Olen ummuksis. Kinni. Tulin siia, lootes kergendusele. Äkki aitab. Kunagi ei usu, aga kuna mäletan nagu kuskilt kaugelt ja ähmaselt, kuid see-eest paljudel kordadel. See-eest paljudel kordadel. Tulin siia. Peatumata kirjutama. Kas ma olen haige? Ei ole nagu. Täielik jama ikka. Olin paar päeva kodus. Und eriti polnud, aga mõtlesin, et lasen endal puhata ja kohanen vaikselt. Nohjah, palju ma just puhata lasin. Lasin ja ei lasknud samas ka. On ikka erinev, kas olla voodis, vaikuses. Või siis olles küll justkui mugavalt, aga fanaatiliselt infot sisse tõmmates. Lugesin artikleid, kaevusin. Otsisin närviliselt muudkui uut ja huvitavat. Oligi huvitav, aga see ei ole õigustus, see ei saa olla hea. Ei pannud tähelegi, kuidas tunnid möödusid. Siis suhtlesin inimestega, kirjutasime. Leppisin koolikaaslastega praktika aegu, see on selline närviline kalendris kaevamine, siis jälle telefoni kiikamine, keegi vastab mingi hetk. Siis paari tunni pärast teine. Siis ikka ütleb esimene, et ei saa sel ajal. Kui unustan telefoni vaadata, siis tekib ärevus, et äkki olen midagi maha maganud. Kuigi nii kiire ka sellega polnud. Selline närvilisus ja kompulsiivsus. Noh, ja siis ootasin telefonis vastust, märkamatult juba uurisin omakorda seal mingeid äppe, pilte. Kohati täiesti ajuvaba skrollimine, mida ei suutnud ka hästi lõpetada. Olin vähesest unest üsna nõder. Rääkisin arstiga, muul teemal. Kõigepealt administraatoriga. Siis ootasin, millal arst tagasi helistab. Kartsin, et äkki ei suuda talle infot edastada, unustan ära või midagi. Sest ma juba unustasin asju ära, läksin teisest toast midagi otsima, aga kohale jõudes jäi midagi muud silma ja juba oligi meelest läinud, mis see oli. Kas midagi olulist? Ei tea. Juba ma pingutangi aju, et meelde tuletada. Sest kui ma ei mäleta, siis võib ju olla, et ma ei mäleta midagi olulist. Kuigi tagantjärgi mõeldes, siis mis seal ikka olulist sai olla. Oleks võinud mitte üldse telefoni vaadata. Piisanuks kahest, kolmest põgusast mõnest minutist, et olulised asjad vastata. Üleväsinuna tekib vähemalt mul selline fenomen, et mingi hetk, siis kui juba on uus õhtu, pime, ja lõpuks ometi saaksin magama jääda, valges ma ei suuda, lihtsalt ei jää. Siis, õhtul, tekib mingi vastupidine reaktsioon. Olen juba teel magamistuppa, aga midagi mõtlemata, isegi nagu otsustamata, istun korra näiteks diivanile, sest midagi olulist on vaja järgi vaadata. See oluline asi võib olla midagi lihtsalt huvitavat, millega pole jälle üldsegi kiire. Siis võib tekkida pikk jorutamine ja ajataju kadumine. Mõte liigub väga aeglaselt. Võib-olla see sürreaalne, veidi nagu palavikuline, fluidum on natuke ka meeldiv ja seetõttu ei taha magama minna? Ei tea, ei ütleks. Ei ole seda, et nii mõnus õhtu on. Aga voodi ees on nagu mingi tugev blokk. Justkui oleks nii kaua üleval olnud, et kehas on miskit kas midagi valesti aru saanud või igaljuhul on peale läinud justkui mingi nupp, mis ei lase magama jääda. Noh, et kui näiteks jooksed, siis alguses võib olla isegi raske, aga kui joosta palju pikemalt, kui tavaliselt ja vahepeal on mitu korda olnud kerge, siis jälle raske. Lõpuks selged väsimuse märgid, aga jooksed ikka edasi. Siis võib juhtuda, täiesti ebaloogiliselt, et oleks nagu igiliikuriks muutunud. Nii kaua on mindud, et ... enam ei tunnegi nagu midagi. Võib-olla kui eirata keha signaale peatuda, siis lõpuks ta neid enam ei anna? Või need muutuvad vaiksemaks, ei kuulegi. Või on distants juba nii pikk seljataga, et iga järgmine kilomeeter muutub lühemaks. Austraalia rändur, 8 aastat teel olnud, kelle reis oli lõpule jõudmas 8 nädala pärast, ütles, et kaks kuud on muidugi pikk aeg, pikem kui 2 päeva. Aga ometi tundis ta juba suuri tundeid, seda, et midagi väga suurt on lõppemas ta elus. Ta koges seda kui juba kohe-kohet. 

Tuli selle reisi lõpus meelde, Eestis. Juba tegelikult teisel päeval, mida ütles Jung lendamise kohta, pidades seda liiga kiireks, sest keha läheb ees ära ja meel ei jõua järgi, tuleb viitega. Nii olengi kogenud. Täna pidin minema dünaamilisse meditatsiooni, kus tuleb nädal aega igal hommikul osaleda. Veel jõuaksin isegi, aga olen väga nõrk. Haige vist mitte. Mingeid sümptomeid pole peale nõrkuse. See tegi tusaseks. Lootsin täna öösel välja magada, kuid ärkasin taas liiga vara, pimedas. Kõik oli kena, kõigepealt pime, siis esimene valgus. Ma küll ei vaadanud kordagi aknal, aga silmanurgast ja kardina vahel ikka aeg-ajalt märkan, imetlen aeglust, kui kaua meie laiuskraadil päike tõuseb. Ekvaatoril käib see nii kähku. On päev, vaatad, et kell juba viis, loojanguni tunnike aega. Pool kuus on kuldne õhtuvalgus. Olles siis ookeani ääres, on näha, kuidas veel täitsa hele päike vajub. Vajub nii kiirelt, et seda on silmaga näha, korraga on ta kiiskav oranž, kuid tõmbab oma intensiivsust koomale, värv muutub iga hetkega. Kõrvale vaadates ja jälle pead tagasi pöörates on ta esimesi korda eestlasena nähes ehmatav, sest kohe on selge – ta on teise kohapeal! Nagu kirp oleks hüppe sooritanud. Juba on ta otsapidi meres. Nüüd on ta liikumine eriti hästi näha. Paarkümmend sekundit ja kogu see suur punane kera on läinud. Ei ole, et ta viimane ots oleks veel pool tundi vaataja meeli kõditamas nagu meil, virvendab veepiiril, andes pika etendusega proportsionaalse lõpu. On filme, mis lõpevad järsku. Mulle meeldivad pigem need. Kus lõpetatakse nii vara, kui saab. Seda tehakse meelega, liiga vara ka ei saa, aga kui sa autorina teed väga täpse lõike, siis tekib efekt, kus vaataja tahaks veel natuke näha, tahaks ehk sujuvamat väljajuhatust, kuid kui hiljem mõelda, millest see film oli, mis lugu seal räägiti, siis võib märgata, et see oli täpne ja teadlik liigutus. See on ka osa elamusest. Visata ette hoiatamata vaataja filmist välja. Annab elamuse. Natuke aega on kinosaalis tunne nagu film veel käiks. Nagu giljotiini lajatuse järel võib pea veel natuke elada. Päris vaimustav efekt ju, kas pole? Pilt on kinosaalis must, kuid kõik on liikumatult ja alles siis jõuab kohale teadmine, et läbi on. Mulle meeldis ka monteerida pigem sellise stiiliga, kus kaadrid lõpevad pigem natuke varem. Mitte ainult lõpu omad, vaid ka teised. Alguses oli seda raske teha, sest polnud südant. Kes alustavad filmitegemisega, eriti kui on enda filmitud materjal, siis need kaadrid, mis kõige rohkem meeldivad, neid tahaks näidata täies ilus. Kuidas sa jätad välja ja viskad minema pool. Aga tervikule ei mõju selline otsus alles jätta hästi, see ei arvesta tervikut. Montaažirütmi. Sellisest kaadrist võib vaatajal tekkida tunne, et asi venib ja isegi kui ülejäänud kaadrid on paraja pikkuse ja õige rütmiga ning kogu pikkus polegi palju erinev, siis ikkagi, see üks hetk, kus vaataja sai teadlikult või alateadlikult impulsi või koges, et läks nagu aeglasemaks, siis seal see juhtus. Sellest ei saagi tavavaataja aru, et millest see tuli. Ta ütleb lõpus, kas meeldis või ei meeldinud. Aga ajaga õppisin neid kõige armastatumaid kaadreid külma noaga ja praktilise meelega välja lõikama (kill your darlings, Hollywoodist tulnud filmitermin, mis pea sada aastat juba filmiringkondades kuldreeglina kasutuses), sest teadsin, et see on terviku huvides. See muutub omamoodi hasartseks ja harjumuslikuks minna loosse sisse nii hilja kui võimalik ja tulla välja nii vara kui võimalik. See võtab aega, et need kohad ära tunda. Alati seda muidugi ei tehta ka. Kas teadmatusest või meelega tahtes teistmoodi lahendada. See ei tähenda, et peab actioniga algama nagu USA peavoolus sageli. Tegelane võib ka pikalt lilli kasta oma maakodus ja siis tomatit vaadata ja justkui midagi meenutades, nagu Euroopa kinos võib olla. Kuid siis sõidab pikkamööda auto üles mäkke ja peatub maja ees hoovil. Kinos veel suudan seda kannatada, aga arvutist vaadates on see alguse väga suur piin. Me oleme harjunud kiire sisuga. Vanad väga head filmid on aeglasema tempoga. Võib-olla filmitegija tahabki lugu alustada aeglasemalt. Selleks võib olla väga hea põhjus. Kas loo seisukohast või siis teadlikult tahab rahutud kiire linnaelu inimesed maha aeglustada. Kui see rütm end kehtestab ja meel rahuneb, siis võib film olla väga hea ja neelata täiesti endasse. Kõik filmid ei pea olema superkiire montaažiga nagu produtsendifilmid või action ja sageli seriaalid, kus režissööril pole sõnaõigust, ta on palgatud tegema tööd, lavastama. Ja produtsendid, kelle jaoks see on rahateenimise projekt, äri nagu iga teinegi, peavad silmas masside huve ja ei tee kunsti. Kui sa tahad olla kindel, et inimestel igav ei hakka, siis kõige turvalisem on jätta välja need kohad, kus hoog läheb korra maha ja kus saab järgi mõelda, kus on korra õhku. Lugu võib seda isegi nõuda. Näiteks külalised lahkuvad ja keegi jääb majja üksi. Jättes seal natuke ruumi, võivad vaatajad tunda enda kogemuste põhjal, kuidas ongi selline tühi ja vaikne tunne jääda. Aga võib-olla, pigem kindlasti, on kinosaalis ka tegelasi, kes ei taha näiteks mõõdukat kurbust tunda. Nad ootavad midagi muud. Meelelahutust. Nalja ja põnevust. Kui sa elus kurbust üritad vaigistada, siis see võib kinos päris närvi ajada, sest sealt ei saa nagu kohe minema ka ja pealegi ei vastanud see ootustele. Ega ma selle eest ei maksnud! Aga filmidest – lugudest! – rääkimise oskus on taandunud sinnamaale, et lahe/mittelahe. Kõik. Kui keegi räägib näiteks saunas või kuskil sünnal, et käis kinos midagi vaatamas, siis ütleb, et oli saast või norm või täiega hea. Mitte mingit rohkemat infot. Ja siis ütleb juba keegi teine, et ta vaatab mingit sarja, mis on ka täiega hea. Sellepärast mulle ei meeldi olla seltskondades, kõik räägivad läbisegi mingeid jutulõnga katkeid ja õieti millestki rääkida ei saagi. Lühikesed laused, üksteisele sisse rääkimine. On näha, et osad naudivad seda. Nad on erutatud, naeravad, osalevad, üles keeratud. Aga keegi ei saa õieti isegi ühte lauset öelda, kui just ei kehtesta ennast valjemalt rääkides. Minu jaoks on sellistel hängidel osalemine väga väsitav. Kedagi ei huvita, mis teistel on öelda. Kõigi jaoks polegi aega. Üks ühele või väikses ringis jutuajamised võivad jällegi olla väga toitvad ja võin ise neelduda ja unustada end rääkima. Mulle meeldib sageli küsida täpsustavaid küsimusi. Tavaliselt seda väga ei tehta. Kui näiteks keegi räägib, et tal väiksena juhtus mingi asi ja ma ei tea inimest väga hästi, loos aga on tal mingid objektid, mingi keskkond ja kahekesi rääkides saab kohe täpsustada, et kus see oli, kust sa pärit oled. Ja kui inimene on loo ära rääkinud, siis ma võin selle pealt veel küsida. Sest mulle meeldib, kui lugu kasvab ja sealt tuleb orgaaniliselt välja võib-olla teine lugu. Tihti rääkija ei tule mingi asja peale, mis võib teisi huvitada või jätab minu meelest oluliseid asju välja, mis aitavad mul aru saada. Kui satuvad inimesed, kes oskavad ka kuulata ja kelle tavapärane rääkimisstiil pole see, et natuke kuulavad ja siis kui tuleb endal midagi meelde, siis tulevad esimesel võimalused oma looga sisse, mis isegi ei jätka kuidagi seda teemat. See on sageli pettumus, eriti kui oli minu jaoks põnev lugu. Vahel jah ongi lihtsalt mingi väike seik ja siis muidugi on orgaaniline ja okei kui keegi teine ütleb, kuidas tal oli. See on väga okei, vahel selline nii-öelda ring, kus kõik ütlevad mingi asja kohta oma asja, on ka väga huvitav. Toimib ka loona ja vestlusena. Lihtsalt osadel on see teistega arvestamine või suudavad jälgida, kas teine inimene lõpetas ja näevad ka siis vestlust sellisena nagu mina, et me võiks ikka natuke sama asja ajada, mitte et kui üks ütleb, et ta käis eile kalal ja siis teine teatab, et tema kala ei söö. See on praegusele ajale hästi tavaline. Väljendada ennast läbi negatiivsuse. Ma ei söö kala! Ma ei sõida rattaga! Mulle ei meeldi see uus iPhone, mis müügile tuli. See on nii kurb ja ka väljakannatamatu kui sattuda seltskonda, kus ainult nii räägitaksegi. Keegi ütleb midagi ja siis on teistel oluline öelda, et meeldib või ei meeldi. Keda huvitab, et sulle ei meeldi see? Keegi pole küsinudki. Miks see nii tähtis on? Võib-olla see praegune aeg, kus arvamused on vaid äärmustes. Ja neid on kaks. Ühelpool või teiselpool. Nagu Õnnepalu märkis, siis keskel ei saa enam olla. 

Kui keegi üritab ennast mingis küsimuses paigutada kuhugi keskele või ka näiteks ütleb rahulikult midagi sellist, et jaa see, kuidas automaksu kehtestamine välja tuli, siis oli ikka väga kehv, aga ma leian, et autoomanikud võiksid ju maksta küll mingit raha, mille eest siis saab teid näiteks ehitada. 

Siis jätkab keegi väga kirglikult, hea, kui ei sõima (olles tõstnud öeldu äärmusesse, et ahaa, automaksu pooldaja): „...“ Ma isegi ei hakanud sinna sõimu kirjutama, on vist selge niigi. Sellised need avalikud „arutelud“ on. Toodud näide on mu perekondlikust koosviibimisest eelmisel aastal või isegi üle-eelmise jõuludel. Kui tõstatub parasjagu kirgi küttev teema, siis plahvatab väga kiirelt läbisegi oma seisukohaga võitlemine. Siis on vaja lipp maasse lüüa ja kohe on ka selged pooled valitud ja selle pealt saab siis kütta. Iga kord on ju parasjagu mingi meediahüsteeria käimas, viimased kümmekond aastat on meedia muutunud väga hüsteeriliseks. Isegi väärikad ja muidu nagu tasakaalukad väljaanded välismaal, hea ajakirjanduse lipulaevad, lähevad vahel sellega kaasa, et muid uudiseid enam polegi ja stiil on selline, mida võiks arvata, et on paremäärmuslasel, kes ei pea paljuks mõnitada. Saaks, ja oleks minu meelest isegi mõjusam, kui anda edasi idee, see põhjendada, tuua välja midagi. Tihti nii ongi, et olen märganud, kuidas point ja mõttekäik on väga hea, aga see on sellises ekrelikus võtmes, kus on vaja öelda mitte inimese nimi, kellest räägitakse, vaid „see väike tattnokk, kes püksi veel pissib ei saagi muu kui sellise idiootsusega lagedale tulla“ jne jne. Õnneks sellest saab end välja lülitada, vähemalt igapäevasest sõimlevast keskkonnast. Ma õnneks ei näe seda väga üldse. Eks pereüritustel on alati vaieldud ja see on asja juurde käinud ka. See on isegi okei, ma olen leppinud. Aga viimasel ajal on jälle hakanud häirima. Nagunii on kogu infoväli seda mürgipritsimist täis ja perega kellegi sünnipäeval maha istudes tahaks ju üle kõige rääkida muust, kui sellest, mida ma nagunii igaltpoolt kinni keeran, sest see väsitab, tüütab, häirib. Osadel on seda taktitunnet, et mitte öelda neid ohtlike trigger-sõnu. Mõnel võib lipsata. Ütleb muu teema vahele lause nagu lisakommentaarina, et jah see ka on umbes sarnane. Aga ei mõtle, et ta toob nii plahvatusohtliku olukorra selle sõnaga tuppa. Siis ma loen sekundeid, sest tean, et kohe-kohe ei taha ma enam süüa võtta, ei taha sellel üritusel olla, sest on vähemalt üks, aga sageli kaks-kolm (teised hoiavad tagasi, sest see on tarkus ja nad ka ei taha seda päevapoliitist karjumist, kui on võimalus näha kõige lähedasemaid inimesi mõneks tunniks). Ja siis läheb lahti. Ema pikk rant. Ta on emotsionaalne, mitte ratsionaalne. Ta ei jää sel teemal rantima, vaid ta teeb paar hüpet teistele teemadele. Ja siis on ta juba seal, samade juttude juures, kuhu ta iga kord jõuab. Mida on niii häiriv taluda ja mida ei saa lõpetada. Keegi ei saa midagi öelda, sest ta on justkui sõjas, kus tuleb vaigistada iga hääl. Kõik on vastased. Siis ka ei saa öelda, et jah ma sellest saan aru ja on tõesti kurb, aga midagi oli kindlasti ju head ka seal (tahaks lisaks tuttavale sõimule kuulda siis vahelduseks ka äkki midagi, mis oli hästi. Või et mis veel oli?). Aga selle peale tuleb põlglik pilk, nagu ma oleks öelnud midagi nii kohatut ja koledat, et see on lihtsalt jälk. Nagu oleks laskunud nii madalale, kui üldse saab. 

Ma saan sellest nii aru, et kui inimene on selles emotsionaalses hoos. See tundub ta keha vaadates võitle või põgene seisund. Närvisüsteem on omadega laes. Emotsiooni ei suuda hoida endas, kaas on pealt lennanud. Ülelaeng. Selles kohas polegi enam midagi loogilist. See on nagu näiteks ühe paari puhul, kus üks ütleb, et tulle kallista mind ja kui teine läheb, siis esimene tõmbub eemale ja karjub, et ära tule mulle kallale! Selliseid asju juhtub, kui närvisüsteem on ülelaengus ja energiahaldus on vajalikul viisil jäänud välja õppimata. Või siis on olnud šokitrauma, mille tagajärjel see tekkinud. Keha jäämine kroonilisse ohuolukorda. 

Aga ma olen ka inimene. Oleneb, mis päev mul on olnud, kuidas ennast tunnen, aga vahel ajab see õhtu ära rikkumine minu jaoks ühel hetkel närvi. Ema ei tee oma showd viis ega kümme minutit, vaid paneb pigem mingi kakskümmend. Ja teised peavad lihtsalt ootama ja kuhugi põrnitsema. Lihtsalt ära kannatama kuni see mööda saab. Ma vahel ei kannata, siis lähen ka käima ja ütlen midagi vahele. Proovin uue teemaga sisse tulla, hakata kellegagi rääkima. Et kui tema võib, siis võin mina ka rääkida. Ma tahan ka midagi öelda ja ma pole nõus siin jälle seda häirivat olukorda kannatama. Mul on ka asju, mis mind huvitavad ja mida ma tahaks küsida teistelt või mida rääkida. Noorem vend on peale lapse saamist tavaliselt lühemalt, sest on lapsega vaja minna, tuleb uneaeg, ta pruut jõuab ka harvem, sest vahel jääb lapsega koju. Ja kui neid näeb, siis ma tahaks väga teada, et kuidas neil läheb, aga ema ilmselt helistab neile ja on paremini kursis ja seetõttu pole see tema jaoks huvitav teema, ta ei lase sel jätkuda, ma ei saagi midagi teada. Sest on vaja sama traumat uuesti ja uuesti kuulutada. Ma saan aru, et see on ränk psüühiline ... ma arvan küll, et võib isegi häire olla. Depressioon tundub ka, ma ei ole pädev selle sügavust hindama. Vahel tundub, et on suurem, siis aga tundub, et ta jälle rahulik ja toimetab ilusti, teeb oma asju, vahel on isegi lõbus. Nii et võib ka mõõdukas kurvameelsus olla. Nagu mul. Just nii ütles mulle ka psühhiaater.

Aga emal võib-olla puudub eneseregulatsiooni võime ja energiahaldus. Selle tõttu lööb emotsioon üle, närvisüsteem läheb punasesse, šokitrauma aktiveerub ja vulkaan purskab taas. Siis on juba raske midagi teha, seda enam, et ta ei taha ka, on sõjakas. Muidu on olemas ka kehapsühhoteraapia tehnikad, kus saab kasvõi teatud viisil käed õlgadele pannes olukorra kiiresti korda. Koregulatsioonitehnikad mõjuvad nii, et kui ühe inimese närvisüsteem aktiveerub üle kontrollitava leveli, siis terapeudi parasümpaatiline närvisüsteem rahustab läbi füüsilise kontakti isiku sümpaatilist ja ta rahuneb tavaliselt päris kiirelt. Siis suudab isik end jälle ise hoida, tunneb turvaliselt ja ongi selle „murega“ selleks korraks korras. Kui teraapiaruumis on inimene, kes on sinna tulnud, st kelles on lootus (muidu ta ju ei tuleks), kelles on vähemalt mingi valmisolek ja ressurss olemas, millega saab vaikselt midagi pihta hakata, siis ema puhul ma ei tea, kuidas teda aidata. Sest ta kõigepealt ju on rahulik. Suhteliselt. Pigem närveerib laua ümber ja ei istu maha, aga selline on ta alati olnud. Tahab närviliselt kõigile selgeks teha, kuidas ikka läks kõik nässu ja ega ilmselt süüa ei kõlba ja et seda ja seda ka pole jne. Kuigi kiidetakse või sageli on need asjad, mille peale ma poleks isegi tulnud, siis ta teab paremini. Ja teistpidi – kui ma ütlen, et midagi ei soovi, siis ikka pressib ta seda. 3-4 korda. Üsna ebamugav on sada korda öelda. Nagu tüütutele müügimeestele ära öelda, kes ei taha ega taha rahule jätta. See kõik toimub ajal kui vanaisa räägib parasjagu lugu ühest kunagisest reisist, mida ma kuulan huviga ja kus mul läheb kaduma, sest ema räägib kõvemini. Ja ta näeb, et ma kuulan, ma ütlen ka seda. Aga ei – ei sobi. Midagi on, mis ei sobi. See, et ta ei saa tähelepanu kõige rohkem? Kui teda ei huvita vanaisa lugu, siis ei tohi ka teised seda kuulda ega seda enam edasi rääkida. See on sama mõnus, kui keegi tuleks poole filmi pealt tuppa ja paneks teleka kinni. Või vahetaks kanalit ja ütleks, et sul on kindlasti nii igav seda vaadata. Ja paneb filmi asemel kokandussaate. Kui ütlen, et väga huvitav on ja küünitan telekale lähemale, et paremini kuulda, siis see ei mõju üldse. Ta jätkab ikka, et mul on nii igav seda vaadata ja vahetab kanali ikkagi ära. Mida sellises olukorras teha? Ma ei tea. Enda meelest olen kõike proovinud. Ma ütleks, et see on väga isekas käitumine. Kuidas ta saab olla vahepeal nii sõbralik ja toetav ja siis mitte aru saada, mitte aktsepteerida, et palun, mul on huvitav ja ma tahan kuulata, mis vanaisa räägib. Ja seda ta teeb siis, kui ta ei ole veel närvisüsteemi piiri peal. Ta nagu alustab tujutsemisega. Vahel lihtsalt mõne looga. Enamasti on minu jaoks need lood igavad, näiteks kus ja kuidas mingi kuulsuse pere elab, millest ta mingist saatest nägi, aga noh, see on minu probleem. Pealegi saame ju rääkida ka omavahel ja kui ta lugu läheb pikaks ja minu jaoks on olnud algusest peale täiesti ebahuvitav, siis mingi hetk hakkan võib-olla kellegi teisega rääkima. Millestki, mis mind huvitab. Sest ema rääkimisstiil ei taju seda piiri või seda, et kas mind üldse huvitab. See pole vestlus, ta ei viska palli mulle, et kas ma olen äkki juba kursis või et kas see mulle huvi pakub. Siis võiks ta seda küsida, mitte siis, kui vanaisa räägib. Oma jutu puhul teda ei huvita, kas viitsitakse ta monoloogi kuulata. See kõik veel on okei, aga ta ei vali ka lugude meeleolu, mida ta räägib. Kui me oleme natuke jõudnud istuda ja kõik on tulnud sõbraliku meelega ja kes isegi väsinud, siis ikka proovime hoida positiivset meelt ja lähme ju kõik vahel kohale ka väsinuna, sest pere on oluline ja mis siis, et tahaks kodus olla, aga lähen läbi ikka, tahan minna. Ja kui ta siis toorelt sõidab sisse mingi kurva vms looga, mis pole tema elust, vaid midagi, millest leht võib kirjutada või telekas näidata. See tekitab natuke viha ja vastureaktsiooni. Me tulime siia sulle külla, et koos aega veeta. Ja sa hakkad rääkima ilma mingi sissejuhatuse ja eelneva seoseta mingit õnnetut lugu, mille erakordsus seisnebki selles, et näe kui halvasti ikka. Selle allolev sõnum oleks nagu: olge ka nüüd valus ja löödud. Sest näe, selline õnnetus juhtus kuskil Eestis või jumal teab kus. Kõige vastuolulisem, iroonilisem on see, et ta sageli kordab, kuidas ta nii väga tahaks, et oleks nagu kõigil teistel, et inimesed saavad kokku, süüakse-juuakse, räägitakse, kuidas üksteisel läinud on. Ta jutu järgi on kõigil peale meie nii. Asja iroonia on muidugi selles, et see toimub sealsamas laua taga, kus täpselt sama olukord ongi. Ma ei oska muud teha, kui pead vangutada. Sul on kõik ümber laua ja kõik valmis rääkima, kuidas neil läheb, aga sa ei lase. Kui teised sumisevad rahulikult, siis ema kipub ootamatult ja teravalt mult nagu käre politseinik küsima väga ebamugavaid ja taktitundetuid küsimusi, mida võiks küsida omavahel rääkides, mitte üle laua kõigi kuuldes. Kui ka küsimus pole ebamugav, siis see terav nõudlikkus ja mulle langev tähelepanu paneb mind ebamugavasse olukorda. Kui ma just ise juba närvis pole, siis ma pean selle alla suruma ja pingutama, et vastata ta justkui etteheidet täis nõudlikule küsimusele rahulikult. Rahulikuks ma suudan jääda, aga nendele küsimustele on raske midagi sellist huvitavat või soravat vastata. Need on umbes sellises stiilis nagu nõukaaja karm õpetaja võiks õpilaselt küsida, et mis sa seal selja taga hoiad? Tihti ta paneb ka mööda selliste küsimustega, nende eeldus on juba vale ja süüdistav. Kui mul pruut on olnud ja olen üksi läinud, siis küsida kõigi kuuldes, et „miks sa teda ei kutsunud?“. Süüdistavalt. No ja proovi siis vastata meeldivalt, et jaa, ta läks emaga teatrisse, neil olid juba ammu piletid. Siis tuleb järgmine pommküsimus: kuhu teatrisse nad läksid? Vastan. Samal ajal olen alles ruumi astunud, ebamugavas kohas, üritan inimestele tere öelda, keegi küsis minult juba midagi, ta ei kuulnud mu vastust, sest emal oli vaja küsida neid torkavaid küsimusi, mida tal pole vaja kohe praegu teada ja mis on tüütud, sest neile on ühesõnalised vastused. Kus sa käisid? Miks sul kindaid pole? On kindad, just võtsin ära. Kas sa tulid nr 27 bussiga? Kust sa peale tulid? Siin paberil on võib-olla isegi normaalsed küsimused, neid saaks ka küsida huvi tundes ja mõnusamalt, mitte nagu kotkas või kajakas, kes oma sõjakal pilgul tuvi läheb nokkima. Selline tunne on. Olen rusutud ja nihelen, sest on ebamugav. Kui see kaua on kestnud või ma väsinud, siis püüan iga hinna eest jõuga tähelepanu hoida mingil objektil ja mõelda millelegi muule. Vahel ka toorelt hakates kellegagi rääkima, et pääseda sellest praadimisest. Et mitte hakata karjuma. 

Kui selline kogemus on all, siis ei kipu päris pikka aega – ei tule selle pealegi –, et helistaks ja lobiseks natuke niisama või uuriks, et kuidas elu ja nii, kas ka miskit uudist. Vahel ma teen seda, kui on olnud viimatine kontakt meeldivam ja tore üritus või käik kuskile. Kui ta on öelnud midagi toetavat vms. Praegu tekib ka vahel see tunne ... tuleb meelde, et aa, vanemad, huvitav, kuidas neil läheb, uuriks või läheks läbi. Aga kohe tuleb ju meelde see kogemus, kus ma olen seal heade toitudega heade inimestega hubases majas laua taga ja keha on krambis ja tunne nagu hääl, kui keegi tõmbab kõrva sees kriidi kriginaga vastu tahvlit.