Kell on pool kaheksa. Las ta olla. Vististi reisielevusest läks uni juba tunni eest. Pole ammu nii vara ärganud. Jään natuke toppama, sest pea alles magab. Kui kunagi nende hommikuste lehtede kirjutamist alustasin, see pidi olema kuskil viisteist aastat tagasi, siis kirjutasin käsitsi ja mõte oligi seda teha esimese tegevusena. Isegi kardinaid eest tõmbamata või midagi ratsionaalset tegemata. Eesmärk oli tulla otse unedemaalt ja selle energiaga peale lennata. Nüüd on natuke libisenud see sinnapoole, et on küll üks esimesi ettevõtmisi, aga kohvi teen ikka ja vahel jõuan hakata päevasündmuseid mõtlema. Kuid hoidun sellest, meile lugema või kotti pakkima ei tohi kindlasti hakata. Siis on perses. Hommikune udu, kus päev pole veel kellaaegade ja muu praktilisega sisse lennanud, on kõige meeldivam. Sel juhul on kirjutamine ka nagu unenägu. Midagi ajatumat. Mõni mälestus ärkab ellu, ilma et ma teadvustaksin või paigutaksin seda ajaskaalale. On pildid, mis ärkavad ellu, kuhu on lihtne sisse minna, see juhtub õigemini kuidagi iseenesest, ilma et ma mõtleksin. Nii nagu rahaga pole vahel midagi teha, nii on ka mõtlemine teinekord üleliigne või isegi kasutu, segav. 

Siiski mõtlen natuke juba algavast päevast. Ega see midagi nii huvitavat polegi, pakin varsti koti, söön hommikust ja siis lähen bussi peale. Ees ootab umbes viis tundi sõitu Pacitani, vist on tegu ikka väikse linnaga ja maakonnaga. Peaks olema mägine piirkond Ida-Jaava lõuna osas. Mere ääres. Ootan põnevusega. See on ka surfipiirkond paljude randadega ja hõreda asustusega, turiste sinna väga ei jõua, raske ligi pääseda ja kõik tahavad minna Balile. Seda ägedam ja tsillim on, seda rohkem lootust, et ma pole koos teiste eurooplastega ummikus. Isegi kohalike turistide jaoks on Bali kui meka. See saar on muutunud nii populaarseks, sotsmeedia on seda nii kaua täis olnud, mingi hetk võimendanud lumepalli veeremist. 

Viisa osas pole endiselt mingit vastust. Kui sellele mõtlema hakkan, siis ikka muretsen, aga õnneks väga enam ei mõtle. Kaua ikka jõuab ühe asja pärast muretseda, õnneks pole jaksu. Olen hottelitöötajatelt kuulnud, kuidas ka teistel on pikendamine võtnud vahel paar nädalat, sest immigratsioonibüroo on üle koormatud ja see rahustab. Äkki mind pole unustatud ja ma pole lootusetult „bürokraatia masinavärki“ takerdunud. Ehk pole lihtsalt veel tegeleda ja ehk vastab tõele, et kui avaldus on enne eelmise viisa lõppemist tehtud, siis ei saa trahvi. Teisalt on ka hirmulugusid, aga need tunduvad pigem seotud selliste olukordadega, kus keegi tahab lihtsalt kauem viibida ja lahkub riigist näiteks kümme päeva hiljem, siis tuleb reeglina Singapuris või kus iganes ümberistumine on, tasuda iga üleläinud päeva eest miljon ruupiat, ligi 70 eurot, trahvi. 

Kuskil kireb kukk. Sel reisil pole mind ükski hommik kukk äratanud. Ei tea, kuidas olen pääsenud, kas on hea uni olnud? Vist pole sattunud akna taha neid elukaid. 

Nii et täna on eriline hommik, tore on vahel näha varahommikut. Linna, mis alles ärkab. Väiksel kõrvaltänaval möödus ema, kes viis tütart kooli. Vastu tuli üks mootorrattatakso juht, tundsin ta ära, kui eile pangaautomaadi järjekorras seisin, siis ta üritas järeleandmatult oma teenust müüa, kuigi selgitasin, et mul pole vaja kuhugi minna. Tundsin ta alles unise näo ära, suu venis naerule, kui noogutasin talle tervituseks. Ta naeratas vastu. Käisin nurgapoes piima ostmas. Tüdruk seal oli samuti veel tudune. Suures ja segasevõitu linnas on päris tore tabada ära see lühike ajaaken, kui rahvast veel väga ei liigu, päike ei kuumuta ja inimesed on aeglased ja flegmaatilised. 

Eile õhtul käisin teist korda Lomboki restoranis kalasuppi ja külma ja magusat kookosesuppi söömas. Seekord märkan eriti, just Jaaval torkab see silma, kuidas elanikkond on noor. Mediaanvanus on 30 ringis, Eestis vist veidi alla 45. See torkab silma, väga palju on noori (selle all kujutangi vist ette endast nooremaid, ma olen juba päris vana vend). Huvitav on see, kuidas nad on kiired, aga samal ajal ka kuidagi rahulikumad. Nad ei rabista ega sahmi. Nad pole ülemõtlejad, selles mõttes, et ei tee keerulisi plaane. Kui tekib mõte kuhugi minna, siis see on kas kohe või mitte kunagi, jah või ei. Tahad minna? Lähme! Tundub, et pole selliseid keerulisi saksapäraseid konstruktsioone. See on üks natuke müstiline või õigemini mulle huvipakkuv, mingi kood, mida pole lahti suuntnud häkkida, kuidas ei saa näppu peale, et kuidas on võimalik nii toimetada, aga on. Näen siin iga päev, kuidas on võimalik olla lärmi ja actioni keskel, ümberringi palju inimesi, aga samal ajal mitte silmi pööritada ega endast välja minna. Mulle meeldib see ka, kuidas nad eestlaste jaoks võimatutes olukordades suudavad olla justkui omaette. Kuigi inimesi ja elu on palju ümberringi, siis üksteisega arvestatakse. Olen õppinud ka seda, kuidas mitte olla nii tundlik igasuguste nii öelda segajate suhtes. Kuskil piiksub mingi alarm, mošeeruuporid üürgavad, lapsed kilkavad, telefonikõlaritest tuleb jumal teab mida, keegi räägib valjuhäälselt kõrval, kuid sellest möllust on tegelikult päris lihtne mitte välja teha. Kindlasti on see väsitav ja kui on vaja pikemalt keskenduda, siis on hea leida võimalusel vaiksem koht, aga Eesti on nii vaikne ja inimesed sageli nii tundlikud, et kui keegi tänaval valjemalt räägib või muul moel ei jälgi vaikuse kirjutamata reeglit, siis sellest võib alguse saada tige postitus kellegi seinal või kogukonnagrupis, mis kogub uskumatult populaarsust. Kuni selleni välja, et võidakse siunata lapsevanemaid, kes lasevad lastel lapsed olla. Küll aga peab seda tunnistama, et Eestis on tihti need ebameeldivad olukorrad avalikus ruumis seotud alkoholiga. Seda siin leiab, aga selles mõttes ei näe, et ma ei mäleta, millal ma viimati nägin kedagi, kelle puhul oleks võimalik öelda, et ta on alkoholi tarbinud. Paaril korral olen ikka näinud, aga see on öösel kuskil tänava ääres, kus noored pitse teevad ja mitte massiliselt vaid võib-olla üks lõbus seltskond. Isegi lõbusas baaris juuakse aeglaselt ja mingit tuterdamist ega ebaviisakust alkohol ei põhjusta. Ma pole seda lähemalt uurinud terve Indoneesia kohta, aga välisel vaatlusel alkoholiga kindlasti probleemi pole. Arvestades inimeste palkasid on vägijoogid ikka absurdselt kallid, kordades ja kordades kallimad ning pole ka sellist joomisekultuuri, sotsiaalseid tavasid. Kui juuakse siis pigem üks õlu kellegagi kokku saades, juttu rääkides ja kitarri mängides. Kui ma olen joonud rahulikus tempos järjest kolm väikest õlu, siis kohalikud naeravad ja räägivad veel päevi, kui tohutult palju ma jõin. Nad jäävad ka kiiremini purju ja alkohol mõjub tugevamalt. Nende jaoks kolm õlut ongi võrreldav sellega, kui eestlane jooks pool liitrit viina. See-eest suitsu tehakse siin endiselt kõvasti. Kuid see ei muuda inimesi segaseks ega ebameeldivaks. Kuna kogu elu on õues ja üksteisega arvestatakse, siis ma ei mäleta, et isegi tunneksin suitsuhaisu, rääkimata sellest, et see riietele jääks.