Sõidame. Siin paberil saan sõita siis, kui muud sõidud on peatunud. Terve päev, eile, läks sõidule Jeparast Semarangi. Nende Kesk-Jaava põhjaranniku linnade vahel on 80 kilomeetrit, kuidas siis terve päev ära läks? Kohe räägin. 

Ärkasin üheksast, kirjutasin ja pakkisin, et kell üksteist hotellist lahkuda ja sööma minna. Tunniga sõin ja olin intensiivselt telefonis, et välja selgitada, kust bussi peale saab ja kus ma maha sooviksin minna ja kust saab. Siin ei liigu eriti liinibusse, juba teed on kohati nii kitsad, et väikebussid on ainus variant. Vedudega tegelevad erafirmad ja nendega suhtlus käib läbi Whatsappi või Instagrami. Kirjutatakse ainult kohalikus keeles, nii et pidevalt peab tõlkima ja proovima aru saada, mida on küsitud ja kuidas vastata. Kõige keerulisem on see, et pole bussipeatuseid, vaid mingid kohad, kust inimesed peale korjatakse ja kus maha pannakse. Linnad on aga nii suured, et igaltpoolt peale võtta pole mõeldav. Seega peab leidma mingi kesktee – koht, kuhu endal minek ei võta üle tunni aja ja kust firma oleks nõus peale korjama. Jepara, kust eile alustasin, on aga nii laiali linn, et näiteks Wiji, kellega üleeile kohtusin, sõidab rolleriga vähese liiklusega ajal tööle tund aega ja tööötab ikkagi samas linnas, seetõttu üürib nädala sees väikest pesa, et ei peaks iga päev ajuvabalt palju sõitma. See rolleriga siinses liikluses sõitmine on väga väsitav, kaootiline ja ohtlikuvõitu liiklus, kus peab olema väga tähelepanelik. Nii et hommikusöögi kõrval kulus otseses mõttes higine tunnike bussipeatuste paikapanekuks. Sihtkoht, Semarang, seal valisin üsna suvaliselt mahapaneku kohaks vanalinna, kuid sinnani buss muidugi sõita ei taha ja nii jõudsime konsensuseni, et saan maha ühe suure ostukeskuse juures, viis kilomeetrit vanalinnast. 

Pärast hommikusööki kõmpisin pangaautomaadini, kust õnnestus raha välja võtta – alati ei toimi, tuleb mingi error või on automaat rahast tühi või ütleb, et kaart ei toimi vms takistused.  Peagi olin kokkulepitud ristmikul, kuhu buss, küll pool tundi hiljem, aga siiski, jõudis, plaan toimis. Buss oli päris mugav, esimese tunnikese magasin. Siis aga vaatasin kaarti ja oli liiklust vaadateski selge, et me pole väga palju liikunud. Maantee kahe väga suure linna vahel oli kitsas riba, mille servades kasvasid võimsad puud, nagu Eesti vanad mahajäetud maanteed uute tänapäevaste kõrval. Teede ääres, kui polnud just külad, olid põllud, see tähendab, et teede äärde olid pargitud põllutööde jaoks veoautod, mis tegid teed veel kitsamaks. Lisaks kulges tee mööda üleujutuste all kannatavate alade, mõned külad olid väga sürreaalsed ja pisut hirmuäratavad, kui buss sõitis pikalt justkui läbi järve, samal ajal mängisid teedel kohe bussirataste kõrval lugematud lapsed vees kilgates laskmata end segada. See oli vaimustav. Mis aga polnud, oli paaritunnise sõidu asemel selle venimine pea viietunniliseks. Kui kohale jõudsin, ostukeskuse kõrval tuikava peavaluga välja astusin, hämardus. Läksin külma kaubanduskeskusesse. Pärast kümmet päeva väiksel saarel käisin ringi Uniql riidepoes ja oleks tahtnud terve hunniku asju osta. Õnneks või kahjuks on seljakott piiratud ja ega tegelikult polnud midagi väga vajagi. Väiksel saarel ei häirinud, et koguaeg on sisuliselt samad riided seljas, kus siin-seal plekid, mis ei lähe välja. Teed on tolmused ja kui kuhugi korra toetada või istuda, siis on heledad püksid kohe mustad. Selles riidepoes oli veel eriliselt külm, seega hakkas hea mõte tunduma osta pikad püksid, pidin endale meelde tuletama, et väljas on päeval 30 ja öösel 28 kraadi. 

Ostukeskuses toimetab mitu jaapani restorani ja näljasena astusin ühte sisse. Sushi ja lõhesupp kosutas, šokolaadi mousse lausa kirgastas, rääkimata külmast jasmiini-kookose teest. Nii jõudsingi majutusse peale kella üheksat õhtul. Sellest majutuskohast võiks ka rääkida, aga täna vist enam ei jõua. Pean natuke asju ajama, viisa hakkab läbi saama, tuleb pikendada. Tahaksin ujuma minna. Siinsed basseinid kutsuvad, need on õues ja lihtne viis natuke trenni teha. Tundub aga, et kõik on kümne kilomeetri kaugusel. Vaatan, mis mul leida õnnestub. 

Semarang, uus linn, alguses tekitab uus elevust ja kohati ärevust. Kuni möödub paar päeva ja juba ongi tekkinud esimene mugavuse kiht. Juba on teada mingid orientiirid, enam pole niipalju küsimusi. Natuke nagu lapse tunne, kes avastab ennast uuest keskkonnast või on just avastanud, et saab püsti seista ja on sellisest pöördelisest sündmusest pahv.