Oioi, kui mõnusalt laisaks teeb kohati see palavus ja vaikses kohas olemine. Vahepeal lööb muidugi mingi kohusetunne sisse. Oijah, meenub, et pean täna raamatupidamise ära tegema. Enam pole kuhugi lükata. Hea küll, siis teen, mis seal ikka. 

Üleeile õhtul küsis Oriane, prantsuse tüdruk, kas ma tahaksin temaga varahommikul mäe otsa minna. Ta leidis kaarti uurides 15 kilomeetri kauguselt ühe mäe, gunung Limo Satu. Gunung tähendab mäge. 

Wiji otsis paar nädalat tagasi, kui kohtusime, mu nime tähendust ja leidis, et see tähendab mäge. Mu nimi on Indoneesias väga levinud. Ei möödu päevagi, kui keegi ei imestaks, et kuidas on võimalik, et mu ees- ja perekonnanimi on indoneeslase oma. Linnades on taksojuhid, kullerid ja hotelliadministraatorid väga üllatunud, kui ma välja ilmun. Nad ei suuda varjata naeru, kui näevad, et nimi ja nägu ei lähe kokku. Kohaliku tumedapäise ja -silmse venna asemel ilmub bule – valge välismaalane. Seejärel hakatakse arvama, et kust ma pärit olen. Kõige naljakam pakkumine oli hiljuti India. Nojah. 

Oriane ei tahtnud üksi mäe otsa minna. Ta näitas Youtube’i video, kus kaks kutti köite abil üsna püstloodis looklevat rada köite abil end üles tirivad. Olin nõus, see on kõige parem, kui saab kellegagi koos minna. Üksi ei viitsi väga sageli kuhugi minna. Kui läheb raskeks või igavaks, siis on mõnikord tüütu üksi vantsida. Kui keegi teine kutsub, siis on juba seltskonna mõttes tore vaheldus.  Leppisime kokku, et asume teele kell kuus hommikul, kui just vihma ei saja. 

Pärast nelja unetundi ärkasin linnulaulu peale. See ajas veidi segadusse, sest telefoniäratus on mul pandud meeldiva linnulaulu peale ja väga sarnane säutsumine kostus rõdule, kus magasin. Väljas oli juba valge, tuuletu, palav. Ilm oli päikeseline. Kirjutasin Oriane’le, et ta välja kobiks. Saades teada, et vihma ei saja, ta tuligi ja asusime teele. Päike oli veel üsna madalal ja mägine maastik oli imeline. Erkrohelised künkad, kus siin-seal hõljusid dekoratiivsed udupilved, tehes hommiku muinasjutuliseks, multifilmilikult ebareaalseks. 

Iga järgmine pööre tõi kitsamad teeniidid. Vastu tulid koolilapsed, kes looklesid pea hääletult allamäge, võttes kurve elegantse hooletusega, kuid täpselt. Ühel hetkel olime mingi sara, maamaja juures ja ei teadnud enam kuhu minna. Kui muidu on alati keegi kuskil kõrval, kellelt küsida, kes märkab ammu enne, kui teda jõuab märgata, siis sel mäejalamil oli ümberringi rohelus ja paaris majakeses ei paistnud kedagi. Kuid juba minuti pärast ilmus ühe majakese uksele Indoneesia tuttav naeratus. Kohaliku naise optimistlik soe naeratus, mis kastemärja hoovi särama lööb. Juba ta juhatas meid edasi, juba olid kuskilt välja ilmunud ta abikaasa, paariaastane jumbu puusal. 

Järgmisel teelahkmel tekkis uuesti küsimus, et kuhu minna. Vastu tuli 30ndates mees rolleril, muidugi seisis paariaastane poiss tema ja lenksu vahel. Mees oli kuidagi pidulik, püüdis väga inglise keelt rääkida. Ta juhatas meid õiges suunas, kuid rääkis ka millestki muust, millest püüdsin kinni sõnad local product ja export. Vahetasime kontakte ja sõitsime ta juhiste järgi veel natuke kuni jõudsime trepini. Džungli kohta suurejoonelist treppi oli umbes kümme meetrit, misjärel algas märg rohutee. Veel natukese aja pärast hakkas mägi minema üles väga järsku, kuid keegi oli rajanud korraliku köite süsteemi, mis viis üles välja. Ilma nendeta ja mõne redelita poleks minek olnud kindlasti võimalik. Paljud kohad läksid mööda järskuid, kus jalad libisesid alt, kuid köied aitasid rajal püsida. Umbes poole tunni pärast jõudsime lõõtsutades kahe suure kivi alla. See on veider tunne minna ülesmäge ja ühel hetkel vaadates üles nähes pea kohal suuri ümmargusi kive, mis mingi ime läbi seal püsivad, kuigi visuaalselt tundub, et need peaks alla veerema. Kivide alt läks läbi kitsas käik, kust sai käpuli läbi minna, kätega end edasi tõmmates. Läksime veel pool tundi kuni jõudsime higistena tippu. Vaade tõi nähtavale ümberkaudsed maastikud, väikse küla, kust olime tulema hakanud ja rohelise maastiku, millest olid kaljused künkad kui vaibast läbi torgatud. Ühel küljel paistis sinine ookean. Mäetipp oli nagu väike platsike, mille servades oli näha püstloodis allaminek. Umbes nagu pilvelõhkuja katusel, kust saaks langevarjuga alla hüpata. Tänu sellele oli hea nähtavus igas suunas. 

Kui tagasi alla jõudsime, rippus juhtraual kilekott kahe magusa hokilitri kujuga ... batooniga? Winarno – nii oli mehe nimi – tõi meile vahepeal midagi magusat. Hakkasin pilti kokku panema, see oligi ilmselt see toode, millest ta proovis enne rääkida. Kuigi see oli pakitud lahtised kilekotti, siis leidsin Whatsappist sõnumi, kus ta oli oma jutu prantsuse keelde tõlkinud, mida Oriane omakorda mulle tõlkis. Kõht oli tühi ja ei jõudnud oodata, hammustasin tüki ja see oli tõesti väga magus kookosesuhkrust ... suhkur. Ega seal muud vist polegi. Muidugi oli see maitsev, aga suutsin süüa vaid väikse tüki ja ülejäänu on külmkapis. Tundub midagi, mis võiks kohvi või tee sisse sobida, kui tahta magusat.

Sõitsime tagasi külla. Kell oli alles üheksa, kuid tundus nagu oleks pool päeva juba selja taga. Üksi ei viitsi naljalt nii vara tõusta. Tuju oli hea. Tagasi majutusse jõudes ja peale hommikusööki tuli roidumus. Praadisin muna, jõin kohvi ja vajusin magama. Sellest väga midagi välja ei tulnud, sest päev oli palavam kui eelmised. Tukkusin ja õppisin vahepeal Duolingos indoneesia keelt, mida olen nüüd juba pea kuu aega iga päev teinud. Pole paremat motivatsiooni kui vajadus seda igapäevaselt kasutada. Kui taas alla läksin, oli Oriane juba koti pakkinud. Sõime puuvilju, kallistasime ja läinud ta oligi. Olin taas oma ränduri universumis. Uppusin IG juustusesse maailma. Lõputud pildid kuulsuste kunagistest suhetest oma kallimatega, kus nad „koos nii armsad“ ja „justkui teineteise jaoks loodud“. Ahjaa, sõbrapäev. Midagi, mis võiks olemata olla. Lääge tähtpäev, mis on hullem, kui see kookosesuhkrust batoon. Õnneks on see nüüd möödas, see paarikeste püha, kes ei löö risti ette kõige hullemate klišeede ees. Ja mis üksikud inimesed paneb endale šokolaadi "kinkima" ning veidi kurvalt õlgu kehitama. Millal tuleb see sõber, kes hoolitseb ja kelle eest saaks hoolitseda? Kes kingiks sel päeval šokolaadi.

Kui mäest alla jõudsin oli lisaks Winorno sõnumitele postkastis kiri Indoneesia immigratsioonibüroost, kirja külge oli klambriga kinnitatud kauaoodatu, pikendatud viisa.