Suhestun kohtadega nagu inimestega. Neist tekib oma arvamus, oma suhtedünaamika. Olen Amedis, külakohas, teist korda. Kahe aasta eest olime samuti 3-4 ööd. Esialgu tundub tegu paradiisiga, kust ei taha kunagi ära minna. Pärast paari päeva hakkab koht tunduma talumatult vaikne ja väike. Kui teistes Aasia linnades, kus äärealad ja kesklinn näeb samasugune välja, ainult keskel on suurem lärm ja ummikud, siis Amedis keskus puudub. See on väga tervitatav, pole ummikuid, milles istuda, aga linnainimesena võib tekkida ootamatu väikse koha ahistus. Väikestes kohtades, kasvõi Oraval on väike Coop, võib-olla paar paarikordset paneelmaja, midagi tuttavat, tuttav struktuur miniatuursel kujul. Kui aga linn või õigemini küla tähendab ranna ääres looklevat kitsast teed, kus aeg-ajalt on mõni söögikoht, väike majutusäri, puuviljalett ja muu tarvilik, siis pole oma linnainimese aju kuhugi ankurdada. Pole turvatunnet, mida pakub linlik. 

Eile läks päeva peale olemine kehvemaks. Hommikul arvasin, et on kerge pohmell, sest olin üle kahe kuu paar õhtut kanget alkoholi joonud, kuid „pohmell“ ei läinud üle, vaid pigem kääris muudkui edasi. Pigem läks olemine kehvemaks. Kõht kergelt krambitas, raske oli lihtsalt olla. Sai kuidagi päev põetud, magasin päeval paar tundi. Kaks kuud reisida, nii et iga nädal minna uude kohta, uus keskkond. Kuigi see kõik on Indoneesia, siis kohad on väga erinevad, linnad on erinevad. Isegi toidud võivad olla paarkümmend kilomeetrit eemal teised. Ühte Indoneesiat pole olemas, see on kokku liidetud väga eriilmelistest paikadest. Ühest linnast teise minek on natuke sarnane nagu reisiks näiteks Nõukogude-aegses Ida-Euroopas Leedust Poola. Teine keel, teine köök, lisaks nagunii vajalikul määral tänavate ja teede meeldejätmine. Google Mapsis tuulamine, kohalikelt pärimine. Kui ma sellele kõigele mõtlen, siis seda võib minna kohati liiga paljuks. Seda enam, et alati polnud ju nädalat kohal. Vahel reisisin kaks päeva järjest, loksusin, kannatasin, ootasin kohalejõudmist kuskil istmel kõveras, et siis matkata vulkaani otsa ja kohe pärast seda sõita rolleriga pea terve päev lähimasse linna, kus magada öö ja varahommikul rongile kiirustada. Siiski, arvan, et ei teinud liiga hullu trippi endale, reisimist on olnud parasjagu. Aga alla nädala pole küll mõtet kuskil olla. Juba sellepärast, et igalepoole minek võtab niipalju aega. Isegi Balil, kus kaardil pole vahemaad suured, aga see 15 kilomeetrit võib tähendada paar tundi närvilisi ummikuid üle 30kraadilises palavuses, millega kaasneb märkimisväärne energiakadu ja mingit naudingut sellest leida ... vist pole võimalik. Selleks, et leida mõistlikud marsruudid, mugavad ööbimiskohad (ka mugavas asukohas), see kõik on pidev kalkuleerimine, enda reisi organiseerimine. Muidugi on mõnus, kui kõik täpselt õigesti kokku jookseb. Kui joppab, kui tuleb minna just siis, kui tundub, et keha ja vaim on valmis liikuma ja kui peatuspaik tuleb enne, kui keha on juba otsi andmas. 

Kokkuvõttes arvan, et tegin endale just sellise reisi ... õigemini, kas mina ikka tegin selle? Tahaks praegu sõnastada kuidagi nii, et reis tuli minu juurde, just selline nagu ma selleks valmis olin. Jah, lõin selle, see on minu kätetöö, aga see sai tulla just sellena, mis minus haudus, ootas munemist. Kahe kuu tagune aeg tundub muidugi tohutult ammu. Mu sünnipäev oli väga kaua aega tagasi. Pole kahte kuudki, kuid tundub aastate eest. Niipalju tihedam on elu Aasias, eriti reisimine. Kui kaarti vaadata, siis ma olen siin mõnel saarel vaid käinud ja mitte neid kuidagi läbinud või ringi peale teinud, vaid pigem selliseid pisteid teinud. Midagi sellist soovisingi, liikuda ringi, reisida, mitte ainult paigal olla, kuid piisavalt aeglaselt, et lasta kohtadel imenduda veidi rohkem, kui paar päeva seda võimaldaks.

Kohalikud muidugi väga imestavad, sest sageli nad pole oma kodusaarelgi jõudnud väga paljudesse kohtadesse. Reisimine pole lihtsalt nii populaarne, kui me Euroopas harjunud oleme. Bussi- ja rongipiletid on kohalike jaoks üsna kallid, kõik on kallis, sest sageli pole neil raha, et haridustki saada. Raha on hädasti vaja niipaljuks muuks, reisima jõuab võib-olla korra aastas paariks päevaks. Ülejäänud aeg kulub tööl käimisele, kooli jaoks raha kogumisele, päris eluks. Tihti on nad ka dilemma ees, kas aastate jooksul säästetud raha  kulutada enda harimisele või anda vanemale vennale. Aurora, too 21aastane Banjuwangi tüdruk just nii arutles. Ta tahtis minna Austraaliasse tööle, kuigi Austraalia on siit mõne lennutunni kaugusel, siis kohalike jaoks on pilet siiski piisavalt kallis, et selle lubamiseks peab mitu aastat raha kõrvale panema ja muid kulutusi maksimaalselt piirama. Ta unistus, nagu kirjeldasin, on välismaa mees, pere, palk, millega on võimalik seda elu finantseerida; aga ta ütles, et ei tea, mida teha, sest vanem vend käib veel koolis ja pere ootab, et ta oma säästud suunaks venna haridustee jätkamiseks. Ilmselt see on siin tavaline, olen neid lugusid veel kuulnud, et koolitama hakatakse enne muidugi kõige vanemaid vendi-õdesid ja võib juhtuda, et nooremate jaoks enam raha ei jätku. Haridust saab niipalju, kui on võimalik seda lubada. See on väga tavaline, et kooliks pole raha. Mis siis veel reisimisest rääkida. Reisimisest saab siis unistada ja seda nad muidugi teevad. Seda on võib-olla raske ette kujutada, aga need palgad on nii väiksed, et kui töötada väga usinalt kasvõi mitmel kohal või kuus päeva nädalas, saades nädala kuuenda tööpäeva eest topeltpalka, siis see pole kaugeltki piisav, et vanemate juurest välja kolida ja alustada elu omal käel. Ma ei ole kedagi kohanud, kes üksi elaks. Sel on ilmselt ka traditsioonilisemad põhjused, individualismi ja privaatsust pole siin veel leiutatud, nad ei käi kuskil kunagi üksi, kõike tehakse koos ja olen ainuüksi sel reisil tunnistanud sadu üllatunud silmapaare, kui nad kuulevad, et reisin üksi. See on üks esimesi küsimusi, et kellega ma koos olen ja kui ütlen, et üksi, tuleb see pöörane tõsiasi vestluse esimesel minutil ilmsiks. See ei mahu neile pähe, kujutlusvõime saab enne otsa. Reisida üksi? See on nagu näha kedagi, kes on äsja kuu peal kõndinud ja leiad ta ühe troopilise saare kalurikülast paatide vahelt oma langevarju nööre harutamast, skafander veel seljas. 

Aga nii see enesetunne kehvaks jäi kuni õhtuni. Ootasin, millal saan pikali heita. Kella üheksa paiku seda ka tegin ja kuigi mäletan, et magasin kehvasti – võib-olla nägin häirivaid unenägusid – siis sõber ütles hommikul, et öö läbi oli hullu padukat tulnud. Imestas, kuidas ma magada suutsin sellise lärmi sees. Ei kuulnud ma midagi. Täna on juba parem enesetunne. Enam ei tundu, et hakkan haigeks jääma. Nüüd on pigem selline veidi nõder olla, kuid tundub, et jõud ja mugavam meeleolu teeb veel comebacki. Otepää ööklubi nimi on Comeback, minu teada juba kaua tegutsenud. Selline nimi on väga aasiapärane. Õrn keeleoskus toodab selliseid otsekoheseid nimesid. Miski jääb pähe kerima. Vahel tundub, et proovitakse olla vaimukas ja sageli see ka õnnestub. Vaadates, mis on osade nii öelda coolide särkide peale kirjutatud, siis on selge, et neile meeldib visuaal või värvid, aga lause või sõna tähendust nad kas ei tea või ei pööra sellele tähelepanu. Umbes nagu mul on üks pusa, kus on mõned hierogküüfid ja mul pole tegelikult aimugi, mida need tähendavad. Meeldis pusa värv ja eksootiline touch, mida võõrad tähed andsid. Ilusad nagu taevatähed. Aga nende särkidel, näiteks mida kannab laps, võib kirjas olla „I want you in my bed“ või midagi muud sellist. Ja on selge, et see pole teismelise teadlik rebell valik, vaid tähed kui muster, kui ilu. Aga tihti ka sõnamäng, Aasia linnades on neid silte nii ropult palju, et mingil hetkel ei jaksa enam lugeda, märgata ja veel vähem pildistada. Kuid sel nädalal Balile jõudes avastasin oma hosteli lähedalt baari nimega „Alcohaust“, mis suutis mind siiski üllatada ja meelde jääda.

Ingliskeelne esindab ilmselt midagi ihaldatumat, midagi paremat, ägedamat. Eriti nende vaimusilmas võib lääne elu olla midagi suurepärast. Ingliskeelne nimi väljendab seda, kus nad tahaksid olla, läheb paremini kokku unistustega, ettevõtte nimi on võimalus ennast väljendada, nagu hauakivil, võib seal minna tähenduste ja põhjuste otsimisega ilmselt päris sügavale. Ilmselt ettevõttele valitud nimi ütleb sama palju, kui meil rida hauakivil, kui seal on midagi peale nime ja sünniaasta. Ja isegi kui pole, siis ka see ütleb midagi. Eestis võib-olla seda, et on õigeks peetud olla lihtne inimene ja mitte hakata ennast „ehtima“ Anna Haava või Betti Alveri ridadega. Henrik Visnapuud võib tsiteerida mõisakooli esisel kivil, kuid mitte midagi nii edevat, et enda hauakivil originaalitseda. Või siis vastupidi, võõraste sulgedega ehtida. Nagu need Eesti ütlemised on. Justkui välja mõeldud selleks, et kindlasti lendu ei tõuseks, pigem on vaja tiibu kärpida. Ma kujutan ette, et väga raske on leida mingit lauset hauakivile. Võib-olla on hea, et meil sellist traditsiooni pole, sest minu jaoks oleks see ilmselt küll tõeline peavalu, kui teaksin, et ühel õigel plaadil ikka peab midagi olema. On teatud tüüpi inimesed, kel on anne lühivormi peale, kes särasid Twitteris, eriti siis, kui seal oli veel 140 tähemärgi piirang. Oli muidu tundmatuid inimesi, kes selles formaadis särasid. Ma olen unustanud selle naise nime, kes andis üle kümne aasta tagasi välja luuleraamatu, polnud vist kuidagi Twitteriga seotud, ma ei mäleta. Aga üks luuletus on jäänud mulle sellest ajast meelde ja on minu meelest täiuslik: „kui sa ei taha meie puhul sõna suhe suhu võtta, siis miks peaksin mina sul?“