M. istub üle basseini. Mitte ei istu nii, et ulatuks üle terve bassu, vaid teisel poole basseini. Meid lahutab vesi.

Siin Amedis, Bali idaküljel on nii meeldiv, et siia tahaks jäädagi. Mägine küla, mis jookseb mööda rannikut, keskust polegi. Näen vees peegelduvaid palme, imeilus segu helesinisest ja -rohelisest. Toonid, mida sageli ei näe. Alles hommikupäike. Reis hakkab lõpule jõudma. Kaks aastat tagasi oli siin Amedis sama tunne – siin võiks elada. Pole kuskil niipalju linnulaulu kuulnud. See võib olla ka teise-kolmanda päeva õndsus, kui tundub, et tahaks jääda. Enamikus kohtades olin ju nädala või isegi kümme päeva. Ei tea, mis juhtuks, kui siin peatuks pikemalt. Läheks talumatult igavaks? Võib-olla. Kuid see on täpselt selline maalähedane koht, kus mulle meeldib. Vaikne, meie majutus, sama, mis eelmisel korral, on avar. Kõrvalkrundil ei käi ehitus. Meri on imeline. Kivine rand, aga väikesed kivid, meenutab veidi Hiiumaa sooja veega lahtesid. 

Tahaks lausa mõnda kirjutamisharjutust teha. See on ideaalne koht, piisavalt igav, et ei teki hulle mõtteid võtta ette ekspeditsioone. Kirjutada on teist päeva raske. Sõrmed on töntsid. Joomine ei mõju ikkagi hästi. Kuigi ülimalt meeldiv oli üleeile hakata margaritasid jooma ja hiljem džinntoonikuid. Natuke tahaks praegugi, teeks enesetunde natukeseks ajaks paremaks. Kuid ei. Katsun mitte. Kõik, mis sega kirjutamist, on segav. Sel reisil on kirjutamised olnud kõige lemmikum tegevus. Kuidas sõnad ennast ise kirjutavad. Praegu on aga raske. Sõrmed on töntsid. Ootan lehekülje lõppu. See tähendab – olen ennast asjatult kurnanud. Teinud pattu paradiisiaias. Kahe kuu peale on okei juua paar päeva, kuid nii läheb aeg eriti kiirelt. Tulime neljapäeval, täna on juba laupäev! Homme peaksime lahkuma. 

Meri kutsub, ookean. Näen seda silmanurgast. Istun basseini ääres. Kui muidu pole basseinides eriti käinud, vesi on liiga soe ja mujal Indoneesias on bassein keset maju. Alati on tunne teiste pilgu all olemisest, pole õieti lõõgastav. Minu nägemus basseinist on enda bassein. Kus loksuda vees ja toetada loomingulisust, kuid siinsed basseinid tekitavad pigem ärevust. See on nagu piknik kõrghoonete vahel. 

Eks paistab, kuhu tänane päev viib. Kas pikutamise ja lugemise või on mu sõpradel mõte kuhugi minna. 

Igatahes, kirjutamine on pohmelliga kaunis ebameeldiv. Seega, lõpetada. Joomine, mitte kirjutamine. Ma olen üritanud natuke pihta saada religioossete inimeste mõtte- ja tundemaailmale. M-i naine on moslem ja juba üle nädala nad paastuvad. Rääkisin A-ga sellest. Ta ütles, et paastumine pole raske, sest sel on suurem põhjus, miks ta seda teeb. Reisisin suurema aja Jaaval, kus pole turiste ja see andis natuke aimdust Indoneesia moslemitest. Usklikkus organiseerib elu, kui liita valemisse veel siinsete inimeste tugeva sidemed perekonnaga, siis see on ühaegu väga siduv, aga ka tugev põhi turvatundele. Selle kõrval tundub, et me uisutame ikka väga õhukesel jääl. 

Esimesel ööl vist pissisin voodisse. Siiani ei ole tahtnud seda väga tunnistada, aga muud varianti vist pole. Kahtlesin, sest mingit lõhna ei olnud, isegi, kui nina vastu panin. Ometi on linal suur kollakas laik, mis ulatub pea padjani. Ütlesin kohe hommikul töötajatele, et äkki saaks linad ära vahetada, siiani pole seda tehtud. Nad on siin ikka väga tsillid, nagu ikka väikeste kohtade inimesed. Tundus, et sai aru, mis ma rääkisin, aga võib-olla unustas? Voodi on väga lai, kaheinimese oma ja täna öösel magasin teisel poolel, aga linad võiks nüüd ikkagi ära vahetada. Pean peale käima. Ei viitsi isegi sellega tegeleda, sest erilist probleemi ju pole. Kuid pole põhjust ka edasi lükata. Ma ei suuda uskuda, et juba homme lahkume siit. Kas tahaksin jääda üheks päevaks veel? Saaksin 24 tundi kauem nautida. Kas see oleks nauding? Alati on pisut raske, kui teised lähevad ja mina jään. Ootamatu vaikus. Koht ilmub nähtavale ja sinna, kus olid inimesed, tekib armutu tühjus. Muidu läheksime hommikul, ma saaks minna ülehomme hommikul. Tagasitee on ainult sõitmine, seega võib-olla tasuks? Vaatame, mis päev toob. Kui olen midagi õppinud, siis seda, et pole mõtet plaanimisega liigselt pead vaevata, plaanid teevad ennast ise. Võid küll plaanida, kuid läheb nagunii teisiti. Muutuvad soovid või sõidab elu sisse, tekivad võimalused. 

M. paastus tublisti viis esimest ramadaani päeva, kuid üleeile hakkasime õlut jooma. Täna siis äkki saab rea peale jälle? Mul pole küll vähemalt hetkel plaanis alkoholi juua. Siit edasi läheb enesetunne ainult sitemaks. Kui võimalik, siis vältida. Neid ridu sulle kirjutades, ilmus silme ette külm kokteil kui midagi ahvatlevat.