Kui eile õhtul olid tänavad märjad, siis täna pole sellest pea jälgegi. Neljas päev Semarangis ja järsku sai kõrini. Eile oli lihtsalt halb päev, kui pidin oma viisa jamaga tegelema. Kui vihma sajab ja on paar kraadi jahedam, siis on kohalikud tujutud ja endassetõmbunud. Konutatakse kuskil räästa all ja suitsetatakse. Keegi ei taha rääkida, tundub, et inimesed kannatavad. Linnal on täiesti teine nägu. Tunnen, et on aeg minna edasi. Kuhu? Ei tea, ilmselt Balile? Nüüd on küsimus selles, et kas minna veel Jogjasse või mitte? Ja Bromo vulkaanile? Kui on selline ilm nagu täna, siis isegi võiks. Isegi oleks midagi näha. Tädike tuli laua juurde, istun välikohvikus, ühes käes ämber ja teises kandik mingite lihavarrastega. Tõesti ei soovinud. Tunnen ennast sada protsenti, täiemõõdulise hipsterina. Otsustasin proovida midagi uut, alates sellest kuust siinses Starbucksis müügil olevat espresso matcha fusionit. Kõige all on matcha, vahel on valge, ma eeldan, et piima, kiht ja peal kohv. Alguses on need kihid selgete piirjoontega, kuid jää sulades segunevad. Väga meeldiv jook, kuid paneb mõtlema harjumuste jõule. Enamasti tellin ikkagi tavalise kohvi piimaga või cappuccino ja vähemalt hommikul ilma jääta. Nii nagu ma kodus teeksin. Võib-olla on tähtis hoida mingeid harjumusi, mingitki rutiini, mingeid tuttavaid asju. Mäletan, et kunagi lugesin ühest raamatust silmiavavat lähenemist, kus räägiti McDonald’si ärist kui mitte toiduärist, vaid sellest, et kus kohas sa maailmas ka poleks, sa saad alati tuttava ja sama asja. Täiesti mõistan seda, kui sattuda võõrasse keskkonda, kus pole õieti midagi tuttavat, võib McDondald’s pakkuda lohutust ja komforti. Kui oled tüdinud üllatustest ja väsinud eksootikast. Midagi kindlat selles määramatus universumis. Standardiseeritud teenindus ja toit. Tuttav tekstuur, tuttavad tooted, sama süsteem. Seal raamatus, peaaegu mäletan selle nime, ma arvan, et selle kirjutas äkki Peter Thiel, Paypali kaasasutaja Elon Muski kõrval. Seal oli kirjeldatud ka Starbucksi äri, enam ei mäleta, kuidas ta seda nägi. Aa, Mc Donald’si äri kirjeldas ta veel kinnisvara ärina. Minu meelest oli nii, et Mc Donald’s omab maad või kinnisvara, kuhu nende äri tuleb. Kohapeal aga asjatab rentnik ja frantsiisiostja (ma loodan, et ma terminitega väga puusse ei pane), kes saab loa seal toimetada. Kas just suurim kinnisvaraomanik, aga midagi sellist tohutult suurejoonelist just kinnisvara aspektist vaadatuna on Mc Donald’s. Burgerid, friikad ja kohv on ärilises mõttes teisejärguline. Need on ammu valmis ja leiutatud, kinnisvara äri käib aga edasi. 

Kui eile olin segaduses, kuhu edasi minna, siis täna on juba pilt selgem. Natuke kripeldab ja tahaks tagasi sinna, kus kohtasin kedagi, see oli tore linn, avar ja seal oli rohkem õhku, aga mul pole seal muud teha, kui kohtuda kellegagi, kellega tahan uuesti kohtuda. Oleks see lähedal, läheks kindlasti. See pole isegi nii kaugel, vaatasin üle, et ainult 60 kilomeetrit, aga siit linnast välja saamine ja teise sisse saamine on veniv, lisaks on tee nii kitsas ja vahepeal üleujutused. Kui sõitsin seda otsa esmaspäeval umbes viis tundi, siis see tähendab keskmine kiirus pidi olema võrreldav hoogsama jooksmisega või väga aeglase rattasõiduga. Ei taha seda õudust läbi teha enam. Mis mind Jogjas ootab? Teine väsitav linn, aga vähemalt paar tuttavat. Tundub, et minu aeg Jaaval hakkab ümber saama. Siin pole enam midagi teha. Võib-olla kõik muutub jälle mingil hetkel, aga tunnen, et nii nagu alguses oli raske kohaneda, seejärel see maailma kõige rahvarohkem saar mind endasse imes, sülitab ta nüüd mind välja. Kas just nii, aga võib võrrelda ka jõevooluga. Kui elu on jõgi, siis reisides kipub ta olema kiirevooluline. Ma liuglen mööda vett täispumbatud traktorikummil, vahepeal takerdudes ja siis jälle edasi ... voolates? Liueldes on liiga ilus sõna selle jaoks, nagu ballett. Vahel saab selle jõe peal haarata mõnest oksast või tüürida mõne langenud palgi taha. Kuid varem või hiljem tuleb edasi minna. 

Tuleb midagi ära otsustada. Poole tunni pärast on kell üksteist ja check-out. Avastasin, et siit saab isegi rongiga Jogjasse, vahepeatusega Solos. Iseasi, kas samaks päevaks on pileteid. Jah, arvan, et lähen. Kui ei saa rongiga, saab bussiga. Wiji arvas, et ta võiks homme rolleriga tulla. Kuid jääda ootama ... ma vist ei suuda. Ja lõppude lõpuks pole kindel, et ta tuleb. Et saab tulla. 

Täna on vahelduva pilvisusega ilm, üllatavalt sarnane taevas kui suvel Eestis. Kohe on meeldivam ja mõnusam olla. Ahjaa, selline puhanguline tuul on ka. See on väga eestilik. Karimuni saarel puhus ühtlane meretuul, õrn briis, soe ja lakkamatu. Siin linnas, on tuul väga äkiline. Seda polegi õieti ja siis viskab mõneks sekundiks ja puhuks nagu mitmest suunast korraga. Ja on jahedam. Nüüd aga asjatama, midagi peab välja mõtlema.