Kõht on tühi. Vot nii labasest asjast alustangi. Aga ka elulisest. Mis veel elulisem on? See, et kõht on tühi, on sama elulise kogemuse jagamine kui ütleksin, et sünnitasin äsja või sündisin. Huvitav, kui oleks kellegi autobiograafia, või ütleme pigem päevikuvormis pihtimus, mis algaks hommikul pärast sündimist. Või öösel või midagi. 

Mnjah. 

Istun taas Semarangi vanalinna kohvikus. Palav-palav linn, aga päike paistab ja kõik on okei. Kohvikus on pisut külm, aga õue ei taha ka istuma minna. 30 kraadi, mis tundub rohkem. Seal on okei, aga ma tean, milline mõnus uimane olek seal peale tuleb. Tahaks uneleda, unistada, lihtsalt olla. Siin külmas säilib mõtlemisvõime, seda on vahel vaja. Palavus on puhkamiseks hea, aga asjade ajamiseks mitte nii väga. Füüsilist keha on isegi okei liigutada, aga midagi arvutis teha, dokumente kokku panna raamatupidajale, ei-ei-ei, liiga raske. 

Olen korduvalt kuulnud, kuidas indoneeslased ise räägivad, et nad on maailma kõige laisemad inimesed. Suudavad edukalt mitte midagi teha. Võib-olla seda ma olengi siin õppimas. Kuigi algtase on mul kindlasti edukalt juba omandatud. Siin on täiendkoolitus. Slaidišõu väreleb projektoris, kergest esinemisele eelnevast ärevusest. Varbad külmetavad. Istun akna all. Mõte töötab. Siin külmas on tõesti võimalik toimetada. Magan suurepäraselt väikses kapslihotellitoas. Kapsahautis. Kapslihaus. Bauhaus. Riho Velbaum. Igatahes. Siia linna teel olles otsisin majutust. Silma jäi hea hinnaga ja puhta väljanägemisega hotell, mis tundus huvitava kontseptsiooniga. Olen neid kapsleid, kuhu saab sisse magada ja peaaegu nagu kookonis magada, lennujaamas näinud, kuid see oli rohkem ikkagi toa moodi. Seal saab püsti seista, pigem on tegu nagu laevakajutiga, kus voodi on madalama laega. Ma tean, et mul võib tekkida klaustrofoobia näiteks haagissuvilates, kus laealune magamiskoht on nii kitsas, et kui jalad põlvedest kõverdada, siis seda ei saa teha, sest lagi tuleb vastu. Selles kapslipesas on ruumi rohkem. Aga mis kõige olulisem, alustan algusest. Võtmeid pole, selle asemel tuleb tõmmata mingi äpp, mis tundus alguses tüütu, aga äpi kaudu käib check-in, samuti pääseb tuppa ja üldse majja näidates ukse kõrval skänneritele telefonist või kellast QR-koodi. Kui toa ukse avasin, tervitas kõlaritest mind „majahaldjas“ (või vaim? Kummitus??) soovides kena äraolemist. Voodi kõrvalt leidsin seinalt ekraani, kust sain kõlaritesse ühendada telefoni või panna mängima näiteks loodushelid. Samuti saab muuta valgust, mis on väga tervitatav. Nii lampide tugevust kui ka värvi. Tulesid kinni ja tööle vajutada, helitugevust muuta ja ilmselt midagi veel. See hakkas mulle kohe meeldima ja töötab lollikindlalt. Eriti valgus, sest Aasias reeglina on külma sinise valgusega lambipirnid kasutusel, mis ei mõju enne magamajäämist just kuigi hubaselt. Sageli on ka laes üks lambipirn ja sellega asi piirdub, väga tavaline on ka see, et voodi kõrval on lugemis- või öölambid, aga need isegi ei tööta ja on kasutusel rohkem sisekujunduselemendina. Eriti nörritav, kui kõik töötab, aga valgustemperatuur on kõledalt külm. Just seda enam oskan hinnata võimalust hommikul ärgates lülitada tööle külm valgus ja õhtul punane, mis teeb olemise mõnusalt hubaseks ja aitab mõnusalt unne vajuda. 

Eile sain kokku ühe tüdrukuga, käisin tinderideidil, kui soovite. Alguses tundus, et see on üks nendest kohtumistest, mis ei lähe kuhugi, sest ei tekkinud kohe erilist klappi ja tundus, et ta isegi nagu oli kuidagi endassetõmbunud. Haudusin peas juba plaani, et kuidas üsna pea otsad kokku tõmmata, aga vaikselt toimus ikkagi mingi sulamine. Poole tunni möödudes läks jutuajamine huvitavamaks. Ta silmad hakkasid rohkem särama. See on huvitav, kuidas ennast vabamalt tundes läheb võõrkeeleoskus palju paremaks. Kui ta alguses põdes ja puterdas, siis veidi hiljem väljendas ennast väga hästi. Lõpuks leidsime ühe eriti sürreaalse ja samas väga laheda piljardisaali, mille olevat kujundanud Indoneesia kõige kuulsam arhitekt. Pean selle kohta uurima juurde. Igatahes isegi raske lühidalt kirjeldada, milline see koht oli. Olip, nii on selle tüdruku nimi, mängis elus esimest korda piljardit, ma olen ikka mõned korrad mänginud. Plaanisime minna pooleks tunniks, aga lõpuks jäime peaaegu kaheks. Nüüd aga pean ujuma kiirustama. Nimelt leidsin ühe ujula, mis tundub sobivat. Mulle meeldib nende süsteem, kus koht ujularajal tuleb ette broneerida. Seda saab teha üheks tunniks ja tagab selle, et ühel rajal on maksimaalselt kaks inimest. Nii et põnev. Loodetavasti pole mingit halba üllatust nagu eile jõusaali minnes, kuhu ei õnnestunudki pääseda, sest mul polnud tosse. Balil on, aga need jäid sõbra juurde, sest pidin algselt Jaavale tulema mõneks päevaks. Nüüd hakkab juba kuu täis saama. Uskumatu. 

Olen päris närvis, sest täna on viimane päev, kui viisa kehtib. Tegin eile, viimasel minutil ärgates, pikendusetaotluse ja makse läks läbi, aga neil on aega seda viis päeva menetleda. Kui täna tuleb uus viisa meilile, siis on kõik korras, aga kui ei tule, siis ma ei teagi, mis saab. Tõenäoliselt tuleb iga päeva eest hakata trahvi maksma. Nii et pigem lähen siis ujuma. Ilmselt mõtlen ka seal oma viisast, aga mis seal ikka. Küll kõik laheneb. Kuidagi.