Viimati kirjutasin 18. veebruaril. Tõesti? Nädal, kuhu kadus? Teadsin, et mõned päevad on vahele jäänud, kuid nädalat poleks pakkunud. Kus see 18. oli, Pacitanis? Võib-olla. Võis olla seal küll. Kuhu ma sealt läksin. Auto viis, aga kuhu? Ahjaa, Malangi, kust sai tehtud väljasõit Bromo vulkaani juurde ja ööbitud Cemoro Lawangis, pisikeses külmas külas. Ja taas rolleriga tagasi sõita. Sellest millalgi pikemalt. Praegu ei jõua. Peaks plaani paika panema järgmiseks kaheks nädalaks. Tuleb tüütu Kuala Lumpuris käik ette võtta. 

Malangist läksin rongiga Banjuwangisse. 7-8 tundi sõitu. Banjuwangist sai teha omakorda väljasõidu Ijeni vulkaani juurde. Jällegi omaette peatükk, mida praegu ei jõua kirjutada. Aga ära muretse, hea lugeja, jõuan peagi ka sinna. 

Banjuwangist viis tee linna sadamasse praamile, millelt maha sõitsime juba Balil. Kuid Denpasarist, kuhu ööseks pidin jõudma, jäi veel 160 kilomeetrit. Kokku kujunes sellest sõidust üheksatunnine. Ulme. Õnneks auto oli uuem Toyota. Ja Toyotad on väga head autod. Tean, et Eestis on selle automargi omanikud vist veidi rahutud – et võiks ikka parem olla. Vähemalt Mercedes või BMW, vähemalt Volvo. Kuid Toyota nahkistmed olid väga mõnusad. Lihtsalt pärast ööpikkust matkamist mägistes oludes ja siis terve päev istumist ... Ütleme nii, et kui teepeal vetsupeatustes end püsti ajasin, siis liikusin sirgetel jalgadel väga aeglaselt. 

Õhtupimeduses jõudsin Mardi ja Ata juurde Sanuris. Neid polnud, lasin ennast ise sisse. Ja peagi jäin magama. Nad tulid alles järgmisel õhtul, aga jõin vahepeal õlut, sõin unerohte ja see kokku tegi vahepealsest ajast väga häguse, ei mäleta õieti midagi. Üks päev kadus nagu vahelt ära. Olin nii elevil, et saan lõpuks jälle oma narkootikume, oma unerohtusid. Muidugi need õlled, mis ma jõin ... ei tea mina palju neid võis olla. Mitte ülipalju, aga ikkagi rohkem kui need üks-kaks, millega muidu olen harjunud sel reisil. Ja muidugi annab tunda. Pole paha olla, aga teistmoodi. See olek, mis oli üksi reisides, see oleks nagu kuhugi kadunud. Hetkel vähemalt pole mingit tahtmist ei õlle ega muude asjade järele. 

Nüüd pean hakkama plaani kokku panema. Viisa saab läbi enne, kui reis. See tähendab, et pean korra sõitma teise riiki. Kasvõi tunniks ajaks. See saab olla ainult lend, sest muid ühendusi teiste riikidega pole. Tuleb planeerida, kuidas ja millal seda teha. Kõige mõistlikum on ilmselt täna sõita Kuala Lumpurisse. Siis on ülejäänud reis muretu. Aga see võtab terve päeva. 

Ja siis tahaks minna Lombokile, ühele teisele saarele, kus on head lained. Kahjuks odavaid lende sinna pole ja maismaad mööda on jälle päevane reis. Üks mõte on veel vaadata surfivõimalusi Balil, aga need ei ole ilmselt nii head, nii ühtlased kindlapeale lained. Paljud kohad on sellised, et surfilaudu laenutatakse, aga tegelikult laineid polegi või aeg-ajalt mõni poolpidune tuleb. See pole hea harjutamiseks. On vaja ikkagi sobiva suurusega ja piisavalt tihedat lainetust.

Praegu olen Sanuris, Denpasari rahulikus otsas. Uskumatu, kui euroopalik see on. Ilus, kuid väga teistmoodi kui Java. Kui tahan reisimisest kirjutada, siis Sanurist vist just palju ainest ei leia. Palju eurooplasi, lastega peresid. Meenutab Kreeka kuurorte. Rannatoolid ilusas reas, mereäärsed hotellid suurte basseinidega. Kõik on väga kena ja peatuks isegi seal, aga midagi on nagu puudu. Inimesed on teistsugused. Kuskil surfikülas satud rääkima teiste inimestega. Tai väikesaarel on teistsugune tiks. Ei oskagi praegu sõnastada täpsemalt. Aga need tervisejooksjad ja lapsevankritega emmed-issid, rannaäärsed restoranid, hinnad, see kõik on nii erinev kõigest, mida nägin Jaaval. Ütleme nii, et kui tahta, et reisimine vaadet avardaks, siis minul on vaja selleks minna kuhugi mujale, kui Sanuri. 

Ongi lehekülg täis saamas. 

Selge pilt, hakkan vaatama siis lennupileteid ja oma plaani seadma. 

Viimased read,

viimased.

Eile videokõne, kui olin rolleri tagaistmel ja ostsime grillkala. Teised tähistasid Pääskülas aastapäeva.