Alkohol annab mingi äraspidise mugavuse. Eile sain oma emamaa sõbraga kokku. Vennaga, nagu nad siin ütlevad. Moslemite jaoks on kõik vennad ja õed. Tõlgivad seda inglise keelde, aga see tuleb nende oma keelest. See võtab aega, et harjuda. See on kultuuris nii sees. Sellel reisil jõin, ma olen kindel, Tervise arengu instituudi soovitatud koguses alkoholi, ainult õlut natuke siin ja seal. Aga eile läksime ülemeelikuks, tahtsin juua kokteile. Ärkasin veel meeldivas purjusolekus, kella seitsme ajal. Läksin ookeani, peegelsile vesi, kivine rand, meenutas Hiiumaad. Tahaks sinna tagasi, enne suve. Oleks vaid koht, kuhu minna, Tundsin, et on hea mõte rääkida sinuga. Aga tuleb välja, et sõrmed klaviatuuril on kohmakad, raske kirjutada. Dilemma, kas kuulata muusikat. Miks mitte? See on lihtsam, kui peatuda siin. Hea meel – olin terve reisi suhteliselt kaine, aga seda enam on raske klahvidele pihta saada nüüd. Igatsesin pidu, Eesti stiilis, aga samas on üllatavalt meeldiv olla purjus. Kirjutamisest ei tule midagi välja. Tegin kohaliku džinni lõpust viimase kokteili. Ei tea, kuhu see päev kuni nädala lõpuni läheb. Eile rääkisin koduse sõbraga, Eestis. Seal on muidugi muud ahvatlused. Mul on hea meel, et alkohol hakkab nii pähe – tänu sellele, et mõnda aega pole joonud. Enesetunne on hea, aga ilma alkoholita ei oska suurt midagi teha. Nüüd tahaks ainult juua, aga kui seda jätkata, siis on enne kui arugi saan, pühapäev, oma täies hiilguses, kumuleerunud pohmelli ja kahetsusega. Pean praegu lõpetama, sest sõrmed ei liigu klahvidel, nagu tahaksin. Tahan ainult järgmist kokteili, sest muidu tuleb pohmell. 

Amed, uskumatu, et see on ka Bali, kauge nurk, kus turiste on minimaalselt, pole Indoneesiale tüüpilisi ummikuid ja suurt linna. M-i naine paastub, tundub, ilma suurema vaevata, teinud seda terve elu, ramadaan. M – mu Eesti sõber pidas vastu tervelt viis päeva, kuid eile, kui meie ühine puhkus algas, hakkas jooma. Nende majake tundub vaikne. Kõik on vaikne. Ma pole kuskil kuulnud niipalju linnulaulu, kui siin. Me oleme paradiisis. Istun basseini ääres ja siin on ruumi nagu kuskil Eesti turismitalus. Lõpuks ometi, pärast kahte kuud reisimist, tunnen puhkuse võimalikkust. Enne seda oli reisimine, aga nüüd, sõpradega, ja siinses keskkonnas, võin tõesti olla basseini ääres ja teha mitte midagi. Mul on hea meel, valisin seiklused ja kohati ebamugavad tingimused, aga seda ehedamad. Kuidagi, ilma plaanimata, sattus  reisi lõpuks päikeseline imeilusa kivise ranna ja seisva veega puhkus. Siin on ruumi ja ma ise suudan siin võtta vabalt. Juba eelmine kord tundin siin Amedis, kuidas siin võiks elada – vabalt.