Tegin täna hommikul voodi kõrval oleva kapikese ukse lahti, et sealt arvuti võtta, kuid seda polnud seal. See on spetsiifiline äratuse hetk, kui midagi juhtub, midagi, mida oled kartnud. See pole kunagi selline, nagu murelikel hetkedel. Tundub, et tegelikult saame raskete hetkedega hoopis paremini hakkama, kui tundub. Ma juba kuidagi leppisin, fakt lööb õhu puhtaks, tuul, mis tõmbab õhu puhtaks. Mõtlesin, et kus ma arvutit viimati nägin. Meenus, et panin selle enne magamaminekut trepist üles tulles korraks trepi ääre peale. Piilusin hinge kinni hoides üle rõdu serva ja seal see oli. Ei olnudki vargus, läks hästi. Arvuti oli öö läbi väljas olnud, õnneks on tegu nii rahuliku kohaga. Õnneks on inimesed enamasti head. Õnneks on kõik hästi. 

Üleeile õhtul saabus perekond Hungarist. Mitte minu, üks teine soome ugri pere. Nad on ikka eestlastele sarnased. Pereema toimetab köögis natuke närviliste liigutustega. Midagi sellist pole kohalikke näinud tegemas, pole näinud neid kiirustamas, nad on kuidagi sujuvamad. Eurooplaste närvisüsteem on vist kuidagi teise režiimi peal. Kuigi kohalikud on vägagi traditsioonilistes rollides ja toimetavad samamoodi köögis ja lastega. 

Oriane’ga rääkisime paar päeva varem, kuidas grupis reisimise puhul läheb väga palju, enamus aega manageerimisele, organiseerimisele, haldamisele, kokkulepetele, planeerimisele. Eile hommikul nägin, kuidas need kolm generatsiooni istusid laua taga ja arutasid päevakava. Keskealine abielupaar oli siin, sest nende vanem tütar oli koos kohaliku mehega paar kuud tagasi vanemateks saanud. Kaasas oli ka noore naise noorem õde. Nii nad istusid, sõid hommikust, tegelesid lapsega, perepea andis juhiseid, kuidas ohutumalt mootorrattaga sõita ja samal ajal seati end randa minekuks valmis. 

Nad on sümpaatsed, tundub, et saavad kenasti läbi. Ema Anita tahtis vist väga inglise keelt harjutada. See oli nii armas, kuidas ta uuris mu kohta, tahtis, et ma midagi eesti keeles ütleksin. 

Tegin täna mokakannuga kohvi. See meeldib mulle, kuid need kannud on suured ja seetõttu varem hoidusin. Tean, kui kange see kohv tuleb. Aga täna tegin ja ohohoo! Korralik küte. 

Prantsuse paar, kes oli siin juba enne mind, on endiselt siin. Võtavad rahulikult. Nad vist ei oska eriti inglise keelt, aga neil ei tundu ka liiga lõbus. Tajun, et neil mingi omavaheline vaikne kannatamine. Võib-olla kujutan seda ette. Siinses palavuses muutub eurooplaste nägu sageli selliseks nagu oleks väga väsinud, palavus ja päike roiutab. Tegelikult ei pruugi üldse halb olla ega väsinud, kuid keha on on läinud vist mingile kokkuhoiu asendisse. Selline tunne nagu nahk oleks pehme ja voolab kohe-kohe sulavõina maha.

Millal ma siia tulin? Kaua ma siin olnud olen? Pole aimugi. Viis ööd või rohkem? Vähem kui kuu aja pärast olen tagasi kodus. See on juba väga varsti, liigagi. Aga mis seal ikka. On nagu on. Sain eile raamatupidamise tehtud. Nüüd on palju kergem olemine. Saan keskenduda taas reisile. Üks asi korraga. Võiks edasi liikuda. Peaks natuke planeerima nüüd. Võiks juba täna minna, aga kell on juba kümme ja olen teinud täpselt null eeltööd. Vaja on hommikust süüa ja natukene uurida, kuhu minna ja kuidas. Leida „jagatud auto“, mis tundub siin piirkonnas peamine liikumisviis. Ostad pileti autosse, kus on kolm rida istmeid ja muidu nagu bussis, aga maksimaalselt viis reisijat. 

Siit Pacitanist on natuke raske minema saada, sest siin on kõik päris ideaalne. Rahutus teisigi kohti näha – mõne mäe otsa ronida, surfata, rännata – ajab mind liikuma. Mõnes mõttes on reisimine lihtne. Vahel on väga lihtne. Rändurgi on roll, peaaegu nagu mõni amet, midagi, mida teha, mis on lihtsustatud versioon nagunii hoomamatust elust. Nii nagu keegi kogub tosse, küpsetab või käib laulukooris, tantsib, koob, paneb puslet kokku. See, kuidas ma enda reisimise välja olen mõelnud, ilma eriliselt plaanimata, selles on ikkagi mingi muster, nagu tagantjärgi selgub. Minna kuhugi, olla seal natuke, tavaliselt umbes nädal. Kuni on tunne, et aeg edasi liikuda. Ma küll ei vea kuhugi kaardile jooni, aga mingi muster sellest tuleb. Kui kujutlen kaarti ja enda viimase kuu aja liikumisi, siis olen jõudnud Jaaval näha vaid mõnda kohta, mitut. Ida-Jaavale jõudsin alles nüüd. Mõni jõuab kuu ajaga tuuseldada läbi justkui terve riigi, aga see on nii näiline. Lennata kuhugi, sealt paadiga edasi sõita, käia snorgeldamas, järgmisel hommikul juba paadiga tagasi, lennuga teise kohta. Nii on ka okei reisida ja kui vaatan nende inimeste reisipilte, siis see on muidugi muljetavaldav, kui palju nad jõuavad näha. Aga on midagi, mida nii ei saa näha. Näiteks üks väike hubane kohvik, kus olen juba neli õhtut käinud. Kohvikud avatakse siin reeglina kell neli ja on lahti kümneni. Käiakse õhtul, mängib rahulik muusika. Kohvikupidajad on juba aru saanud, et me pole erilised õhtuti kohvijoojad, aga ma võin juua, sest und see ei paista häirivat ja hea, kui on õhtul kuskile minna, kus lugeda ja inimesi vaadata. Eile märkasin, et kohvikus olid kaks tüdrukut, sõbrannad, kes olid seal teist õhtut järjest ja vestlesid ennastunustavalt ja ülejäänud maailma unustades. Tundus, et nad isegi unustasid oma joogid ja koogid. Huvitav oli nende olekut vaadata ja neeldumist vestlusse. 

Näiteks sellist asja ei jõuaks märgata, kui kiirelt reisida. Eriti meeldivad mulle teenindajate pilgud, kui nad näevad sind mitmendat korda. Olles natuke pikemalt kohal tekivad teistsugused lood ja muljed. Ei paremad ega halvemad, lihtsalt teistsugused. Lood jõuavad veidi kaugemale areneda. Jõuab lugusid pikemalt kuulata. Mulle meeldib mõelda kuidagi nii, et tempokalt reisimine on nagu sotsmeedia lühivideod ja aeglasemalt liikumine lühijutud. Veidi pikem formaat. Ühe lühijutu lugemise ajaga jõuaks näha sada tiktokki. Või kui koristamisega võrrelda, siis üks viis koristada on kiirelt tolmuimejaga kriitilisemad kohad üle käia ja teine põhjalikult üks tuba üle käia. Aknad pesta, pinnad küürida, lae alt ämblikuvõrgud kokku korjata, piiluda vaiba alla. Kui ma oleks siia Pacitani tulnud üheks ööks nagu saksa mees, kellega samal ajal jõudsin, siis oleksin Oriane’i ilmselt küll näinud, aga poleks jõudnud tere ütlemisest kaugemale. Esimesel õhtul ma teda vist ei näinudki, alles järgmisel hommikul. Kui oleksin siis edasi läinud, oleks jäänud jutud rääkimata ja koos mäe otsas käimata. Ometi andis see paar päeva nii palju. Vahel ei juhtu mitu päeva midagi erilist. Vast hea ongi. Muidu oleks liiga väsitav. Päris hea on ikka lasta elul omasoodu loksuda, lubada end üllatada. Reisimine on enda eksponeerimine elule, paratamatult avali olek. Muretsema kippuv inimene võiks siin välja tuua kõikvõimalikke ohte, aga võin kinnitada, et see on hästi avali olek ka kõikvõimalikele võimalustele. Kui just ennast tuppa ei lukusta, siis ei saa kehv meeleolu kesta kuigi kaua. Elu sõidab sisse ja toob midagi üllatavat, tõmbab nagu ookeanilaine endaga kaasa. Enne kui jõuad vastu vaidlemisele mõtlemagi hakata, on lainehari sind õhku tõstnud. Eestis seda ei juhtu eriti. Seal olen õppinud teistmoodi elama. Tean, et pean kalendrisse tõstma trennid, teatud tegevused, rutiinid, mis mind vee peal hoiavad. Seljakotiga kuhugi minema hakates võtab elu tihedus hopsti! pardale ja jääb vaid vaadata ja imestada, mis kõik teele jääb ja kuhu välja võib jõuda.