Ohjah. Ei teagi, kust alustada. See kõlab nagu oleks mingid vaevad tabanud, aga ei ole. Palav ilm ja majutuses hommikusöögiks pakutud magus pannkook on mind ära roiutanud. Sattusin jutustama ühe prantsuse kutiga. See on rets, kuidas pikalt üksi reisides ja päevade, vahel nädalate peale tuleb üks vestlus, mis kestab kauem kui viis minutit. Need on nagu päikeselised ilmad Eesti talves. Kui see juhtub, siis ei mäleta, millal viimati oli, aga päikesesära lummab ja paneb piiritult nautima, neelab endasse. Siin majutuses ikka inimesi liigub, mõned iga päev, aga enamasti teretame. Midagi pole teha, paaridega või seltskondadega lihtsalt ei teki pikemat suhtlust ja eks peavad tähed ka veits joonduma. Olema millestki rääkida, mõlemal soov rääkida, vahel on kiire kuhugi või lihtsalt pole jaksu lobiseda. Aga kui need vestlused tekivad, siis see on alati ootamatu ja sundimatu. Täna hommikul läksin oma majakese juurest nõlvalt alla, basseinist mööda, sisenesin hütti, kus saab kohvi teha ja kus perenaine teeb lihtsalt portatiivsel gaasipliidil rammusaid pannkooke. Ma ei sööks elu sees hommikusöögiks selliseid pannkooke, sest tean, et pärast seda on raske, aga siin on see hinna sees ja midagi muud pole, siis ikka söön. Eelmisel reisil, kui tegin kuu aega kaugtööd ja rentisin selleks ajaks üht onnikest, seal oli sama lugu – hommikusöögiks pannkook, mis on praetud koos banaaniviiludega, kõrvale antakse kaks potsikut, ühes mesi ja teises vedel šokolaad. Et alternatiiv on minna kuskilt hommikusööki ostma, mis on ebamugavam, aja- ja rahakulukam, siis on loomulik minna kohvi võtma ja kui perenaine küsib, kas soovin hommikusööki, siis vastata jaatavalt. Pool tundi hiljem on selles üle kolmekümne kraadises palavuses (tajutavaks näitab üle 40, mis tundub realistlik) üsna uimane olemine. 

Minuga samal ajal ilmus hommikusöögilauda Victor, kellel oli küünarnükk ja labakäsi sidemes, selle all mõned õmblused. Ta oli rolleriga külili käinud. Siinsed teed on kohati tõesti ohtlikud. Muidu väga heas korras teelõikudel on just kurvides veidi peent liiva ja kruusa, pole kukkumiseks palju vaja. Õnneks ta pääses kergelt. Ta meenutas väga krahv Monte Cristo filmis noort „krahvi“ mänginud näitlejat. Just oma olemuselt ja vanus oli ka sarnane, selline kahekümnendate keskel, elava pilguga ja elust põnevil, heade kommetega, kuid mitte üleolev noormees. Tal pidi täna siin lähedal algama kahenädalane surfilaager, kuid sidemete ja värskete õmblustega vette muidugi minna ei tohi. Loodab liituda nädala pärast. Ta rääkis, et läheb siit edasi Indiasse ja kui kuulis, et ma olen Indias kolmel korral käinud, siis küsis nõu. See pani mind meenutama India reise. Kui vestelda üle pika aja ja veel huvitaval teemal, siis on koguaeg rohkem rääkida, kui jõuab ja jutt läheb põledes oma rada. Nagu tõeline seiklus. Viib kuhugi, kuhu ise ka ei tea. Hakkad ühte lugu rääkima, aga siis tuleb meelde üks kohatud inimene selles loos ja siis hakkad tema perekonnast mingit huvitavat detaili rääkima ja mõne minuti pärast avastad, et räägid juba mitte enam matkamisest Põhja-Indias, vaid Mumbai filmikoolis nähtud tudengifilmist. 

Sellelt reisilt tulebki meelde kaks pikemat vestlust, õigemini kolm. Kaks nendest on olnud juhtumisi prantslastega. Oriane Jaava saare väikses külas, kellega olime mõlemad end sinna kolkasse kaotanud ja ei teadnud, miks me seal oleme ja kuhu edasi minna. Otsitud ja leitud vabadus, teadmatus, täiesti peata olek, mis toob nii õnne kui õnnetu olemist. Indoneeslane Aurora umbes nädal hiljem, kes töötas hostelis, kus peatusin ja kes ühel vaiksel õhtul tahtis südamelt midagi ära rääkida ja oli pärast väga tänulik meie jutuajamise üle. See on huvitav, kuidas keeleoskus ei pruugi olla üldse hea, on isegi väga piiratud, aga kui on usaldus ja piisavalt vaba olla ja loomulik tung midagi jagada, siis leiab ühise keele ja midagi ei jää puudu. Päris tunne, päris kimbatus, suur mure, armastus. Armastus on kindlasti suur mure. Aurora rääkis, kuidas ta tahab abielluda välismaalasega, et pääseda minema. Kohalikke kutte ta ei usalda, ei meeldi nende suhtumine naistesse (nagu kõik kohalikud tüdrukud, kellega olen rääkinud), palgad on liiga väiksed, et mingit elu üldse ette kujutada, rääkimata reisimisest. Vanem põlvkond elab ikka veel selles mõtteviisis, et kui on vaesus, siis tuleb saada rohkem lapsi, sest lapsed tähendab jõukust. Indoneesias on aga üles kasvanud põlvkond 20aastasi, keda on väga palju, aga tööd saada väga raske. Kusjuures tööle saamise juures, isegi näiteks väikse hosteli administraatorina, on ülikõrged nõudmised ja tihti sellised, kuhu ise ei saa midagi parata. Näiteks ei tohi olla lühinägelik, liiga lühike, liiga pikk, rääkimata muudest iseärasustest või haigustest. Katseajad võivad olla tööl väga pikad, kui ei saa üldse mingit palka ja peale seda saab tööandja öelda, et ikkagi ei sobi töötama. Viimasel ajal on vanemate meelehärmiks nihkunud laste saamine hilisemaks. Kui varem oli juba kahekümneselt pigem viimane piir saada esimene laps, siis nüüd on see kahekümne seitsme kandis. See on nii linnades, kus on moodsam elu, vaesemates peredes ja maal on tavaline, et pealtnäha üheksateistaastane tüdruk on 4- ja 2-aastasega rolleril. Olen korduvalt teinud seda viga, rääkides enda vanuse naisega, märgates, et eemal on 18-aastane ja paariaastane, küsides, et kas need on ta lapsed. Ei ole, on naerdes vastatud, on laps ja tema laps. Aurora lugu kuuldes sai selgeks, et soov välismaa meestega tutvuda, pole rahaahnus või salakaval plaan, vaid selle taga on väga praktiline kaalutlus, soov leida muidugi armastus, aga ennekõike mingigi turvatunne ja võimalus elule, mida me iseenesestmõistetavaks peame. Mis oleks võimalik läbi välja pääsemise. Tava varakult laps saada on siinsed paarikümne-aastased muutnud väga palju täiskasvanulikumaks. Surve elu kuidagi välja mõelda tuleb peale varakumalt. Aurora ütles, et tahab ka väga last saada, ta on 22 ja siin tähendab see pigem nagu meie 30, kus hakatakse mõtlema, et mis on need realistlikud sammud ja tingimused, mida on selleks vaja. Eriti väljaspool Bali saart on mulle sel korral hakanud üha rohkem tunduma, et soov Tinderis tutvuda ja kokku saada pole seiklusjanust tingitud, vaid pigem seotud kainema mõtlemisega, mis suures pildis ühendub noorte tööpuudusega. Need on kümned miljonid väga korralikud noored, kes ei näe oma kodukohas võimalust pere luua. Kui kliima soojeneb, riike juhivad üha diktaatorlikumad presidendid ja raha on veelgi vähem, siis saadakse vähem lapsi ja pigem hiljem. Kuuldavasti on see väga lühikese aja jooksul juhtunud igalpool maailmas, mitte ainult heaoluühiskondades, ka vaestes Aafrika riikides, kus tundus, et sündivust ei pidurda miski. 

Viimasel neljal päeval olen kolmel käinud surfamas ja see õnnetunne, mida see tekitab on samahästi kui kirjeldamatu. Tundub, et kõik elumured on lahendatud ja muud ei tahagi enam teha. Täna ei läinud, sest kaks hommikut järjest käisin ja see on füüsiliselt nii kõva pingutus, et iga päev ei saa teha. Eile olin juba väsinud ja jõudu väga polnud, sumpasin toore jõuga, pärast käed värisesid, aga olin õnnelik. Saan varsti teada, mis kell homme Bali poole pean liikuma, siis selgub, kas saan veel korra minna või mitte. Uus unistus on siia saarele tulla nii kuuks ajaks (miks mitte ka pikemaks!) ja surfata nii tihti kui võimalik. 

Mu majutus on nüüd linnast nõksa eemal. Endiselt on linn toidukohtadega väga lähedal, aga ma istun praegu ikkagi aias ja taustal näen rohelisi künkaid, mis kukuvad sinisesse ookeanisse. Siin on metsikult ilus. Ja kui linnast välja sõita, siis kohe algavad külad, väsinud restoranitöötajad ja pealetükkivad ehetemüüjad asenduvad rõõmsate maainimestega. Ümberringi on riisipõllud, looklevad mägiteed ja kõik vastutulijad lastest kuni vanainimesteni naeratavad ja hüüavad lehvitades hello.