ka vastasin ema küsimustele, siis ei saanud seda õieti teha sest järgnes moraal, et ma mingil juhul kerakala ei sööks. Küsisin, et mis see on. Ta ütles, et mürgine kala, mida jaapanlased söövad ja mis mingitel juhtudel võib surma kaasa tuua. Okei, võtan teadmiseks, aga kui palju jõuab ikka sellist juttu kuulata, seda enam, et see tuleb selle arvelt, et keegi saaks oma lugu rääkida, mis mind päriselt huvitab. 

Kõige riivavam on see, kuidas ta ikkagi praegust aega ja elu vihkab. See on see näkkusülitamise tunne, mis tekitab omakorda mõtte, et väga ei taha minna nendele istumistele, kui nii koheldakse. Näiteks eile rääkis ta taas sellest, kuidas ta lapsepõlves oli kõik hea, kuidas saadi lihtsalt kokku, räägiti juttu, alati ei pidanud rääkima, oli nagu oli ja see oli väga tore. Sellele järgnes vihakõne sellest, kui pask on praegu. Seda kuulates mõtlesin, et wtf, lähedased ja kallid inimesed on külla tulnud, on lihtne istumine. Inimesed lihtsalt tulevad, et olla natuke aega koos, rääkida juttu. See on jutu järgi täpselt see, mida ta ülistab aastakümnete tagant. See, kuidas peab kuulama, kuidas ta kõike vihkab. Kunagi, nii kümme aastat tagasi, kui selle ära tabasin, proovisin, kui ta heietas lapsepõlvest, leebelt küsida, et mis praeguses elus meeldivat ja toitvat on. Sealt ei saanud kuidagi edasi. Sain selgeks, et ta ei ole valmis isegi proovima sellele küsimusele vastama. Siis saingi aru, kuidas ta on nii kinni oma narratiivis, oma õnnetu olemise loos. Sellest on väga kahju, aga ma ei kujuta ette, kuidas teda aidata. Õigemini olen aitamisest loobunud, nagu ka teised, ja lihtsalt püüame olemas olla, mitte võõrduda, kuigi ega see lihtne pole, aga kui isegi küllaminemine on kõige toreda canceldamine, siis see tekitab olukorra, kus lähen külla pigem missioonist. Vahel ka niisama, aga tean, et pean valmis olema negatiivsuse laviiniks. See tähendab, et pean tundma ennast piisavalt tugevalt ja omama ligipääsu ressursile, et vastu pidada. Kui olen väsinud ja nõrk, siis murdun kiiremini ja et sellest rõvedast olukorrast välja pääseda, ütlen otse välja, kui ei viitsi ta heietamist või moraali lugemist kuulata. Või ülekuulamise küsimusi, kus tema võib valimatult pommitada, kui enam ei huvita mu vastus, siis toorelt järgmisega peale lennata. Samas mul pole mingeid õigusi. See pole võrdne suhe. Eile mõtlesin, kas mu lapsepõlve saatis sama asi. Ma pole sellele nüüd mõnda aega mõelnud, aga eile tuli teema taas üles, kui peale seda kõne olin häiritud ootamatult vastikust kohtlemisest. See on pikk teema ja praegu ei jaksa lahata, aga ikka oli hoolt ja armastust, võib-olla enamasti isegi. Ma ei tunne, et see mind nii väga segaks praegu. Võib-olla on mõjutanud, aga see eilne kogemus viis kuidagi eriti kindlalt selle mõtteni, et ma ei taha selliseid vaidlusi ja õudset jura kogeda ja seetõttu tuleb kellegagi paari heitmist vältida. Ma tean, et ilmselt igas suhtes on selliseid õudseid vaidlusi, kus kuidagi ei jõuta üksteiseni ja mis lähevad emotsionaalseks paugutamiseks või karistavaks silent treatmendiks, kuid see emaga suhe toob välja selle kui mu õrna koha ja eks see mingis mõttes ongi mu nõrkus, et ma ei talu konflikte. Ma ei tea, kas see põhjus on selles, et vihkasin oma lapsepõlve õhtuid, kui vanemad sõimasid üksteist. Õigemini ema sõimas, isa vaikis. Saan aru, et kui ma väldin neid olukordi ja suhet, siis seeläbi olen just eriti mõjutatud oma ema psühholoogilisest profiilist nendest samadest sündmustest ja hinnangutest nendele (sealhulgas minu sündimine). Suhtes olemine oleks võib-olla võimalus selle teemaga tegeleda ja pääseda välja. Kuigi see tahtmine välja pääseda on ka selle sama asja ilming. Võib-olla väljapääs on just vastupidine, läbi leppimise. Aga arvan, et leppimiseks on ikkagi vaja mingi taluvus sellist olukordade osas välja arendada. Eks ma seda käingi seal Pääskülas harjutamas. Nii ongi see minu jaoks mitte tsill aeg perega, vaid pigem nagu teraapiasse minek, enda proovile panek, ebamugava väljakutse vastu võtmine, lootuses, et see on ikkagi õigem, kui suhtlusest loobumine. Kuigi see on raske ja väsitav. Suvel on kergem, sest siis saab aias olla ja on võimalik suhelda üks ühele. Saab minna kellegi juurde ja midagi küsida, juttu teha. Siis ei ulatu ema küünised igalepoole vahele. Ta küll üritab, aga mänguväljak on suurem. Toas ja laua taga on tal lihtsam valitseda.

Avastasin täna hommikul, et eile ununes vist võtta tavapärane kogus rohtu, rahustit, mida olen muidu igapäevaselt võtnud. Kui siia kümne tuhande kilomeetri taha lendasin ja küsisin endalt, et mis on selle reisi taotlus, millega tahaksin tegeleda, siis tuli kergelt vastus, et kõige olulisem on rahustitest lahti saada. Nii olengi võib-olla pealtnäha olnud loid ja lubanud endal kulgeda, vältides kõike stressitekitavat. Väga lihtsalt kukkus päevane kogus poole peale. See juhtus viimati kaks aastat tagasi, kui olin siin. Nüüd olen püsivalt juba kuu aega võtnud poole vähem kui Eestis. See on ülihea. Ja eile unustasin üldse võtta. Ilmselt seetõttu ka magasin rahutult ja peas möllasid negatiivsed mõtted, mis olid seotud sünnipäevakõnega. Täna võtsin veel väiksema koguse, veerandi tabletist, eks paistab, kuidas on, aga eks ma tean, kuidas on. See tähendab, et saadab kerge iiveldus, söögiisu pole, kohvi ei tohi juua, pidev ärevusefoon, kuid hallatav. Ebameeldiv, kuid hallatav ja rahustab teadmine, et kui kondivalu talumatuks muutub, siis saan veerandi veel võtta ja olen ikkagi väikse koguse peal. 

Et selle rännaku peamiseks eesmärgiks kujunes rahustitest lahtisaamise katse, siis üritan leebelt suhtuda sellesse, et väga tööd ei tee. Raha on küll vähe, aga selle nimel enda üles kruttimine tõmbaks vee peale rahustitest loobumisele. Ometi on pikaajalise plaanina selge, et rahustitest loobumine on kõige olulisem. Samuti pole viisapikenduse taotlus endiselt rahuldatud. Võiksin muretseda võimaliku trahvi pärast ja eks tasahilju on see ärevus muidugi üleval, aga teatud rahu on samuti sees. On nagu on ja küll kõik laheneb. Isegi, kui keegi saab pahaseks, kui vennad peavad oma korterimakseid natuke ootama, siis pikemas plaanis olen veendunud, et teen õiget asja. 

Eile tegime sõbraga samuti videokõne. Arutasime üht artiklit, mille olin talle juba novembris kirjutanud, kuid viimane ots jäi venima. Käisime teksti koos üle ja see oli üliäge. Kui on uus klient ja kirjutan esimest teksti, siis on ilma tagasisideta eriti raske aru saada, kas see on hästi kirjutatud või on tegu täieliku jamaga. Koos üle käimine andis ka mulle teise pilgu ja sain aru, et ta on artikliga väga rahul. See tekitas kohe soovi veel kirjutada. Pole need tellimustööd nii hirmsad midagi, kui teema on huvitav ja klient üldjoontes rahul, siis pusin hea meelega. 

Eile sõitsin Jogjast Pacitani. Ookeaniäärne mägine piirkond, mis mu üllatuseks on väga vaikne. Siin on imeilusad rannad, kuid ala on suur ja turiste on endiselt väga vähe. Kõik on vist tõesti Balil. Need vähesed, kes ülejäänud Indoneesiat avastavad kaovad nagu veetilgad merre. Eile nägin vist selle reisi esimest päikeseloojangut. Jõudsin veidi enne ja kohe kui rolleri sain, sõitsin lähedalasuvasse randa. Olin valmis, et siin on ikka rohkem turiste, sest see on väike, kuid kena koht. Aga rannakohvikutes, lihtsates hüttides, kus müüdi erinevaid kohvi-, tee- ja kookosejooke, istusid väikeste kokkuklopsitud toolide ja laudade taga kohalikud, kes rääkisid vaikselt, nautisid ilusat hetke, rahustavaid ookeanilaineid, mis masseerivad meelekohti, aidates teha lõppeva päevaga rahu.