Kätte on jõudnud märts. Sellist laused öeldes on paratamatult raadio hommikuprogrammi saatejuhi tunne. Justkui täidaks ruumi. Ju see on hea, mitte tahta lihtsalt ruumi täita. Mida iganes see ka ei tähenda. Magasin kehvasti. Võib-olla reisiärevus? Kuigi mingit ärevust polnud. Võib-olla eilne puhkepäev mõjus rängalt. Ma arvan küll. Üle pika aja üks keerulisemaid päevi. Jah, ka siin paradiisis juhtub seda. Oli reisi üks palavamaid päevi, 35 kraadi, tajutav 45. Olin surfamisest väsinud. Pidin puhkama. Aga toas konditsioneeri all muutus ahistavaks. Teadsin, et on viimane päev ja see tegi rahutuks. Oleks tahtnud kuhugi minna, midagi näha, aga keha tegelikult vist siis ei tahtnud. Jäin kahe heinakuhja vahele. Minna või mitte minna – ja kuhu? Püüdsin toas püsida, aga mingil hetkel enam ei suutnud. Fomo sundis välja, aga kuhu sellisel päikesesaarel minna, kui päikest ja palavust ei taha saada? Surfamise ajal sain niigi päikest, mingid käigud on iga päev ka. Randa minna ei tundunud üldse hea mõte. Nüüd tundub, et oleks ehk pidanud. Täna läheks. Aga eile oli õige vast mitte minna. On küll randu, kus on päikesevarjud, aga tean seda palavust, kuidas ikkagi higi tilgub. See poleks mingi taastumispäev, kui sulaksin seal. Päike kuumutab ka läbi paksu varju. Nii et tegelikult on nüüd täitsa hea minna. 

Täna tuleb suur reisi päev. Nagu ka järgmised neli peale seda, aga need on juba koos sõpradega ja rolleritel. Puhkusega ühendatud, uute kohtade külastamised. Ootan väga. Täna on puhas transiidipäev. Vähem kui tunni pärast võtab auto peale. Ootab ees sõit sadamasse ja siis kuuetunnine praamiga loksumine Balile, kust on heal juhul, kui liiklus liiga kinni pole, veel paar tundi sõitu ööbimiskohani, kust alustame hommikul sõitu Bali vaiksemasse nurka, kuhu massiturism veel jõudnud pole. 

Plaanisin Balile minna lennukiga, aga siis nägin ühes hosteli Whatsapp’i grupis, et keegi otsib kedagi, kellega reisikulusid jagada teel sadamasse. Ühistransporti siin arendatud pole ja sõidud on vaja autojuhiga kokku leppida. Hea kui saab kellegi veel, kulud kohe poole väiksemad. Meretranspordist on reeglina valikuid rohkem, tavaliselt kaks: ühistransport ehk aeglane praam või siis kiirpaat, mis on tänasel näitel kümme korda kallim (kuid sõidab 2-3 korda kiiremini). Minnes aga kiirpaadiga on hind sama, mis lennukiga. Nii et mõtlesin siin raha säästmiseks minna aeglasel ja väsitavamal viisil. Mis seal ikka. Võib-olla on tore koos kohalikega pikalt paadis loksuda. Nendes on ka tihtipeale väiksed palvekojad, lihtsad konkud, kus on vaibake maas ja kus saab korralise palvuse ära teha. Tihti on need peldikuga kõrvuti, sama pisikesed ja meie mõistes rääbaka või õigemini ilma siseviimistluseta putkad. 

Meenub, et Victor rääkis eile, et kui ta pärast kukkumist sai väga head arstiabi, siis enne ravi alustamist tuli veel käia pangaautomaadi juures ja võtta välja sularaha, sest kliinikus polnud makseterminali. Selleks vinnati ta ilma kiivrita mootorratta tahaistmele ja toimetati läbi linnaliikluse ATM-i juurde ning seejärel tagasi kliinikusse. „It was a bit ironic,“ võttis Victor jutu kokku.

Pean nüüd pakkima ja pannkoogile minema. Elu tahab elamist. Hea tunne on minna. Ei oskaks siin rohkem midagi teha. Ainult surfata, aga sellega ei sisusta tervet päeva. Peab vist taas paika see kahe kuu reegel, mis minu jaoks on reisidel ilmnenud – tavaliselt tekib esmane koduigatsus kahe kuu möödudes. Siis tekivad esimest korda fantaasiad, kujutlused Eesti jahedast kliimast, värvitusest, kallistused lähedastega, oma kodu.