Reisituhin. Sõnad on imelikud. Tuhin. Kust see tuleb? Peaaegu ühegi sõna päritolu ei tea. Ei peagi teadma, sõnad lihtsalt on. Iseenesest mõistetavad. Sõnadel pole ego ega vististi ka teadvust, nad ei saa öelda „ta võttis mind liiga iseenesestmõistetavalt ja ma jätsin ta maha“. Kui sõnade peale mõtlema hakata, siis tunduvad nad veidrad. Neid on palju, sõnademeri. Mäletan, et väiksena mõtlesin aeg-ajalt, et huvitav, kuidas telekas töötab. See oli siis, kui olin juba võib-olla kümnene, sest päris väiksena kujutlesin seda kuidagi ruumilisena, uskusin, et need inimesed, kes olid ekraanil, peavad olema telekakapi taga, seda teatrit vilunult etendama. Hiljem, kui ilmselt vanaisa oli püüdnud selgitada, kuidas pildimassin toimib ja oli selgemast selgem, et neid diktoreid ja almasid ega johanneseid pole tegelikult meie teleka taga, proovisin aru saada, kuidas nad läbi juhtmete (nüüd ütlevad teadjamad kaubanduses nende kohta kaablid) selle klaasise ja vahel sahiseva veidi kumera raami sisse saavad. Seda teen ma aeg-ajalt siiani. Kuid nüüd olen aru saamast loobunud. Siiani käin seda tuttavat mõtterada läbi. Jõuab küsimusest kiireni vastuseni: ma ei tea, kuidas telekas töötab. See tehniline seletus jätab ikkagi asja hämaraks ja veidi uskumatuks. Kuidas saavad mingid elektrisignaalid viia üle maailma täpselt sellise pildi nagu see kuskil parasjagu juhtub või on varem üles filmitud. Televiisor on müstiline riistapuu ja minu jaoks ilmselt selleks ka jääb. Kui ma ütleks, et ma teaks, kuidas see asi käib, siis võiks ju ise ka ühe valmis ehitada?

Olen tagasi Balil. Tuleb välja, et kolmandat korda sel reisil. Näinud ega teinud pole siin veel midagi. Täna lähme M. Ja A-ga kenasse rannakülla Bali vaiksemal küljel. Võtsime sama majutuse, mis kaks aastat tagasi. Selelst on head mälestused, kuigi see on sama koht, kus oma pea katki kukkusin ja peale mida nädal või kaks õudusunenägusid nägin. Võtsime sama majutuse kolmeks ööks. Samasse kohta tagasi minemisel on ka teatud ohud, aga kui on hea mälestus, siis on samahästi kui võimatu seda mitte teha. Ikka tahaks proovida, kuidas on. Igatmoodi võib olla, seetõttu pole mõtet sellele enam mõelda. Möödas on parasjagu aega, üle kahe aasta, selle ajaga jõuab piisavalt unustada, ja midagi mäletada. Oleks nagu kolm mälu, millest kaks on praegu fantaasiad. Tähendab – mälu, kujutlus ja reaalsus – kuidas mäletan seda kohta; kuidas arvan, et seal sel korral olema saab (mälu ja kujutlus koos); kuidas seal olles seda kohta tajun. Sinna jõudes lähevad need kolm jälle liikumisse, värskelt tajutav hakkab värskendama mälestust jne. 

Kui eile hommikul Lombokil oma majutuse juurest mööda kruusateed alla lonkisin, ootas suure tee ääres juba auto. Tagaistmel olid kolm tüdrukut. Sakslanna Maya, kes läbi Whatsapi grupi oli autosse neli inimest kokku saanud ja sellega kulusid alla, oli väga tore. Teine tüdruk oli prantslanna Louise ja kolmanda päritolu ma ei mäletagi. Päris kirju seltskond. Ja nagu arvata võibki, siis nad rääkisid tagaistmel sellest, millest ikka kahekümnendates tüdrukud räägivad. Hostelis kohatud ägedast kutist, creepy’dest kohtingutest; et me kõik reisisime veidi pikemalt, siis oli ka see jutuks. Neid lugusid kuttidest oli huvitav kuulata, mulle on vist alati pigem meeldinud kuulata tüdrukute jutte, see annab teise perspektiivi, mida ise ei koge. Päris lood on huvitavad ja kui poiste ja meeste lugude puhul tundub, et ma olen kõike juba kuulnud, vähemalt seda, millest üldiselt räägitakse, siis naiste puhul mitte. Kui aga jutt läheb juba abstraktsemaks, näiteks sinna, et kuidas kõik juhtub põhjusega ja juhuseid pole, filosoofiliseks ja tõlgendavaks, siis kaob huvi täiesti. Aga sündmuste ja dialoogide kirjeldus, see, kuidas keegi mingit lugu räägib on enamasti põnev. 

Sadamast läksime praamile, kus peale meie olid kohalikud. Praamielu on huvitav, kohalikel on tekid kaasas – sest istekohti pole – ja paarsada inimest, kes kahele laevatekile jaotuvad, magavad, söövad, suitsetavad; kuni praam viis tundi loksub. See oli tore sõit. Lainetus polnud suur, praam kergelt õõtsus. Lugesin enamuse ajast. Tüdrukud magasid peaaegu kogu aja. Selles oli midagi erilist. Olla laevatekil kerra tõmbununa, proovides jääda viludasse ja vajuda mesimagusasse unne. Laev vibreeris kergelt mootoritaktis ja kui vahepeal poolenisti silmad avasin, siis paistis silmapiirini sinine ookean. Kui vahepeal vetsu minna, mis asus alumisel tekil, siis tuli mööda navigeerida käte ja jalgademerest. Peredest, paaridest. Inimesi on niipalju koos, et kõiki ei jõua märgata, aga ühtäkki – vaadates justkui mustrit vaibal – märkasin enda all ema kõrval mõnekuust imikut, kes vaatas oma suurte ja paigal silmadega mulle otsa.