Tegin arvuti üle paari päeva lahti. Sel korral kasutan vähemalt rohkem kui mõnel teisel reisil. Aasia reisidele pole alati võtnud, aga kui olen, siis kasutangi kas nende lehekülgede jaoks, raamatupidamise tegemiseks ja mõne artikli kirjutamiseks. Vahel tuleb meelde, et ma pole juba mitu kuud Teliale midagi saatnud. Keegi pole küsinud ka. Mõnes mõttes väga lebo, kui pole lepingut. Kui oleks, siis muidugi oleks ennast kokku võtnud, aga kuidagi on jäänud paus ja nagu ikka, kui jääb paus juba sisse, siis sealt uuesti startida on keeruline. See on kõigega nii, kas pole? Mediteerimise, joogaga, kõigega, mis on natuke ebamugav või tüütu alustada, aga hiljem annab head vilja. Seetõttu ongi joogaretriidid, meditatsioonitunnid jms väga hea, sest nagu laagrites olen kuulnud, isegi pikaaegsetel praktiseerijatel, kes juba näiteks 17 aastat on tegelenud ühe kindla meditatsioonipraktikaga igapäevaselt, nad vajavad samuti intensiivseid retriite, et värskendada praktikat ja tugevdada mõju. Seega mingit finišit pole. Need on pikamaa distantsid, mis mind kui elustiili paeluvad. Muu tuleb ja läheb nii kiiresti, et selle külge pole võimalik ankurdada. 

Olles siin Aasia tohuvabohus üle kuu viibinud, hakkab tekkima soov mediteerimise järele küll. Ööbin praegu hostelitoas, kus on konditsioneer, mõnus hämarus ja vaikus. Peale minu on üks kohalik 22aastane poiss, kes tuli Jogjasse tööintervjuule, unistab töötamisest kruiisilaevadel, näha maailma. Hoian talle pöialt. On see kaugtöö? Või pigem kohapeal käimine? Neis on kindlasti ka kontoritöökohad. Arvutis ja laua taga tabelite täitmine. Kujutan ette, et tänapäeval käib kliendisuhtlus isegi samas laevas viibivate klientidega WhatsAppi teel. 

Olen kahel õhtul õlut joonud ja pärast kuuajast minimaalset tarbimist, annab see päris tugevalt tunda. Pole halb olla, aga palju väsinum ja tujutum. Muidu ei saaks arugi, et see tuleb alkoholist, aga see erinevus on nii konkreetne. Seotud ka unega, sest kui teen enne magamajäämist kasvõi paar õlut, siis on uni ettearvamatu. Võin magada just paremini, kui muidu, aga võib juhtuda, et ei jää kella kolmeni magama ja siis on väga raske püsida kohaliku eluga samas rütmis. Nad lähevad 21 paiku magama, mõned inimesed, kes näiteks kuskil hotelli vastuvõtus või baaris töötavad tiksuvad vaikselt keskööni, aga see tundub ka viimane aeg, kus kuskil veel elumärke näeb. 

Istun teise korruse rõdul varjus. Kaenlaalused higistavad kergelt ja selja see piirkond, mis vastu tooli seljatuge (toolileenile!) toetab. Kell on pool üks. Tüdruk vastuvõtulauas on diivanil end kerra tõmmanud ja magab. Vaikne tund, kõik, kes saavad, magavad. Ma olen tund aega tagasi jalad alla saanud ja tean, et mul on umbes tunnike, kui olen veel mõtlemisvõimeline. Pärast seda pean hakkama millegi tegemiseks suruma, tahaks ainult pikutada ja mõnusalt oleleda, see on tehtav, kuid mul on täna teised plaanid. On aeg jälle teele asuda, tahan homme minna, see tähendab, et pean täna pileteid vaatama, ära ostma, kui on midagi veel saadaval. Hommikust on vaja süüa. Sain eile puuvilju, mida kavatsen süüa. Võib-olla hiljem lähen Burger Kingi, kus on hea tööd teha ja mille kõrval on üks suurepärane Lomboki (üks Indoneesia saar) restoran. Millegipärast kipub olema nii, et kui minna kesklinnast, turismi epitsentrist pisut välja, läheb toit paremaks, portsjonid suuremaks ja hinnad odavamaks. Need on kohad, kus elanikud käivad ja kuhu, erinevalt turismipiirkondadest, kliendid tagasi ei lähe, kui kaup pole hea.

Olles pikemalt kuskil paigal, siis mingi hetk saan aru, kui kehvasid valikuid olen alguses, kui midagi veel ei tea, teinud. Vahel läheb ka täppi ja vahel ongi pärast  päevateekondade pikkusi vintsutusi vaja mugavat privaatset tuba, kus segamatult välja puhata. Aga näiteks siia Jogjasse teist korda saabudes olin kaks ööd kenas hotellis, makstes öö eest 240 000 ruupiat, eile vahetasin kohta, tulles hostelisse ja maksan 50 000 (vastavalt 15 ja 3 eurot). Ja kuigi see privaatne tuba oli väga mugav, siis praegu on vaikne aeg ja ega seal kedagi peale mõne töötaja pole, see on natuke kummaline tunne olla kuskil majutuses pikalt praktiliselt üksi. Tulles hostelisse – siin pole samuti kedagi peale kruiisilaevadel töötamisest unistava poisi – sain tüdrukuga, kes all korrusel magab ja ühe naisega, kes ka siin toimetab, jutule. Rääkisime natuke juttu, proovisin jälle mõned uued sõnad õppida, kuni nad ühel hetkel küsisid, kas tahaksin proovida Sulawesi (samuti saar) kuivatatud veisehakkliha. Tüdruk, kes oligi Sulawesilt pärit, andis mulle toidukarbist pisut seda liha maitsta, see oli tekstuurilt karvane, pisut nagu maitseks kellegi väiksesse kilekotti kogutud kräsujuukseid, kuid maitse oli rikkalik, natuke hapukas ja selline, et tahaks kohe veel. Juba nad hakkasidki mulle süüa organiseerima. Tüdruk tõmbas pusa selga ja sõitis rolleriga kuhugi minema, paludes mul oodata. Kannan ka ise siin päevasel ajal pusa. Päike on nii kõrvetav, et naha kaitsmiseks on see mõistlik. Ma ei viitsi pea kunagi ennast päikesekreemiga kokku mäkerdada. Pole seda harjumust, eriti kui lähen pooleks tunniks kuhugi, pigem panen kapuutsiga UV-kaitsega pusa ja nokamütsi. Kui peaks rannapäeva tegema, siis kasutan päikesekreemi.  

Tüdruk oli peagi tagasi, banaanilehe ja jõupaberi sisse keeratud pakendist tuli välja ports riisi, sambal (tšillikaste) maitsestamiseks, praemuna. Ta puistas oma kotikesest Sulawesi liha kõrvale ja oligi üks imehea toidukord mu põlvedel. Ta ulatas läbipaistva kilekoti jääteega. Kui soovida mingi joogi kaasa osta ja tegu pole just turistidele mõeldud kohaga, siis valatakse see väiksesse läbipaistvasse kilekotti, kuhu läheb sõlm peale ja antakse kõrs kaasa. Sees on ka mõned jääkuubikud. Hiljem saab sõlme lahti võtta ja kõrre sisse torgata. Aimasin seda, kuid kui kõht täis, küsisin Google Translate abiga, et palju ma võlgnen, tüdruk purskus naerma ja tegi kehakeeles väga veenvalt selgeks, et rahaga pole midagi teha. 

Hakkliha Sulawesilt, abon