Lõuna-Lombok.

Ma olen suur paks jõle loivam. Selline tunne on praegu. Eks see muutub. Eile käisin surfamas. Suurepärane. Pea kaks tundi möllu. Kõigepealt viis paat Tanjung Aani rannast veidi eemale, kus olid lained ja kuigi ma pole mingi viis aastat või rohkem surfanud, siis sain juba esimesel katsel püsti. Need lained on seal head pikad. Sain sõita äkki kuskil sada meetrit. Ülilahe, aga nende pikkade tugevate lainetega on see, et pärast peab jube pikalt tagasi sõudma. Surfis on tugevad käed ja õlad väga olulised. Väsisin ikka üsna kiirelt ära, aga seal vees juba olles ikka sumpad edasi ja adrenaliin annab uut energiat. Laine võtab sõna otseses mõttes kaasa ja ega seal valikut pole. Lisaks kukkumised üsna halbades kohtades, kus tuleb vastikult kaua vee all keerelda, saamata aru, kus pool on taevas ja kus maa, kuni laine kaotab oma jõu ja viskab veest nii öelda välja. Saab jälle hingata, aga kohe tuleb hakata kiirelt tagasi sõudma, sest varsti tuleb uus laine ja kui enne piisavalt kaugele ei jõua, sinna, kus laine alles murduma hakkab, siis ta võtab uuesti pesumasinasse. Lisaks on muidugi päike, mis väsitab. Nii et eile olin ülejäänud päeva omadega üsna läbi. Arvasin, et taastun tänaseks ära, aga see oli ikka suurem koormus kehale, kui alguses tundus. Surf on ülihea kogu keha trenn, aga järsku alustada ja iga päev teha tundub ikkagi liigagi koormav. Lugesin, et isegi professionaalidel on raskusi õige tasakaalu leidmisel ja iga päev tehes on oht vigastustele ja läbipõlemisele. Nii et täna hommikul jätsin ikkagi ära. Õlad valutavad siiani ja kätes ei tundu jõudu. Kui saaks veel otse rannast minna ja kuni tunnikese rahulikult teha, oleks okei, aga seal see väljasõit lahele paneb juba olukorda, kus laua peal istudes saab küll puhata, aga lained ikka loksutavad ja päike kõrvetab. Õnneks läksin koos õpetajaga, kohaliku kutiga, kes vaatas, et ma lollidesse olukordadesse ei satuks. Rahvast oli seal päris palju, kusjuures enamik olid naised, väga ilusad ja rõõmsad. Hea tuju, ekstaas, mis surfamisel tekib, nakkab. Naeratused teevad inimesed palju ilusamaks. Lõuna-Lombok on Indoneesia ja maailma üks parimaid kohti surfamiseks, aga Kuta, siinne peamine linn, on muutunud järjest populaarsemaks turismipiirkonnaks. Bali on üle rahvastatud ja juba kümmekond aastat on surfilainena kerinud jutt, et Lombok on uus Bali. Tegelikult on siin juba pikalt käinud kõva arendus ja massiturism. Nii et kuigi surfata on suurepärane ja randu on palju ning need on ilusad, siis samal põhjusel on linnas liiga palju turiste, kes sõidavad rolleritega väga kehvasti. Enamik kohalikke tunduvad pahurad. Jaaval üle kuu aja reisides harjusin kohalike külalislahkusega nii ära, et väga suur kukkumine on nüüd näha nii turiste kui kohalikke, kes on mornid ja kellega ei teki sundimatut vestlust. Teenindajad võivad küll olla viisakad, aga on väga suur vahe, kas see on lihtsalt töö nende jaoks või silmad säravad. Nüüd oskan eriti hinnata seda, et Jaaval olid need vähesed turistid, keda nägin, väga meeldivad, tsillid ja nendega oli lihtne suhelda. Nagu muuseas tekkis plaan kuhugi koos minna või niisama juttu rääkida. Nii kohalike kui turistidega oli ülilihtne niisama tiksuma jääda, ilma et peaks midagi rääkima koguaeg. See on üks uus asi, mida Jaaval kogesin ja mida varasematelt reisidelt ei mäleta – kui lihtne on kontakt luua, kui meeldiv on sõbralikkus ja ennekõike, kuidas pärast mõne lause vahetamist saab vaikides koos olla, ilma mingi pingeta. See on midagi, mida nad oskavad, ja millest tunnen nüüd puudust. Lombok on suur saar ja kaks aastat tagasi ringi sõites nägin ka siin, kuidas saar ei ole tegelikult nii turistlik. Paraku on alati mingid kindlad kohad, kus turism plahvatab, toimub kiire arendus ja kogu fookus läheb kohalike vaates raha teenimisele ja samas elukeskkonna halvenemise tunnistamisele; ning kiire ajagraafikuga turistid on kui supertarbijad, kes tahavad ... tarbida. See on ilmselt normaalne ja vältimatu, aga populaarsetes sihtkohtades läheb see üle võlli. Turist ei taha näha teist turisti, sest kõik tilbendavad üksteisel jalus ja on üksteisele vastikud peeglid. Kohalikud võib-olla ka ei taha teha seda, mida teevad, aga see on lihtsalt kõige tulusam, raha eest välja kannatada see õudus. Välja teenida. 

Nii et kuigi mida siin paradiisis ikka kurta, siis olen natuke lost. Ainus põhjus siin piirkonnas olla on võimalus surfata ja mida tahaks koguaeg teha, aga vahepeal peab ootama kuni keha taastub. Ootamine on raske, eksistentsiaalne, argipäevane. Tulevad igasugused mured. Aga mul on vähemalt võimalus randa lugema minna. Tean siin ühte imeilusat randa, mis vähemalt kaks aastat tagasi oli väga vaikne. Kindlasti on seal liiga palav, aga siin kodumajutuses ei suuda ka enam olla, tuleb midagi teha. Nii väga, kui ma ka filosoofiliselt ei tahaks sellelt tegutsemiskultuurilt hoogu maha võtta, isegi selle vastu mässata, siis ikkagi vajan tegutsemist. Kas see on universaalne heitlus või ainult teatud inimtüübile omane? – tahta lihtsalt olla, aga suutmatus seda teha. 

Paar päeva tagasi duši alt välja tulles navigeerisin jala sandaalile, kuid peagi tundsin varbas teravat valu, nagu oleks pisikese klaasikillu jalga astunud. Varvas oleks justkui elektrilöögi saanud ja oli tundetu ja valust surisev samal ajal. Otsisin klaasikildu, aga ei leidnud, hiljem märkasin, et sellest järgmine varvas oli punane ja seal tundus olevat nagu pisike putukas. Minu meelest olen ka varem ka sellisega kokku puutunud. Tundub nagu oleks pisike sääsk, kellel on piik otsaees. Sain putuka ilma vaevata kätte, aga varvas tuikab siiani, paistetab ja sügeleb. 

Meenub, et eile kui olin juba tagasi paadis ja hakkasime kalda poole sõitma, hakkasid kaks kohalikku kutti, mu õpetaja ja paadijuht, omavahel midagi seletama ja tüürisid paadi lainte poole. Märkasin eemal vees verise näoga tüdrukut. Oli väga hirmus sõita lähemale surfikohale, kus lained olid paadi jaoks ohtlikud. Tavaliselt ootab paat eemal. Siis sain aru, kui osavad on kohalikud poisid, kes alguses tundusid, et lihtsalt õpetavad algajaid surfama. Tegelikult nõuab selline lainte tundmine väga head silma. Osad lained on väga suured ja minna paadiga sinna vahele, tähendab, et peab minema saama enne, kui järgmine suur laine paadini jõuab. Igal juhul saime tüdruku peale. Ta tundus väga jutukas, aga tundus, et oli kerges šokis. Vähemalt valu ta ei tundnud ja loodetavasti tuli ninast lihtsalt verd ja midagi katki polnud. Ta küll ütles, et tunneb nagu nina oleks paistes, aga polnud näha, et midagi oleks valesti. See on ebatavaline olukord, kuhu sattuda, ühtäkki olla lihtsas puust paadis koos Hispaania tüdrukuga, kelle ninast voolab verd, ta on käega katsudes pool nägu veriseks teinud, ja ma mõtlen samal ajal, mida teha või rääkida. Mõtlemine muutub kiiremaks ja isegi ei tea, kuidas sellele otsusele jõudsin, aga proovisin temaga lihtsalt rääkida ja mitte ainult õnnetusele keskenduda. Samal ajal üritasin hinnata, kus ta kognitiivselt on, tundus, et oli okei. Silmad ja jutt oli täiesti normaalne. Ta sai enda lauaga peale kukkumist vastu nägu. Ühe korra sain ka ise ühe tüdruku lauaga vastu pead. See oli hea meeldetuletus peale kukkumist või lainekeerises alati kätega pead kaitsta. 

Istumine viludas on ära roiutanud, tuleb tuppa puhkama heita, et koguda jõudu randa sõiduks. Veider. Vahel ei saa aru, kas see on vajalikult pealesunnitud puhkus või siis palavus, mis väsitab. 

Kirjutamine (ja surfamine) on ainsad, kus tundub, et elu läheb õiges suunas. Milleski muus pole kindel. Reisimine ka, aga pikemaajaliselt teel olemisse on minu meelest sisse kirjutatud äärmusest äärmusesse käimine. Igal juhul on see parem, kui paigal olla, stabiilselt ja üskluiselt.