Pidin puhkama ja taastuma koolipäevadest ja eks mu keha ongi lebanud voodis, aga silmad vaadanud arvutiekraani. Olen teinud ühtteist vajalikku, aga lõviosa ajast olen hormoonide kohta lugenud. Nii vähe kui me neist teame. Hämmastav, et hormoonid on kõige all ja juhivad mängu kõige rohkem, lisaks on nad kontrollimatud, see tähendab, et umbes nagu loodusjõud, millega pole mõtet võidelda ega proovida ümber kodeerida. Muidugi on neid, kes üritavad ja olen näinud palju raamatuid dopamiinist ja isegi dopamiini paastust, mis oli nüüd suur teema seoses sotsmeedia kasutamisega. Juba see kirjeldus, mis üle maailma levis. See arusaam oli väär. Umbes nagu oleks suhtlusvõrgustikes skrollimine ja dopamiinilaksude saamine selle anuma tühjaks pigistanud ja nüüd on siis vaja teha paast, kuu või kaks või kaua see oli, kui ei kasuta telefoni ei loe lehti, ei võta mingit uut infot vastu või minimaalselt. Tüüpiline on äärmuslikkuses, sellised trendid on miskipärast kõige populaarsemad ja inimesed kõige altimad proovima, lausa vaimustunud. Me tahame ennast proovile panna, piina ja karistada. Armastame totaalsust. Õigustuseks võib kuulda enesekindlat „kõik või mitte midagi“ nagu see oleks elementaarne lähenemine. Nojah, ühesõnaga see dopamiini detox levis üle maakera. Aga. Mis näitab, et kedagi ei huvita isegi see, kuidas hormoonid töötavad, vaid see äärmuslik üleskutse oli see, mida vajati, mis kohale jooksutas. Ühesõnaga dopamiin ei saa kunagi otsa saada. Seda vallandub ikka. Pole vaja piirata kõik dopamiini vallandav, pole vaja loobuda trennidest ja tegutsemisest. See, kui tõmmata telefoni kasutusaeg vähemaks, isegi minimaalseks, see ei riku kuidagi soovitud tulemust. Kui telefonis olla vähem ja ei otsi koguaeg uut dopamiini vallandavat laksu peale, siis läheb vähem tegutsemistahet Tiktokile ja on viitsimist ka miskit muud teha, siis selle muu ajal vallandub dopamiin ja teeb selle tegevuse veidi lihtsamaks või isegi nauditavaks. 

Aga tõesti imekspandav kui vähe me hormoonidest teame. Kogu inimajaloo vältel pole suurt midagi teadnud ja nüüd avastatakse mingeid väikseid asju, mis on siiski päris jahmatavad ja tekitavad veelgi rohkem küsimusi. Näiteks võivad teatud tingimustel, ma enam ei mäleta, mis need olid, hakata luukoed hormoone tootma. See on nüüd tõestatud, et selline asi tõesti juhtub. Aga miks see nii on? Seda ei teata või on siiski mingid oletused, ma ei tea, pole jõudnud veel uurida seda. Tundub, et iga väike asi, mida hormoonide kohta avastatakse on müstiline ja ootamatu. Midagi mida nagu ei seostaks kui tugineda sellele, mida me inimkeha kohta teame. Ja ometi on hormoonid need kõige suuremad bossid. Inimene arvab, et tema muidugi juhib, aga ei ole see nii. Hormoonide peal on närvisüsteem, mida ei saa ka muuta, ainult seisundit mõjutada, kuid mitte muuta. Inimene ka ei kontrolli seda. Kui tekib tardumine ohuolukorras, siis see tekib. Ja teraapias on ju inimesed vahel aastakümneid hiljem ja tuleb välja, et nende närvisüsteem on jäänud stressi, põhjustades pikapeale mitmeid teisi probleeme. See näitab, et inimene ise ei saa alati isegi end parasümpaatilisse närvisüsteemi tuua. Või ei saa ta teha nii, et kui miski traumat triggerdab, siis närvisüsteem ei läheks nii käest ära, et pole hallatav ja tekib näiteks paanikahoog. Hormoonide ja närvisüsteemi järel on psüühika – see, kus saab väga palju teraapias ära teha. Aga hormoonid tunduvad vähemalt mulle psüühika kõrval nagu ookean rannamajakese kõrval. See on huvitav, et me oleme usinad avastajad, oleme kuul käinud ja kes teab, äkki astub inimene ka marsile. Kuid veelgi rohkem on uuritud inimest ja on ka teada saadud uskumatult olulisi asju. Kuidas veel 60ndatel sai otsmikusagara lobotoomiat oma jäänoaga sadadele vaestele pigem ohvritele kui patsientidele teinud mees rahulikult tegutseda, isegi Nobeli preemia. Ja kuidas minu eluajal on haiglad, mis töötavad. Enam ei ole nii, et surma põhjus on haiglasse sattumine, sest on tehtud vale protseduur, mis ravi asemel asja hullemaks teeb. Seejuures avastatakse ja on ammu avastatud inimese juures mingeid asju, mida ei osata selgitada, et miks see just nii on. Neid vastuseta küsimusi on loendamatu hulk. Nagu ka seda, kuidas meie keha on mingites kohtades meisterliku ehitusega, aga samas kuskilt jälle ootamatult habras ja haavatav. Silm on üsna kummaline elund. Selline lödi ollus, aga selle peal või sees pööratakse pilt teistpidi, edastatakse info, on valgustundlikkus, värvide nägemine, liikumise adekvaatselt tajumine. Aga miks meie sõrmejäljed on just sellise joonisega ei oska keegi kindlalt öelda, nagu ka seda, et miks vannis nahk sõrmeotstes kobruliseks ja nätskeks läheb. Mingit eelist sel ju pole. 

Ma arvan, et sa oleksid hea mentor, ütlesin talle. Ta vaatas küsivalt mu poole. Selles mõttes, et ... vaata ma olen päris kaua mõelnud, et mul oleks vaja agenti, ja assistenti võib-olla ka. Sest ma kaotan vahepeal eneseusu, muutun laisaks, unustan ära, väldin, kardan, lükkan edasi – kõike võib juhtuda. Siis oleks jube hea, kui oleks keegi, kes on nagu sõber, aga innustab tuletades meelde ja ütleb hea sõna või kallistab vajalikul hetkel. Annab tuge, siis kui ise seda ei leia ja süsteem on kuhugi asendustegevusse eksinud või marineerib. Kui sa vahel ütled, et ma olen mega tubli ja et ma pole selline, kes tegemata või tulemata jätab, samal ajal kui mul on koolis olnud raske demoseanss sisemise enesekriitikuga ja ma alles korjan ennast kokku. Siis on selline tugi nii vajalik. Kui seda ei ole, siis ma olen maailmas, kus polegi minul mingit väärtust ega kontakti kellegagi. Minu psüühikas on selline koht. Tean vägagi hästi, kui raske on üksi välja ronida ja eneseusk leida. Sinu puhul ma pole näinud, et sa niimoodi ära vajuksid. Püsid koos, tundud optimistlik. Jube hea ja turvaline tegelikult. Ja meeldiv. Hea on sellest sinu ... hea on sind tunda. Sa tuletad meelde, et mu ümber ikkagi on häid inimesi, kellega suhe on meeldiv ja lihtne. 

Ma ei olnud julgenud seda agendi või produtsendi mõtet eriti mõelda ja veel vähem välja öelda, sest kogu elu siinmail liigub vastupidises suunas, kus mulle tundub, et üks inimene peab täitma järjest rohkemaid töörolle. Seal, kus peaks olema mitu inimest, võetakse rahapuudusel üks ja pannakse kõike tegema. Rääkimata sellest, et ise peab e-maksuametis toimetama, asjadest aru saama ja probleemi lahendama sideteenuse pakkuja portaalis, terviseportaalis, suhtlusplatvormide seadetest läbi närima. Ei, seda inimest, kes mind järjel aitaks hoida, ta pole realistlik. See ei saa toimida. Kuid miks ei saa? Kust ma tean? Ei teagi, see ei ole kaugeltki välistatud. Tegin ise selle järelduse kuskilt ohvrirolli kohast, mulle tundub. „Seda ei juhtu kunagi, sellist inimest pole.“ Milline dramaatilisus! Poeetilisus on ju kena, ma hindan seda ja see isegi ju õilistab teinekord hinge, toidab teda, lööb särama, kuid antud juhul ei saa tema sõnu sisuliselt täpsetena võtta. Miks ma seda räägin? Sest ma sattusin täna suhtlema (chatiaknasse tähti toksides) sõbrannaga, kes ütles, et tal on nüüd mentor, kes teda ettevõtlusteekonna alguses suunab. Oli väga rahul. Kui ta aasta või kaks tagasi otsustas ettevõtjaks hakata, siis mul polnud just palju usku, õigemini ma ei kujutanud seda ette. Lihtsalt selline inimene, kes ei tundu, et oleks võimeline, nagu minagi, tegema midagi, mis huvi ei paku. Nii olid ettevõtluse kõige esimesed sammud hingematvad. Projektikirjutamine võttis aega ja pakkus kannatusi. Seda ei tee hea tunnetuse või oma arvamuse pealt ära, feeling projekti ei kirjuta. Ei mäletagi, kas ta sai selle valmis või mitte. Igatahes sügisel ta plaanis veel mingit mikroettevõtluskoolitust, kuid nüüdseks oli jõudnud mentorini, kes teda „suunab“. See tundus kohe selline asjade korraldus, millest ma olin unistanud. Olin märganud, et osad inimesed sobiksid sellesse rolli väga hästi. Nad saavad anda seda, millest endal jääb puudu. Neil on tähtis roll, kui nad suudavad hoida masina töös. Ja ega see mentor ta juures koguaeg ju ei ole. Ma ei ole jõudnud uurida, kuidas see on lahendatud, aga kujutan ette, et neil on omavahelised kokkulepped ja kliendil ehk mu sõbrannal on mingi teadmine, et ta liigub õiges suunas, et keegi jälgib veel neid kuupäevi, tähtaegu. Ja et kellegagi saab alati arutada, rääkida. Ilmselt see peaks veel eriline jackpot olema, kui ta oleks ka hea kuulaja ja psühholoog. Seda pole isegi vaja, ennast välja elada või nutta võib ju ka muul moel. Filmikoolis käies tegin mitu filmi koos produtsendiga, kellega olime sõbrad, aga düsfunktsionaalsus tuli sellest, et ta ilmselt depressiooni tõttu kippus vahepeal ootamatult ära kaduma. Siis oli see minu jaoks uus asi näha. Inimene on väga toetav, väga kaasas, teeb oma tööd hästi. Miski ei ennusta, et midagi muutub. Jõuame võtteperioodile lähemale, algab see kõige pingelisem nädal, kus kõiki on väga vaja, sest palju on veel tegemata ja kui keegi ära kaob, eriti produtsent, siis tekib kohe palju uusi probleeme, sest keegi ei saa ta rolli üle võtta. Sest nii juhtuski korduvalt, et ta oli järsku täiesti kadunud, kätte teda ei saanud. Samas pidi enda töö kõrvale jätma ja proovima välja selgitada, mis kokkulepped tal kellegagi olid ja kuidas päästa projektikulg. See kõik toimub muidugi juba esimesel võttepäeval näitlejate ja kogu tiimi ees, kus tuleb tunnistada, et me ei saa praegu seda ust lukust lahti, sest produtsendi käes on võti ja ta telefon väljas. Mäletan hästi seda lolli tunnet, käpardlikkuse tunnet, kus kõik on justkui läbimõeldud, aga siis tuleb reaalsus ja selgub, et unustasin ise ühe asja, mida teadsin või siis on keegi teine tekitanud olukorra, kus oled inimestega silmitsi ja saad aru, et siin ei anna mitte midagi teha, et korralduslikku poolt paremasse valgusesse tõsta. Ja kui pole produtsenti, aga oleme hilinemisega saanud ettevalmistusi võtteks tegema hakata, võib-olla midagi ümber mõtlema pidanud, siis ei saa oma tööle keskenduda, teades, et olulistelt tiimiliikmetel on asjad kontrolli all. Ei, siis hakkan mõtlema, et mis hetkel ja kust suunast järgmine takistus võib tulla, mis on tema kadumisega seotud. Neid piinlikke olukordi on olnud nii palju, et nüüd on nahk kindlasti paksem. Olen näinud, kuidas kõigil juhtub vigu. Kuidas see antakse andeks, elu läheb edasi. Ikka juhtub. Kõigil on palju asju korraga ja millalgi ikka midagi libiseb, miski läheb meelest, midagi mida ei leia, ka kõige organiseeritumatel. Ma ütlesin nii sõnaderohkelt ja vajudes jumal teab millistesse maanurkadesse oma heietustega, ütlesin, et minu arvates oleksid sa hea mentor. Osadel on see vajalik komplekt olemas ja on neid, kel on seda väga vaja. Ma tean, et on neid, kes tahavadki üksi teha kõike, aga mitte mina. Ma tahan üksi teha, aga ma tahaks, et kuskil oleks ... mentor. Sõber, kes on kui meeldetuletus, et kuhu olin teel ja mis ajaks oli plaan jõuda. Juba igatsus on sellise korralduse järele. Olen mõelnud küll, et võiks kellelegi lubada midagi, saata midagi. Teha kokkulepe. Aga ei ole teinud ja kõigil on oma elud ja mured ja kõikumised. Ilmselt nõusoleku saaksin, aga kerge kaasatus peaks ka olema. Õigemini kohatine kaasatus. Nii nagu sina seda suudad. Teed midagi muud ja siis mind märgates leiad selle hetke, et innustada, lohutada, turgutada enesetunnet, mida on vaja, et leiaks jälle algse kavatsuse ja jätkaks teed. Igasuguseid takistusi võib tulla. Näiteks kahtlused, neid ma tean igasuguseid. Need on kui ristid teepeal ees. Siis oleks väga hea, kui ... ühesõnaga jah. Mentor, julgustaja. Sain juba ikka tükk aega tagasi aru, et kui ma teen midagi kellegagi koos või olen lubanud teha või on selline kahepeale asi, et alla ei lähe ainult minu nimi, vaid ka teise, siis saab ikka tehtud. Grupitööd, mida koolis kunagi nii vihkasin, need on nüüd vaat et lemmikud, sest siis on kindel, et õppimine käib. Muidu ei saa milleski kindel olla. Arvasin vahepeal, et tunnen oma nõrkusi ja olen õppinud neid ohjama, kuid ei tea midagi. Vahel saaks äkitselt nagu lehmasabaga vastu vahtimist ja sellest laksust olen jätnud miskit pooleli. Võtnud uue tegevuse. Võib-olla selles on varast autonoomikut. Last, kes läheb iga uue impulsi järele.

Seda mentori asja peab uurima. Ma saan aru, et ta aitab ettevõttega, aga kes teab, võib ju ka sellega aidata, et püsime plaanis. Just, „me“, tahaks, et see üksik tegevus, mille olen valinud, et selles oleks sõber. Nagu Hollywoodi kuldajastu filmides, kus näitlejatel ja stsenaristidel on agendid, kes nendega joovad, lepinguid aitavad sõlmida, vajadusel hädast välja aitavad ja üldse hoiavad. Aga eks mida rohkem inimesi, seda rohkem võimalusi ikkagi pingeteks ja tülideks. Näiteks kui agent saab lukku väga tulusa töö, mille nimel ta on pingutanud ja mis on kui töövõit, aga stsenaristi jaoks võib olla see väga vastik, ta ei taha seda teha. Siis on valu. 

Tagasi enda juurde. Võib-olla mu elus on see inimene juba olemas, kellele lubada. Keda alt ei taha vedada? Ma ei tea, kas uskuda või mitte seda mõtet, mis tuleb kohe tugevalt sisse öeldes, et keegi ei tule su kätt hoidma, sa pead ise saama, see on ainus variant. Ma ei tea, kas uskuda või mitte. Kõik ju tõesti on hõivatud, aga eks see mentor on ka hõivatud, kui ta koguaeg ühe kliendi jaoks valmis oleks, siis oleks ta teenus väga kallis. Tal on ilmselt mitu klienti. Nagu meie ühistu esimees, kes ei ela siin majas ja kes on esimees veel mitmes majas. Vot, aga ta ikkagi on esimees. Talle saab helistada. Kui ta ei saa vastu võtta, siis helistab peagi tagasi. Talle saab ilma pikemalt selgitamata öelda teatud asju. Näiteks, et radikad on külmad või ventilatsiooniklapp ei lähe magamistoas enam kinni. Või et kas jalgrataste ja vankrite hoiukoht, kas selle osas on mingeid arenguid. Ja tema saab ja peabki helistama mulle, kui kommunaalkulud on jäänud mitu kuud maskmata. Hoiab teatud asjadel silma peal, maja heaolu silmas pidades. Ühistu vaatab, et maja ei saaks kahju, vaid püsiks ikka edasi. Et läheks nii nagu minema peab. Et maja ei läheks liiga vara. Et ta elanikud ei võtaks tubade vaheseinu maha ja pinnase vajumine ei kallutaks maja liiga palju. Kuigi ma ei tea, mida seal ühistu teha saab. Tuli välja, et maja üks ots on teisest madalamale vajunud. Ilmselt seal märgiti siis see tõsiasi paberile. Hinnati ohtu. Mingit ohtu muidugi ei olnud, sest kõik püsib koos. Kui ei püsiks, siis oleks näindu tagajärge enne, kui seda juhuslikul mõõtmisel välja tulnud vajumist. Ja kui vajub veel, mis siis tehtaks? Keegi ei tea, kui viltu saab maja vajuda, nii et ta ohtlikuks ei muutuks ja keegi ei tea, kuipalju ta vajub näiteks aasta või kümne peale. Võib-olla ühistu esimees isegi rääkis midagi, mida saab teha, ma ei mäleta. 

Ei tohi unustada tõsiasja. Tõsiasi. Tõsiasjad ei huvita inimesi, aga mina ei pea sellega tegelema. Mul on oma asi ajada. Ma vaatan inimesi. Vaatan ka ennast, kuidas ma lähen, kuidas kukun, kuidas justkui väikse poisina selles suures maailmas seisan. Kahju hakkab. Kurbus on vist ju okei? Esimese hooga tundus enesehaletsus. Aga ma ei ole üldse tihti ju selles kohas, kus vaatan ennast kõrvalt ja hakkab kurb, hakkab kahju, täitsa haledaks läheb meel. Olin valmis juba nutma, lootsin kosutust ja elusust sealt, kuid juba läks kurbus üle. Ma kogun ju end nii kiirelt. Surun automaatselt laengu alla, jõuan seda vaevu märgata, sest olen alles hiljuti hakanud kehas liikumisi jälgima, impulssi, mis tahab saada emotsiooniks, nutuks, kuid rinnakorvi all on nagu mingi kontroll ees. Midagi, mis lükkab impulsi alla tagasi ja siis on tühjus, pole järsku nagu midagi. Kui aga vaatan uuesti seda poissi, on see ülespoole teed otsiv impulss kohal. 

Ma ei taha sõna mentor kasutada, sest see on nagu sobiv, aga samal ajal ka kuidagi vastik. Ta kuulub sinna ilgesse eneseabi maailma, sinna edevate coachide (kes paistavad rohkem nagu agarad müügimehed, ärimehed, sellised, kes liiguvad sinna, kus parasjagu on mingi uus trend ja huvi, kus saab end kerge vaevaga esitleda kui kedagi, kes suudab selle 139eurose 3 tunnise veebikoolituse jooksul õpetada sind säästma su töönädalast 10 tundi, kasutades AI-d nagu PRO). Mind häirib nende AI-koolituste lööklausete juures see tüütu korduvus, sama mudel. Kas see, et „kui sa seda praegu selgeks endale ei tee ja kasutusse ei võta (peale osalemist minu koolitusel), siis sa jääd lootusetult maha“. Ja siis see lubadus säästa teatud arvu tunde. Nagu me kõik teeksime nii sarnast tööd. Täna nägin seda ühel eesti koolitaja reklaamlehel. Tundus muidu isegi usaldusväärne inimene, kes võiks teada. Võib-olla teabki, aga seda, mida iga teine teab, kes on tundnud huvi ja veidi pusinud. Või siis on tõesti turunduse osas nii rumaluke, et on pannud naiivselt sama reklaamlause, mis kõigil teistel. Koolitustega, eriti nende neti omadega on see, et isegi kui tegemist on täieliku jamaga, siis lõpuni ei saa öelda, et tegu on pettusega. See tõesti on koolitus, aga see on nii titekas ja ilmselt siis seda infot korratakse. Ühte sellist koolitust nägin, tehisaru aitab seda Facebookis ja mujal reklaamida. Selle hind oli vist 10 eurot ja üleskutse oli osaleda koolitusel, et siis võtta 5 minutit iga tehisaru tööriista õppimiseks. Kokku oli neid vist 16. Kes asjast üldse ei tea, siis väga hästi reklaamitud. 10 eurot pole ka suur koolituskulu. Kuna ma seda koolitust koguaeg nägin ja ma kahtlustasin, et see võib olla skämm. Ma ei saanud rahu, otsisin foorumitest ja seal oli kohe välja toodud, et sisuliselt on võimalik koolituses ainult pettuda, aga juriidiliselt on kõik korras. 

Mentorist veel raskestitalutavam sõna on koduõpetaja. Ei, koduõpetajat ma küll ei tahaks, peaks kuidagi ümber mõtlema selle kontseptsiooni, et ma ei kukuks tagasi õpiraskustesse põhikooli lõpus. 

Aga mida ma alles nüüd näen! Nägin enne, aga vahepeal juba unustasin. Rääkisin ju täna kellegagi, kellega niisama jutustades tekkis plaan, kuidas teha koos videotööd. Selline koostegemine on ju väga hea, kui eeldada, et ta püsib asja kallal ja on võimeline plaani tegema ja jälgima, et asjad liiguks. Aga see on juba üks teine teema. Lihtsalt korraks tundus, et ma kurdan siin lõputult, kuidas ma pean üksi tegema ja samas unustan ära, kuidas ma mõne tunni eest sattusin reaalsesse võimalusse, kus teha koos midagi, mida mõtlesin üksi teha, aga mida ei taha üldse üksi teha. Võib-olla oli täna õnnepäev! Nüüd tuleb natuke ennast liigutada.