Tuleb kellelegi kirjutada. Midagi plaanida. Eks ma seda plaaningi. Plaanind plaanida. Tegelikult saan homme minema, tänaseks polnud piletit. Kuus ööd olen olnud, see tähendab, et peaks olema seitsmes päev Pacitanis. Küllap on. Tuleb üks veel. Liiga kauaks olen siia jäänud. Väsitavaks on see reis muutunud. Pigem paigalolek väikses linnas. Viimati käisin mäe otsas, sellest on mitu päeva möödas. Täna pean ikkagi kuhugi minema. Sõitma. Väga ei viitsi, aga peab, muidu ei tule öösel und. Nagu täna ei tulnud. Mul on veel mitmeid kohti külastamata. Kuskile võiks sõita. Kasvõi mäe juures, kus tookord käisin, oli kena ümbrus, ilusad mäed. Olen jäänud liiga passiivseks. Palavus päeva esimeses pooles tõmbab keti täiesti maha. Eile praadisin kella kümne paiku muna ja higi voolas, kuigi köök oli avatud katusealune ja ventilaator liigutas tekitas tuuleõhku. Nägu läks märjaks ja prillid hakkasid alla vajuma. Üks prillikandja suurimaid rõõme, higistamine. 

Kipun natuke kahetsema, et Malangi lähen. Eks see üks mõttetu linn ole, küll aga baas, kust teha väljasõit Bromo vulkaani otsa või ühe pildi järgi muljetavaldava kose juurde. Ümber Magelangi on palju, mida näha, mitmeid mägesid, vulkaane, vaat et loodusimesid, aga need on linnast kaugel ja eri suundades. Mitu tundi sõitu üks ots, pärast peab tagasi ka tulema. See selleks, kui lisada valemisse veel ennustamatu ilm, siis hakkab entusiasm lahtuma. Kuigi olen siin nüüd nii pikalt paigal olnud, et ükskõik mis hakkab parem tunduma, kui jätkata külaelu. Nii nagu kodus haigena muutub voodi ühel hetkel talumatuks, isegi keha hakkab tuikama, andma märku, et aitab. Siis muutub väike ja mõttetu, tihti isegi kurnav jalutuskäik vaimselt ka turgutavaks. Nii lähen ma Bromole pigem ikkagi rõõmuga, paistku päike, olgu pilvine, ainult vihma puhul on vist natuke kahtlane, mis sellest välja tuleb. Tuleb mis tuleb. Seda ei tea. Pilvise ilma korral ulatub vaade ilmselt silmapiiri asemel mõne meetrini, aga kui Malangis juba olla, siis tasub minna ikka. Saab vähemalt kõndida. 

Öösel und ei tulnudki, tuli alles hommikul. Õudne, õudne. Kuid siiski ei midagi hullu, kuhugi minema ei pidanud. Aimasin juba eile õhtul, et päev oli möödunud nii tüdinult, sõin palju magusat, külastasin muuseas linnakese suurepärast sõõrikuputkat. Õhtul sain aru, et uni ei ole kohe üldse tulemas, pikali viskamine ei tundunud ahvatlev. Ahjaa, muidu olen viimastel palavamatel päevadel üldiselt päeval vähemalt korraks tukastusse vajunud, aga eile juhtus see alles õhtul kella kuue paiku. 

Tundub, et täna läheb majutuskoht päris tühjaks. Prantslased, kes perenaisele isegi aitäh suutsid öelda vaid prantsuse keeles, läksid äsja auto peale. Vanapaarike, kes tundusid esiti sakslased, aga on siiski vist prantslased, arveldavad praegu – või küsivad nõu? Ungarlased lähevad täna kindlasti. Rohkem polegi siin kedagi. Miski minus tahab maha jääda, olla unustatud. Kuid veel on vara. Ma ei suuda sellega toime tulla. Ikkagi mingi rahutus, elujanu – on need samad asjad? – ei lase päris ära vajuda. Kuulasin öö läbi podcaste, jutusaateid, hääli ja arvamusi, nüüd on nendest kõrini. Tahaks vaid tuulevihinat. 

Olemine siin pisikeses kohas on muutunud veidraks. Parem on ikkagi linnas. Olen jõudnud pendli teise otsa, kui olin alles nädala eest, kui sai umbes kümme päeva viibitud linnades . Miks veidraks? No need samad inimesed, nende tüdimus. Üksteisest, tegevusetusest. Või kujutan seda ette, nähes läbi enda meeleolude prisma? Läbi kergesse depressiivsusesse vajumise. Praegu, selles meeleolus, tundub, et kuidas ma saan üldse midagi veel viitsida. Võimatu, ei suuda ette kujutada, mida tahaksin teha. Praen taas väikse muna ja lähen siis sõidan. Ahjaa, võiks mõned riideesemed ka ära pesta kuskil kausis, siis jõuavad homseks kuivaks tuulduda. 

Seoses Ungari pere siia potsatamisega paari päeva eest ilmus see riik taas mu jaoks kaardile. 

Üldse tundub, et Ida-Euroopa on globaalselt rohkem atraktiivsemaks muutunud. Isegi siin seitsme maa ja mere taga teatakse järjest rohkem. Varasemalt teati ja hinnati pigem Lääne-Euroopat. Prantsusmaa, Saksamaa, Hollandi maine oli parem, Norrast oldi kuuldud, heal juhul Soomest. Nüüd on aga väga üllatav, et päris sageli näeb kohalikke, kes oskavad Eesti kaardile panna või vähemalt paari tuhande kilomeetriga täppi panna. Arvestades kui palju väikseid riike, ajaloo tõmbetuuled, on üllatav, et ma ei ole siin kuulnud kordagi seda juttu, mis varasemalt ikka on ette tulnud, kus Eestit kuuldes löövad silmad särama: ahaa, Venemaa, eks? Kuigi see info on olnud pigem vanematel inimestel, kes on nooruses huvi tundnud geograafia vastu, kuid info on jäänud uuendamata. See on ka mõistetav. Aga siis küsiti järgmiseks, et iseseisev riik küll, aga te ikka räägite seal ju vene keelt, eks ole? Seda juttu pole enam kuulnud. Indoneesia polnud ka vist eelmine kord kahe aasta eest. Ilmselt Tais ja Indias on seda ette tulnud. Jah, aga nüüd on vist tõesti suurem huvi. Kohvikupidaja rääkis mulle HBO sarjast, mida ta vaatab ja mis teda kütkestab. Olevat just Ida-Euroopast, olen nime unustanud. Ta ütles siiralt, et on vaimustuses. Ja see oli kohalike kohvik, kuhu välismaalasi satub harva. See tähendab, et ta huvi võis lähtuda kuskilt mujalt kui ärilistest põhjustest. 

Eile olin viimane, kui lahkusin enne sulgemist kohvikust KofieGraph. Poiss, kes seal töötas oli muidugi märganud, et olen seal juba viiendat õhtut järjest. Seekord oli tal võimalus veidi juttu teha. Ta uuris, kus mu sõber on, kellega rääkisin ühel varasemal õhtul. Ta mõtles prantslannat, pidin isegi hetkeks meenutama, kuid ta mäletas. Siis sain aru, et miks ta ei peakski. Olime ilmselt pika aja peale ainsad välismaalased. Vähemalt nendel viiel õhtul olles seal tunde järjest, pole ma näinud kedagi peale mõne kohaliku. Täna on KofieGraph kinni, kuid teine kohvik, mis peaks väga hea olema, rohkem suminat, on vist lahti. Arvan, et lähen sinna. Nendest õhtustest kohvikus käimistest on saanud mu vaheldus. Võimalus inimesi näha. Kuigi saarel kasvatatakse palju kohvi ja teed ja juuakse samuti, siis kohvikukultuur tundub olevat päris uus. Võib-olla seetõttu on kohvikud ka noorte kohad. Kui Eestis on need avatud pigem hommikuti, siis siin õhtul. Ju nad siis mõtlevad sellest umbes nii nagu meie restoranis käimisest, midagi, mis sobib õhtusse, kui päevategemised on möödas ja aeg sõbrannaga kuskil kokku saada või omaette raamatut lugeda nagu mina. Sellel on täitsa oma võlu. KofieGraphis mängib vaikne muusika, Jaaval on sellised õrnad oaasid alati hinnatud. Kohad, kus saab keskenduda või kumisevatelt kuulmekiledelt vabandust paluda ja selle tõestuseks lasta neid tasasel Jaapani kohvikumuusikal hellitada.

Kõik on läinud, kuid kaks külalist siiski ka saabunud. Meenub, et nägin neid eile vilksamisi oma rõdult. Kaks saksa poissi, sellised 20ndate esimeses pooles. Lärmakad, räägivad liiga valjult. Ma olen nii harjunud selle harda vaikusega, mis, tuleb välja, polegi nii iseenesestmõistetav. Kuidagi juhtus, et kõik külalised, kes siin olid, hoidsid ühises puhkealas üksteisega arvestavat vaikust. Nüüd need kaks saksa kutti, kes ilmselt ei saa aru, et nad on lärmakad, kolistavad ja seletavad õueköögis. Nende samm on kiire, harjumatult. Olen tõesti siin elanud nagu mingis mullis. Nädal aega on olnud õnn kuidagi vaikselt läbi ajada. Isegi kui siin on olnud eri riikide turistid, siis see polegi nii iseenesest mõistetav, et kõik tahavad sama asja, aga kuidagi nii see juhtus. Õhtul üheksa paiku oli ühisala juba sageli tühi, kõik magasid. Maal on ikka nii, et pärast pimeda saabumist enam pikka pidu pole. Kui kuue ajal läheb pimedaks, siis seitsmest on paras õhtust süüa, kui mitte varem, ja pärast seda polegi suurt mida teha. Kella üheksa paiku tundub juba suur öö. Isegi linnas jääb siis vaikseks. Eile tulin kohvikust, mis asub viie kilomeetri kaugusel kesklinnas, umbes nagu sõidaks Nõmmelt Tallinnas Laagrisse. Selline aedlinna vaib ja tühjad tänavad, mõni üksik liikleja. 

Sakslased on õnneks lahkumas. Nende valjuhäälsus meenutab vanamehi, kes tahtmatult röögivad, sest nad ei kuule ise hästi ja räägivad seetõttu liiga valjult. Aga need poisid on noored. Nende kehadel on näha praegust aega, tundub, et on jõudnud juba aastaid jõusaalis kultiveerida muskulatuuri, kuid see hääl meenutab oma hüplikkuses ja ebasümpaatsuses Andrei Zevakini reaktsioonivideosid, kus ta minu jaoks kuidagi hektiliselt (mitte isegi sisus, vaid just rääkimise stiilis) häälitsedes teeb kuulamise nii raskeks. Zevakin suudab muidugi ka igas lauses kokutada ja vähemalt ühte ingliskeelset sõna kasutada, mis on kuidagi harjumatu ja kõrva riivav. 

Olen unustanud ennast siia kurtma. Jäin hommikusöögi tegemisega natuke hiljaks nagu viimasel mitmel päeval. Kella poole üheteist paiku tuleb vanem naine siia kraamima. Lootsin enne teda jõuda muna praadida, aga unustasin ennast, lobapidamatus paberil. Natuke ebamugav on temaga koos köögis toimetada. Ta koristab ja ma samal ajal üritan kööki kasutada, tekitades juurde seda segadust, mida ta korrastab. Jääme jalgu üksteisele. Ta tavaliselt pool tundi teeb ja siis läheb edasi. Nüüd peab ootama, sest ma ei taha täna kohe kuidagi temaga seal arvestada. Otsida asju, mida ta on jõudnud mu silma alt ära panna. Või siis muretseda, kas ikka märkan kõike pärast oma kohale panna. Saan vahepeal pesu pesta. Ei saa rohkem venitada, muidu ta jõuab vannituba pesema enne, kui ma jõuan oma läbihigistatud riideid seebitama hakata.