Hea küll. Lähme siis. Mis siin ikka mõelda? Avastasin, et olin faili avanud ja mõtlikult jäänud õue vaatama. Enam ei mäletagi, mida mõtlesin. Ahjaa, võileibadest. Mäletan üht sõbrannat, kellega saime lähedaseks ja võisime päevi koos veeta. Ta oli harjunud sööma väga palju võileibu. Nii asendus minul ka hommikusöök võileibadega ja see ikkagi ei sobinud. Eks ma polnud ka harjunud, aga mäletan seda raskevõitu tunnet, kui hommikusöök koosnes vaid võileibadest. Pigem olen vaheldanud munaroogasid ja putru, mille kõrvale on hea võtta üks võileib. 

Tahaks nüüd minna kuidagi eluga edasi. Vahepeal tean väga täpselt, kuhu soovin minna. Tean ka praegu, aga on hommikuid, kui ärkan ja valitseb õud. Ma ei oska seda liiga täpselt kirjeldada, aga kuidagi tohutult traagiline on kõik. Siis tuleb rääkida kellegagi, saada kokku või vähemalt liikuda õues. Nüüd tean vähemalt, et aju vaja meeleolu muutuseks liikumist. Sellistest aukudest ei mõtle end välja. Suurepärane, kui on seda jõudu, et teha väike keskkonnavahetus. Kuid vahel ei veena ennast ära – lahendust ei paista kusagil. 

Nii tobe, kui see võib-olla ka ei tundu, siis täna, nüüd, kus on kraade taas nulliringis, ei tundu õueminek lahendusena. Eks ma lähen ikka. Pean minema. Ka kirjutamine ei tundu mõnikord võimalik. Negatiivne mõte (maagiline) ütleb, et sul on liiga halb selleks. Ometi on see iga kord ikkagi aidanud. Küllap aitab ka õueminek. Kõige rohkem tahaks inimese kontakti, miskipärast on seda kõige raskem leida. Töö ei vii mind inimestega kokku. Ise olen ka päris halb ühendust võtja. Sattusin ... 

Telefon jõnksatas ja läks meelest ... Tuli meelde! Sattusin lugema New Yorkerist artiklit pealkirjaga „Miks ma ei kutsu uut tuttavat kohvile“. Ta ladus sinna välja kõik mõtted, mis tulid tuttavad ette, alustades sellest, et teinepool ütleb ära või siis ei vasta ja järgmised poolteist aastat on ärevus, et äkki ta vastab midagi. Kuni selleni välja, et äkki ta tulebki ja nad armuvad, saavad kolm last, kuid neile ei jätku piisavalt aega ja hiljem üks lastest tapab teise, satub vanglasse jne jne. 

Tõsi on see, et mul on kõige raskem sirutuda kontakti kui tunnen end masendavalt, väärtusetuna. See tõuseb enesearengus muidugi teemaks. Õppimine, et armastusväärsus ei sõltu sellest, millega ma parasjagu hakkama olen saanud või millega mitte. 

Igaljuhul on nüüd aeg võtta suund õue, teha üks reibas jalutuskäik ja vaadata, kuidas mõtted muutuvad. Sest muutunud on nad koguaeg. 

Praegu on hirmu- ja kurbusesegune vaat et halvatus. See on ikka hämmastav, kuidas kõik paistab läbi meeleolu ja tunnete prisma. Platon vist oli see, kes tõi esile, isegi mõtles läbi selle, kuidas reaalsus on ideede mingi versioon. Sellest on kohati siiani raske kinni haarata. Tundub, et elu annab ideid, kogetu. Kuid ta nägi, et see, milline see reaalsus praegu on, see on tõukunud ideedest. Ja et need realiseerunud ideed ehk siis reaalsus on alati ideede nadim variant. Reaalsuses ideed ei ilmne kunagi sellisena nagu nad enda peas olid, ehk siis idealistlikena. Selle järgi on pettumus vältimatu ja seda on mõistlikum ehk tervitada, kui ennast või teisi süüdistada. Kõik ongi ju teistmoodi, kui algne pilt. Muidu ei viitsikski võib-olla näiteks pere loomist ette võtta, kui teaks, kuidas see kõik olema hakkab. 

Nüüd aga ... kas tõesti võileib? Igaljuhul mingi söögiamps ja õueskäik. Kas oli eelmise nädala alguses, kui rattaga mere ääres käisin ja ujumas, tõesti niipalju külmem? Olid samasugused tuuletud päevad. Vesi on pigem natuke soojenenud, aga põhimõtteliselt sama. See külm õhk pelutab. Aga oleks see üldse nii hirmus? Ei tea, mis siin ikka oletada. Peaasi on välja saada. Õnneks on tervis korras, vist on jõudu ka. Lähen siis ja kõnnin, vaatame, mis saab. Enda süüdistamine ei vii kuhugi mujale kui sama jätkumiseni või mööda spiraali veelgi allapoole.