Jepara, Jaava.

Saar jäi selja taha. Pean oma viisa pikendama! Praegu tuli meelde. Paar päeva on aega. Joon musta kohvi. Seda, mis hotellitoas oli. Piima siin muidugi pole, aga mis sellest. Üleeile hakkas saarel levima jutt, et järgmisel hommikul läheb laev. Juhul, kui ilm lubab. Sõitsin sadamakontorisse, mis oli juba kinni. Tutup – suletud. Uurisin siit ja sealt, vaatasin ka laevafirma õnnetut äppi, kus polnud väljumist näha. Ei olnudki midagi muud teha, kui loota, et varahommikul sadamasse minnes saab pileti vahetult enne väljumist. Liiga palju sellele loota ei saanud, sest saar oli mitu päeva suletud ja lahkujaid oli palju. Õhtul päästis mind vana hea, kuid seda hinnalisem Indoneesia abivalmidus. Tüdrukud, kes olid minuga samas majutuses ja kel piletid juba varem olemas, kuulsid, et mul pole ja avastasid päris õhtul, et vaeses ja ilmselt paljukannatanud äppi oli väljumine tekkinud. Nad aitasid pileti osta, jäänud olid viimased kohad. Kui hommikul sadamasse jõudsime, oli sadamamajakese uksel suur kiri: väljamüüdud. Istusime sadamas üle kahe tunni kuni tiiburlaev lõpuks nähtavale ilmus. Selline ootamine on tavaline, jäi vaid loota, et plaani järgi kaks tundi kestev laintes hullamine poole pikemaks ei veni. 

Mõne tunni pärast jõudsin üle kümne päeva taas Jaavale. Väikselt saarel äratulemine on nagu kloostrist lahkumine. Veidi kurb, kuid ennekõike erutav. Jaava on kahe Eesti suurune ja võrreldamatult võimalusterohkem kui väikesaar Karimunjawa. Jepara, hiigelsuur sadamalinn on hästi laialivalgunud. Mitte kaugel on linnakeskus, kus on kindlasti kiirem elu, kuid ma leidsin majutuse keset rohelust, kuid siiski paljude söögikohtade, külade ja muu elu märkidega. Majutuskohas kuulsin viimase kuu aja esimest „tere“, kui Soome hotellipidaja uksele ilmus. Erakordne üllatus. Vähe sellest, et koht, mille olin kiiruga broneerinud, osutus väga ruumikaks, puhtaks ja mugavaks, andis mõnusa Soome aktsendiga Petteri teada, et olen nende ainus külaline ja seetõttu otsustasid nad oma kaasaga anda mulle parima toa. Kui olime natuke rääkinud Tallinnast, kus ta kunagi sageli käis, võtsin oma sumadani, õigemini üsna kerge seljakoti ja ronisin teisele korrusele. Tuba oli avar, nii suurt polegi veel näinud. Natuke tekkis Eesti või Soome tunne, avarus tekitas lausa elevust. Üldiselt on kõik kohad ja terved linnad nii kokku surutud, et raske on leida kohta, kus teha mõned joogaharjutused, ilma et käed või jalad seinu riivaks. Siin on mu tuba 30 ruutmeetrit, suur vannituba ja lisaks toaga samasuur rõdu, kus saab ringi jalutada ja nautida vaadet metsatukale, riisipõldudele ja taamal Jaava lahele. Küürisin paar särki ja aluspesu paari kraanikausis puhtaks, panin kuivama ja läksin välja. 

Mereäärses kohvikus sain kokku ühe kohaliku tüdrukuga. Sõime, jõime, rääkisime „Maid’s cafe’st“, millest ta oma magistritöö tegi. Jaapanist pärit animatsioonidele tuginev pop-up kohvik, mis ka siin Jaaval tegutseb pole tavaline kohvik, kus süüa ja juua. Seal on teenindajateks multifilmilikes teenijanna kostüümides plikalikud naised, kellelt saab paluda endale kõrvakiilu andmist, pai tegemist, kuulamist jms. Maksmine on tunnipõhine ja ennekõike on see mõeldud meestele. Seal töötab 8 naist ja üks mees. Reeglina on klientuuriks mehed. Ta saatis oma 180leheküljelise magistritöö, mis tundub sisukas ja kus ta vaatab muuseas ka selliste kohvikute semiootilist või sümboolset tähendust ja patriarhaalset olemust. Vaatasime nende Instagrammi ja tundub, et kümne päeva pärast on nad Yogyakartas paar päeva avatud. Kui kuupäevad klapivad, siis arvan, et lähen, tundub äge seda kogeda. 

Wiji, nii oli selle tüdruku nimi, rääkis ka siin Jepara kandis populaarsetest Karaoke baaridest. Mul läks omajagu aega, et aru saada, mida see siin tähendab. „Meil pole baare ja ööklubisid, meil on karaoke,“ selgitas Wiji. Selgus, et ka seal käivad mehed ja töötavad naised. Karaoke tähendab seda, et nagu mainitud kohvikutes, saab maksta tunni, kahe või kolme eest ja valida mitut tüdrukut teenindama soovid. Teenus seisneb selles, et minnakse pisikesse ruumi, juuakse ameri, ehk punast või valget riisiveini ja tüdruk, kelle oled tellinud, kallistab, laseb ennast katsuda ja üllatus-üllatus, ka laulab sulle. See tundub samuti huvitav nähtus, aga mul jäi jutust kerge kahtlus, et atmosfäär pole seal liiga mõnus. Muidu oleks isegi huvitav, aga kui see on purjus peaga võõra naise või õigemini teenindajaga sülelemine, siis see ei tundu liiga kutsuv ja on pigem isegi hirmus. Umbes nagu stripiklubid, kuhu mind reisidel on paar korda mõni sõber vedanud, kuid kus on tükk tegemist, et ülimalt pealetükkivaid naisi eemale peletada. Siiski, kogemuse mõttes tundub see huvitav. Sõidan peagi teise linna, õnneks vaid paar tundi bussisõitu. Seal olen ilmselt kauem kui ühe öö ja eks paistab, mis elu toob. 

Kui Wijiga õhtupimeduses teise kohta sõitsime, läks keset pimedaid riisipõlde rolleri rehv katki. Õnneks väiksel kiirusel ja nagu ikka Aasias, siis pea alati on kuskil läheduses ikka mõni maja ja inimesed on alati väljas. Seekord oli nagu tellitult üks majake kohe meie kõrval. Juhtumisi oli see autoremonditöökoda, kuid rehvi nad parandada ei saanud. Küll aga natuke õhku lisada ja öelda, kus saaks rehvi parandada. Mees juhatas meid tagasi eelmisesse külakesse, mis polnud õnneks kaugel. Wiji sõitis üksi minema, et roller kergem oleks ja ma hakkasin samuti kõmpima. 15 minuti pärast oli rehv terve, jutud räägitud – töökoda oli muidugi kellegi teeäärses koduhoovis. Perepea parandas kummi, paariaastane poiss tatsas ringi ja 40ndates naine, kes pidi olema ta vanaema, käis aeg-ajalt uurimas. 

Õhtu lõpuks jalutasin oma majutuse pimedal hiigelrõdul ja nautisin haruldast, kuid seda meeldivamat tuuleõhku.