Taas 28 kraadi, sama näen juba mitmendat päeva päeval ja öösel ja nii peabki olema. 

Karimunjawal on nii mõnedki asjad selgeks saanud. Kuna siin turiste pole ja kohalikega erineva keele tõttu väga pikki jutte maha pidada ei saa, siis jooksen pidevalt endaga kokku. Igas päevas on õndsaid hetki või koguni tunde ja surnud laisklemise või siis lausa omadega pahuksis olemist. Kõik, mis endas toimub tuleb üksikuna saarel eriti hästi nähtavale. Siin on see nii uskumatult klaar, kuidas enda enesetunde prisma joonistab üle kõik nähtava ja nähtamatu. Kuidas võib samal teerajal samades oludes jalutades tunda ennast kerge ja vabana, kuid ka täiesti puntras ja hädas. Meelerahu ja rahulolematus vahelduvad. 

Ma ei mäleta, mis teine asi oli, mis mõttes mõlkus. Las ta jääb. Küll tagasi tuleb, ja kui ei tule, siis tuleb midagi muud. 

Kui vahepeal olin mõne päeva üksi oma majutuskohas, kus olen uskumatul kombel juba kümmekond päeva paigal olnud, siis paari päeva eest tulid kolm Indoneesia tüdrukut. Väga meeldivad ja sõbralikud ja on näha, et nad hea meelega suhtleksid rohkem – indoneeslased on üldse väga soojad ja avatud, suhtlemine on nende jaoks tuntavalt meeldiv tegevus, mitte kohustus või kõigest viisakus, neil pole tekkinud sellist privaatsuse kultuuri nagu Euroopas või USA-s, ikkagi külaühiskond kas jätkuvalt või selle järelmõjud, mida kogeb ka siinsetes suurtes linnades – suhtleksid rohkem, kuid need tüdrukud oskasid kahjuks hästi natuke inglise keelt nagu ka mina siinset. 

Köögist tuleb toidutegemise lõhna. Need pole need tüdrukud, vaid üks paar on ka siin. Nad pidid küll täna tulema, sest varem ma neid ei näinud. Õues kingariiulil on rohkem jalanõusid kui varem. Kuidas nad siia küll said, kui paadid ei käi? Vist oli mingi jutt, et täna võib-olla paat siia tuleb, aga tuule tõttu tagasi ei saa. Ei saa enne esmaspäeva kindlasti. Homme siis selgub, kas ülehomme saab minema. Nüüd, kus teist päeva on juba hea ilm, siis ma ei taha enam siit ära minna. Vahepeal oli teatav kriis, kus see saar hakkas ahistama, aga tuul seiskas laevaliikluse ja ma läksin sellest rahutusest läbi ning nüüd on väga lõdvestunud ja mugav. Isegi kodune, ma ei taha enam kuhugi minna, aga kas tõesti veel siia jääda? Ei usu, et seda teen. Lähen, ilmselt kurblikult, kuid lähen. Jaava oma rahvarohkusega ei kutsu, aga teatud mõttes on just inimesed need, kes tõmbavad. Paar kokkusaamist oli juba varem kokku lepitud, mis nüüd on veidi edasi lükkunud. Mõned inimesed, kellega vahepeal koos aega veeta on ainus, mida siin igatsen. Kalapüügist elatuval väikesaarel oskavad inglise keelt minimaalsel tasemel pigem söögikohtade ja kohvikute teenindajad. Need, kellel turismiga seotud äri ajades või töötades on vaja, need oskavad niipalju kui hädapärast vaja. Kuidagi saab ennast ikka selgeks tehtud, aga midagi rohkemat mitte. Jogjakartas oli palav ja raske ja liiga palju lärmakat liiklust, kuid lihtne tutvuda ja suhelda. See on täpselt selline tutvumine nagu minu nägemuses võikski olla. Hakkad lihtsalt kellegagi rääkima ja peale paari lauset võid kellegi kutsuda endaga kaasa või pakkuda välja, et minna hiljem koos sööma. Nad ei ütle kunagi ära, kui just töö või kool pole takistuseks. Juba veidi aega hiljem oledki kellegagi koos rolleril ja sõidad linnast välja ilusa vaatega söögikohta. Eestis on sageli ikka uskumatult raske sellist spontaanset ja ilma-pikema-jututa kokkusaamist korraldada. Olen aastate jooksul niipaljusid tüdrukuid Tinderis välja kutsunud, kes ei vasta üldse ehk kaovad ära juba kirjutamise alguses, kes ütlevad, et tahaks, aga korduvad katsed kokku saada ei kanna ikkagi välja erinevatel ettekäänetel ja passiivsusel. Kes ütlevad, et nad tahaksid enne pikemalt üksteist tundma õppida, kui on valmis kokku saama. [Tahaksin siia panna oksendamise emotikoni – õpime kumbki oma kodus ekraani kaudu lauseid vahetades üksteist tundma? See on päriselt eelistatud variant? Jõle ju. Või on tõesti midagi nii hullu juhtunud, et enam ei saa uute inimestega kokku?  Sellisel juhul on Eestis neid raske traumaga inimesi väga palju, kes räägivad, et usalduse tekkimine võtab aega ja enne seda on hästi reserveeritud. Ma arvan pigem, et see on osa mööda perekonnaliini liikuvast kasvatusest – „võõraid ei tohi usaldada“ ja ega „igaühele ei saa ju ennast avada“. Ma tõesti ei tea, mis teema sellega inimestel on, aga see on nii läbiv muster Tinderis, et konto on olemas, õnnestub ka matchida, kuid sealt asi enam väga edasi ei liigu. Mõttetu ... Võib-olla on vähemalt Eestis juba pikemat aega Tinderi väsimus. Seda olen ka enda puhul täheldanud, aga pigem see tuleb sellest, et ma ei viitsi ju seal platvormil tutvuda ja kirjutada, kui sageli juhtub seda, et kontakt kaob täiesti ära või ei õnnestugi kohtuda. Siis teen isegi seda, et kui ka match tuleb, siis kaugeltki mitte alati ei viitsi midagi kirjutada, sest ei taha telefonis mingeid asju ajada, ei viitsi, tahaks õue minna.]

Aga see selleks, praegu ma pole Eestis ja mis siin ikka kiruda. Polegi midagi kiruda. Lihtsalt nii hea meel on selle üle, et saab olla kuskil, kus ei põrku selle „aga sa oled ju võõras, ma ju ei tunne sind“ mentaliteediga. Siin ma olen rohkem võõras, kui kuskil mujal, aga tunnen end koduselt ja uskumatult soojalt vastu võetuna. 

Eile läksin hilja magama ja kohe annab tunda. Pole halb olla, nagu peale pidu näiteks, nagu pohmell, vaid nagu oleks magamata ja nii ongi. Ahjaa, see oligi teine selgusehetk, mis mind täna hommikul siin saarel tabas. Siin tuli ka hästi ilmsiks ja selgelt kogetavaks, kuidas uni toetab ja selle puudumine teeb elu kohe raskemaks. Tuttav tõde, aga siin on aega seda märgata ja reaalselt kogeda, mitte lihtsalt ideena mõlgutada. Kui mitu päeva lähen samal ajal magama ja ärkan, siis on täiesti teine tunne, kui täna, mil olles hilja magama läinud, ärkasin ka veidi segaduses, uimasena, ei saanud aru, kas magada veel või ärgata ja lõpuks kuidagi olelesin paar tundi, saamata ei magada ega ei tõusnud ka üles. Kui varem mõtlesin, et kui ei kasutaks sotsmeediat, siis sellest tuleks juba päris suur igapäeane ajavõit, aga nüüd tundub, et kui on toetav ja võimalikult hea unehügieen, siis on päevad rõõmsamad ja viljakamad. Päevas on rohkem neid tunde, kus millegi tegemine pole piin. Üle kahe aasta on taas inimese tunne. Selline tunne, et ma suudan midagi teha. See oli ikka uskumatult pikk aeg, kus ei tahtnud mitte midagi, enesetunne oli halb, mott maas. Mingite asjadega surusin end rämedalt, et saaks tehtud. Väljapääsmatud asjad, mis olid juba üle tähtaja, aga see tegutsemine oli õudselt raske. Nüüd on kasvanud kas energiatase või enda võimekus või kuidas iganes seda nimetada. Endiselt ei taha midagi väga teha, aga kui mingi soov tekib, siis keha ja meel tuleb sellele järgi. Varem polnud nagu pea üldse ressurssi ja tuli pigistada viimaste aurude pealt. Nüüd on samuti mingi justkui transformatsiooni protsess, kus tõesti ei taha pea midagi teha, kuid kui mingi mõte või tahe tekib, siis pole elluviimine nii röögatult suurt pingutust nõudev. Huvitav, kuhu see kõik viib. Mul pole aimugi ja eks ikka kohati on hirm kõige laialilagunemise ees. Kuid omajagu ka usaldust teadmatuse osas. Võib-olla ei taha kunagi enam midagi teha ja võib-olla ei tee ka, võib-olla teen hambad ristis. Üsna ükskõik. Pea 40 aastat on elatud ja kui õnne on siis suht maksimaalselt samapalju veel. Mille nimel siin võidelda? Ma ei taha ju rabeleda. Ma ei taha, et elu mööduks saavutusi või staatust taga ajades. Ma tahan kogeda elu suvalisi hetki ja katsuda neis kohal olla. Sest muidu kogeb midagi muud. Võib-olla oma eesmärkide tagaajamist. Ma tahan liikuda eikuhugi. Otsida eimidagi. Teelolek ilma sihita. Siht võib olla, aga ainult mänguilu jaoks ja mitte püha lehmana. Sama olulisena kui teekond ise. 

Aitab, nüüd on vaja süüa ja välja minna, sest mõne tunni pärast on juba pime ja siis ei lähe enam kuhugi. Praegu veel jõuab. Aitäh sulle ja tsau.