Väsimus. Esimese väljamagamise väsimus. Veetsin unenäomaailma 13 tundi järjest. Ärgates oli väga hea kosunud tunne, kuid nüüd, tunnike hiljem, tahaks uuesti pikali heita. Teha seda siis või mitte? Vaatame-vaatame. Kui see on ajutine laine, siis parem ikka tahaks tegutseda ja toimetada. Kui aga jääb, siis luban kehal ja vaimul puhata. Niigi palju kannatanud. Eile praktiseerides tuli jutuks looduse raviv mõju, tuli meelde, et pole ammu käinud looduses, metsas ega mere ääres. Viimati oli reisil paari nädala eest, aga siis ka mitte nii nagu Eestis, omaette ja vaid loodusest ümbritsetud. Võib-olla tuleb Harku metsa minna. Ma ei jaksa enam, keha hakkab ära vajuma. Tagasi vajuma, Nädal aega olen tagasi olnud ja proovinud välja magada – ei saa. Kas ei maga üldse või siis mõne tunni. Mingit rütmi luua ei õnnestunud. Ei saa rääkida unehügieenist, kui probleem on selles, et üldse ei maga või viist mõne tunni – vahel uinudes kümne paiku õhtul ja teinekord jälle kuus hommikul. 

Mustamäe, Tallinn. Linnaelu. Veider linn. Nojah, põhjamaa alla poole miljoni elanikuga linn, kus elavad autistlike kalduvustega inimesed. Mida sa siin ikka külmal ajal näha loodad? Mis saginat sa siin ootad? Aga mis siis on? On võimalik kohtumine kokku leppida ja mõne inimesega see õnnestub, mõni ütleb, et on kiire kuu ja võib-olla aprillis läheb rahulikumaks. Lähen muna praadima. 

Vähemalt sai sel nädalal kahel päeval praktikat teha. 

Praktika on elu. Kõik on elu. Teooria on ka elu, aga tundub, et vähemalt osad meist vajavad rohkem ruumis liikumist kui teised. Kui loen mõnd erialast ajakirja, siis alati imestan, kuidas saab töötada aastakümneid millegi kallal kabinetis. Minna terminite ja keeruliste kontseptsioonide maailma. 

Uskumatu, kui palju suhtlusest on märkamatult kolinud onlaini. Juba päris kaua aega tagasi vist siis. Indoneesias ei suhelnud ma kellegagi netis. Kirjutasime küll mõne inimesega aeg-ajalt, aga reaalne suhtlus oli igapäevaselt tavapärane. Ja kuidas Eestisse tulles kadus nagu kogu suhtlus ära. Neli seina, kodu, ei ole isegi nagu jutuks tulnud selle nädala jooksul mil ma siin olnud, läheks küll või et keegi siia tuleks. Täiesti hämmastav. Ainus suhtlus ongi Messengeris ja Whatsappis. Varem kunagi olid sidevahendid pigem alternatiiviks, kui muudmoodi ei saanud suhelda või siis kokkuleppimiseks. Kirjutasime või helistasime selleks, et küsida kas kokku viitsid saada. Nüüd kui vahel käibki läbi jutust, et oleks tore päriselt ka näha, siis see mõtteks jääbki. Ometi ei ela inimene üldse kaugel, see-eest tunde teksti kirjutada jõuab. 

Nagu näha, tunda ja uuringud kinnitavad, siis see ongi vaimse tervise halvenemise üks põhiprobleeme. Inimeste keskel olemise kadu. Kui mõelda, et me oleme valinud elu, kus pole mitte mingit füüsilist kontakti, ei mingit sotsiaalset väljaspool ekraanile kirjutatud ridu, siis see on ikka päris rets. Väga äralõigatud ja kurb. Kuidagi hakkasime oma sotsmeedia persoonasid tähtsamaks pidama ja tähtsamaks nad ka said. Selle käigus kipuvad sõbrad kaduma, kellega võib olla pärast raske jälle sõbraks saada. Sest nendele netisõpradele on samuti raske kirjutada, et hakkaks nüüd päriselt kokku saama. See on uus ja võib tunduda veider. Ja võib-olla päris elus ei toimikski, peab nullist alustama. 

Ma kavatasen seda osa igatahes nüüd muuta. Ma ei tea, kuipalju sellega kaasa tullakse. Eks ma olen ka varem mõnele lähemale sõbrale välja pakkunud, et saaks kokku, aga see on nii keeruline planeerimine. Tegelikult pole, aga mõni inimene on oma rutiinis kinni, ei taha sinna muudatusi teha. Ja kuigi vaba aega ikka nagu on, siis ikka sobib pigem see variant, et „kuidas sul järgmine nädalavahetus sobiks?“. Kui ütlen, et siis mul on kinni, uurib ta ülejärgmise kohta. Mida ma aga tahaks on see, et võiks ka samal õhtul kokku saada. Võimalusel ka kohe. Otsida neid igaäpevaseid auke ja tunde, kus „praktiseerida sotsiaalsust“. Aidata sellega ka ennast üksinduse kumuleerumisest.