Veider on kodus. Paigal. Hea ja veider. Segadus. Tahaks kõike ümber tõsta, kõik on valel kohal, aga tegelikult ju pole. Tundub nagu kokkupandud pusle oleks valesti, ei ole. Kõik on omal kohal. Kohal on ka ärevus. Olen paigal. Piilun kardina vahelt välja Kardinad ees, aga kõik on ikka halastamatult valge. Uni läks vara. See on äge tunne, ma tean, see elusus. Meeled on erksad, igalepoole tahaks minna ja samas mitte kuhugi. Oma kodu. Keeran radikaid peale. Sõrmed ja varbad külmetavad. 20 kraadi tundub jahe, aga õnneks mitte külm. Peale liigset palavust oskan hinnata jahedust. Aga mitte seda tunnet, kuidas villased sokid torgivad ja pikad riided ahistavad. Talve algus. Märtsi keskel. Lumi tuli maha. Pikutan voodis ja olen ärev, sest ma ei liigu. See maja on paigal. Tahaks, et ta liiguks. Lendaks, aeg-ajalt jõnksutaks, uriseks vaikselt. Kas teisi inimesi ka tahaks enda ümber, sadu? Hetkel mitte. Aga tahaks neid vist akna taga näha. See maja võiks lennata. Või loksuda merel, mitte liiga suurte lainetega, aga kui aknast vaadata, võiks taust liikuda, see on reisimise üks ägedamaid vaateid, tundeid, reaalsusi. Kuidas taust muutub, kasvõi vaikselt. Teel. See on romantiline, aga mulle meeldib ka selle raskus, kasvõi need Tallinki töötajad, kes Soome vahet sõidavad. Infolaua töötajad, poemüüja, eestlased, kes vahepeal nalja teevad, vaatavad telefonist mingit naljakat videot. Laevad, rongid, lennukid, bussid, reisijad ja juhid. Kaptenid, piloodid, stjuardessid, tahaks nende elust rohkem teada. Mitte nii väga tööst, aga elust. Kas meil on midagi ühist. Midagi kindlasti. On neid, kes ei taha kuhugi minna. Kõik võib-olla pole põgenejad, on unistus raha teenida, kruiisilaevadel töötades maailma näha. Sest mineku juurde käib ikka ju ka tagasitulek. Enne seda igatsus. Kui hea võib olla peale 8 aastast rändamist koju jõuda, nagu Austraalia mees, keda Banjuwangis kohtasid ja öösel koos Ijeni maa seest tulevaid väävlileeke vaatamas käisime. Ijenist võiks eraldi kirjutada. Sealsetest endistest kaevuritest, kes nüüd kärusid üles mäkke lükkavad ja proovivad müüa teenust, kus inimene lükatakse mäest üles või tuuakse alla. Selline muulatöö, füüsiliselt tundub ränk, aga pidi paremini teenima, kui kaevanduses. See mees, Carth oli ta nimi vist, pidavat vana Iiri nimi olema, ta midagi mainis, et seal kaevanduses töötavate meeste eluiga olevat 40 aasta ringis. Tegelikult pole lubatud sinna turistidel minna, maa peal neid leeke vaatama, vulkaani kraatris, kuid Indoneesiale kohaselt, ilmselt korruptsiooni tõttu või tänu sellele käib seal iga öö (päeval pole leeke näha) mitusada turisti, nädalavahetuseti tuhandeid. Kohalikud saavad tööd giidide ja käru lükkajatena. Mäest üles on raske, aga tee on normaalne. Umbes tunniga vantsib kraatri servale. Lähimast linnast väljuvad autod kesköö ajal. Nii et selline öine matk. Kuid olles üles jõudnud, hakkab kõige raskem osa, tuleb järsult laskuda, kivilt kivile, teed pole, vaid mingi kitsas kivine rada, kus iga samm tuleb läbi vaadata, kõrval on pidevalt kuristik, kust kukkudes jääd heal juhul ellu, kuid alati mitte. Hiljuti oli koht mõnda aega suletud, sest üks Hiina turist kukkus surnuks. Kuid ega seal midagi ei muudetud ja ega saagi lihtsalt muuta, see on ronimine. Allaminek oli veel normaalne, sest kõik läksid üksteise järel, aeg-ajalt tuli koomale tõmmata, kui mõni kaevur, õlgadel pikk pulk ämbritega, millega väävlit üles viidi. All olid leegid muidugi uhked, aga seal oli tohutu väävlihais ja toss. Kõigil olid küll gaasimaskid, aga kui see toss silma tungis oli valus, hullem kui lõkketoss ja ikkagi imbus ka kurku seda kipitavad väävliauru, mis ajas jubedalt köhima. Sealsamas all, suitsu sees oli ka väike suveniirilett, kus sai neid kivimi tükke osta. See on ilmselt üks ebatervislikumaid töid, ka nende müüjate elu ei saa siis pikem olla. Üles ronimine oli eriti vastik, sest samal ajal tuli ka inimesi jätkuvalt alla. Vastutulijatest oli eriti näha, et neil ei olnud mingit mägimatka kogemust. Nad läksid lihtsalt sinisilmselt kohale, libisesid ja kukkusid siin-seal. Ei osanudki ettevaatlikud olla. Kuigi need maa seest tulevad sinised leegid olid tõesti midagi, mida ma ei olnud kunagi näinud ja maailmas on kaks kohta, kus sellist loodusime näha saab, siis hommikul tagasi minnes arutasime ühe Poola noorpaariga, et polnud midagi nii erilist, oleks võinud ka minemata jätta. 

Aga see Austraalia mees ütles, et kogu reisi aja on ta töötanud, õpetanud inglise keelt. Seda teevad paljud. Ka Olga, Läti naine, kellega polegi ammu ühendust võtnud. Ta andis ka keele eratunde Tais ja Vietnamis, ka Hiinas. Sai ka Euroopa mõistes head tunnipalka. 10 või 20 eurot tunni eest. Igaljuhul Aasias elamiseks väga hea palk. See aitab reisi hästi toita. Tihti tellivad neid tunde jõukamad, kes teavad, et nende laste eduks on inglise keel hädavajalik, nii et nad pole nii väga hinnatundlikud kliendid. Hakkan mõtlema, et võiks ka ise keeleoskust parandada ja miks mitte inimestega suheldes proovida kliente leida. Välismaal küll raha teenida ei tohi, aga aeg-ajalt tunde andes ja sularahas arveldades pole ehk hullu. Eks see piirang on selleks, et kohalikelt tööd mitte ära võtta, aga ma ei näe, et seda teeks. Kui neil oleks piisavalt kohalike, kes head inglise keelt räägiksid ja õpetaksid, siis poleks nagunii võimalust löögile pääseda. Seega inglise keelt algajatele võiks ehk õpetada? Ma arvan, et keeleoskus on selleks piisav ja ma arvan, et eriti üks-ühele või mõnele lapsele, oleksin ka õpetajana hea. Tean ise, mis minu puhul keelt õppides toimib ja saaksin seda rakendada. Mäletan, et koolis ei õppinud pea midagi. Kuiv oli see, anti mingid lehed ette ja pidi pusima. Ma teeksin selle mängulisemaks ja laseks rohkem rääkida, häält teha, mitte kontrolltöid. Saan Olgalt uurida, kuidas ta seda teeb. Äkki ta on tagasi Lätis? Mõned aastad tagasi, kui temaga rääkisin, siis ta oli korra Lätis, aga ei suutnud ja läks suht kohe tagasi Taisse. Ta oli juba piisavalt kaua ära olnud, et ei osanud ilmselt midagi Lätis teha. Kui juba on tuttavad-sõbrad ja oskad teises keskkonnas hakkama saada, kus tead, et inimesed on väga avatud ja ülilihtne on jutule saada, siis on see ahvatlus olemas. Minna siinsest tühjusest, kui see on väljakannatamatu või miski muu häirib, minna sinna, kus tead, et on juba kellegagi kokku saada, kuskil kellegagi hängida. Ma olen reisidel ikka väga häid inimesi leidnud. Suurte sõpruste tekkimine on muidugi raske. Vajab aega. Aga Indias Gorak, Karan. Tais Frank ja Nga. Mõned reisijad, kes võib-olla on praegu ka kuskil. Indoneesias Mart ja Ata. Jaaval kohtasin mitut inimest, kellega kahjuks kohtumine jäi lühikeseks, kuid kui satuks uuesti sinnakanti, siis kohe kindlasti veedaksime meeldivat aega koos. Indoneesias on võib-olla see raske, et Balil, kus on inimesi, kes seal elavad või on pikemalt, kes võtaksid mind oma communitysse sisse, neid on, kuid mulle Balil nii väga ei meeldi, seal on massiturism oma töö teinud ja teeb edasi. Tohutud ummikud, iga aastaga läheb palavamaks. Midagi teha saab ainult konditsioneeritud toas. Samas need toad on pisikesed ja hämarada, mille kõrval mu Mustamäe korter on luksus. Eks seal elamisi on ka erinevaid ja ülimõnusaid kodusid, mis on poolenisti avatud. Elutuba on tavaliselt poolenisti õu. Diivan on küll räästa all, aga sealsamas on bassein ja ideaaljuhul riisipõld, kuid enamasti müür, sest maa on kallis ja kõik tihedalt koos. Pidevalt ehitatakse. Ata ja Mardi praeguse üürikodu kõrvale ehitati kool ja nende kodutänav läks kohe mürarikkamaks ja liiklustihedamaks. Kõik liiguvad rolleritega, busse pole. 

Carthi kontakti ma ei võtnud, aga äkki leian ta kuidagi internetist? Ma isegi ei tea, miks, ilmselt olin öisest matkast väsinud. Kohalikud küsivad nagunii pidevalt Instagrami ja Whatsappi, eurooplastega pole kuidagi seda harjumust, kui just natuke pikemalt ei hängi. Oriane näiteks. Kui ikka koos surfamas käid ja mitmel hommikul kõrvuti lainet võtad või varahommikul väikse matka kuhugi mäe otsa või kose juurde ujuma teed, siis see lähendab. Juba see üks matk Oriane’iga sisaldas palju rohkemat. Seda meest, kes oma suhkrubatooni meile andis ja õige kohani juhatas. Aitas, aga tegi ka müüki. Ei müünud meile, aga lootis, et äkki meist on kuidagi kasu, et seda toodet Euroopas müüa. Väga väike, olematu keeleoskus, kuid kell 7 hommikul juhuslikult kohtudes hakkas ta kohe tegelema. Polnud tüütu, aga andis oma parima, et oma alustatud ettevõtet edendada. Ja see ohtlikuvõitu ronimine, läksime koos, sest üksi on ohtlik, kui midagi juhtub, pole kedagi, kes abi kutsuks ja see oli väga kõrvaline koht. Rohtukasvanud oli juba need paar trepiastet, mis mäkkemineku algust tähistasid. Mitmel korral pidi hoidma kuskilt oksast ja lootma, et see ei murdu, sest jalge all oli maa nii suure nurga all, et ei pidanud. 

Eks see reisimine ei peagi ehk olema nii totaalne. Hea, kui on raha ja võimalust käia vahepeal kodus, kui on tahtmine. Kõik ei taha. Mart tundub, et saab väga hästi hakkama, nii et käib suvel kuuks-kaheks Eestis. Eks ikka tuleb igatsus peale, aga saab neti teel suhelda ja arvata on, et seda toredam on tal see aeg Eestis. Lisaks on tal seal muidugi naine, ühine teekond, mille nad aasta alguses abieluks registreerisid ja tulevikuplaanid. Ta ütleb mulle alati, et mul on kohaliku naist vaja. Ta väike missioon on meelitada teisigi Indoneesiasse, siis on juba sõbrad ja oma väike või miks mitte ka suurem kogukond. See pole nii lihtne ülesanne, kui võiks arvata. Kuigi väga paljudele tundub, et meeldib see mõte Eesti talved vahetada kasvõi mõneks ajaks teise kultuuri vastu, avardada silmaringi, proovida elamist mujal, eriti nüüd, kui on palju kaugtöö võimalusi, siis ega neid inimesi ikkagi nii väga pole. Isegi minusuguseid, kes mõneks kuukski läheks võimaluse tekkides. Paljud tõesti ei saa – kuigi see on vahel vaieldav, sest kui takistuseks on töökoht, siis seda saab äkki vahetada –, kuid sageli see „ei saa“ on pigem selline mugavus või ütleme siis ikkagi otsus. Minekuga kaasnevad ebamugavused, vahel ka suurem ebakindlus ja võib-olla on see tihti selline ilus mõte, aga kui tõsisemalt hakata rääkima, plaanima, kuidas seda teoks teha, siis selgub, et ikkagi nii suurt huvi pole. See on normaalne, mul on ka mitmeid ilusaid mõtteid, aga lähevad aastad ja ei tee. Näiteks lohesurf. Ma olen kindel, et mulle meeldiks, aga kuidagi ei ole alustamiseni jõudnud. Võiks ju öelda, et kallis ja raske ja pole autot jne, aga tean vähemalt ühte inimest, Mariani, kes alustas praktiliselt ilma rahata. Midagi pidi vist ostma, aga pole vaja uut varustust. Auto olemasolu, mis tundus mulle ületamatu probleem – selgus, et kogukond, Facebooki grupp on toetav ja kui on hea tuul ja paljud lähevad, siis on keegi alati valmis peale võtma – pole takistus. Nüüd on Marian Lõuna-Aafrika Vabariigis ja võistleb juba, vist isegi mingis tiimis. Ta on mind utsitanud alustama, ta teab mind ja usaldan ta soovitust. Kuidagi saab ju esimesed sammud kasvõi ära teha, kui pole eriti raha. Ma käin nagunii aastaringi mere ääres, armastan vees olemist, lainesurfi armun iga kord, kui saan proovida. Kui surfi meenutan, hakkab süda valutama, nagu oleks oma armastatust kaugel ja see tundub nii vale. Kõik viitab, et lainesurf on minu teema. Veel on see füüsiliselt aktiivne tegevus õues, mida ma vajan iga päev nagunii. Vahel on tüütu üksi rattaga uidata ilusatel, kuid siiski liiga tihti sõites üksluiseteks muutuvatel teedel. Siis oleks ju äge, kui on kogukond, kellega koos minna möllama. Olles värskelt näinud, kuidas surfitüdrukud on vees rõõmsamad ja elu täis, siis ilmselt on nii ka Eestis. Nagu ka tantsimas on keskmisest rohkem päikeselisi inimesi. Selline kogukond hakkab üksteist võimendama ja toetama. Kuigi tantsupõrandalt ma lähedasi sõpru pole leidnud, siis tean, et tuleb vaid kohale minna ja soe vastuvõtt on garanteeritud. Äkki minnagi täna tantsima?