Läksin duši alla ja küsisin endalt automaatselt, et kust ma täna alustan. Ei olnudki ühtegi mõtet. Järgmisena sain aru, et see on väga hea koht, kust alustada. Sest iga koht on hea, kust alustada. Sama hea, kui iga teine. Seetõttu ei saa neid isegi heaks ega halvaks nimetada. Kirjutamine on lihtne, elu vahel ületamatuna näivalt raske. Selline suur mõte. Suur mõte alustuseks. Millele järgnes hinnang: suur mõte. Jah, just nii või naa, suur või väike. Munamägi. Vahel mõni (vist) nali tuleb meelde ja miskipärast häirib. Täna üle pika aja kuuldud „Rõõmu kaubamaja muretaignapäevad“. Häirivalt vana nali tuli uuena. Need on nagu mingid viisijupid, mis jäävad kummitama ka siis, kui väga ei taha. Võidelda nendega pole mõtet ja tundub isegi naeruväärne. Las nad siis tiksuvad. Masendav, nagu taksos mängiv StarFM. Veider, veider, veider. 

Tervis on nüüd parem. Vist mitte veel täiesti korras, aga tohutult palju parem, kui eelmisel nädalal. Kui läks paremaks, nädala lõpus, siis see erinevus tegi nii rõõmsaks. Ei olegi halb, kõht ei valuta! 

Täna saan minna praktiseerima. Sõita rattaga mõnusalt Tallinnast natuke isegi välja, aga mööda kergliiklusteid ja läbi metsa. Selgus, et kursaõde, kelle juures praktikat teeme, elab teiselpool Harku metsa. Bussiga sinna ei saa, läbi Laagri minna oleks tohutult tüütu, autoga saab. Võib-olla keegi läheb autoga ja saaks mind peale võtta, aga seal ongi minu teada veel kolm inimest. Üks elab seal, teine läheb Laagrist ja kolmas osaleb võib-olla. Huvitav, kuidas kolmandat päeva satun samas suunas, läbi sama metsa või sealt mööda. Üleeile, kui tundsin end veidi kindlamalt, igatsesin nii väga väikest keskkonnavahetust, metsa, kus kõndida. Kui hommik oli lumine ja kõle, siis pärastlõunal tuli päike välja ja metsa all oli väga helge. Kohutav võib olla koju naelutatuna. 

Siis on vaja teist keskkonda. Väga on vaja. Reis on muutumas millekski müütiliselt kauniks. Ma isegi ei mõtle sellele teadlikult nii väga, küll aga ujub märkamatult ligi igatsus. Igatsed seda teist paika, olles siin. Ja seal mõtlesin lõpuks juba tihti sellest, kuidas on siin. See on lõputu. 

See kevad tuleb kuidagi nii aeglaselt, see talv on olnud nii pikk. Ma ei mäleta enam eelmist suve. Seda nagu polnudki. Kajakad jäävadki siia lendama ja raagus puud õõtsuma. Nii tundub. Aga nii pole. 

Võib-olla need reisijärgsed haige olemised, rohkem üksi olemised, kui olen tahtnud, on pannud mõtlema sügavamalt järgi. Isegi selles pole kindel, kas see on vajalik sisekaemus, reality check, või kasutu meeleolude spiraalis kammimine. Aga ka see on omamoodi hea teadmine: ma ei tea. Kui ma ei tea, siis ma ei saa ka öelda, kas see on kasulik või mitte. Võib olla mõlemat. Kuna kaldun negatiivsele hoiakule, siis natuke positiivsust tasakaalustamiseks ei teeks paha. Natuke optimismi ja isegi kui see tundub harjumatu või isegi võlts – võib-olla just nii saabki, sest see on ju uus ja harjumatu! – siis võib ju proovida. Sest sama olemist on proovitud. 

Kirjutamised ei ole veel kirjutatud. Ma ei tea, see on nii saatuslik ja ootamatult ... jah, saatuslik, kuidas tänased read lahti rulluvad. 

See keskkond ei tundu üldse sobivat, ei tundu hea. Aga ei saa ka nii öelda. Eile sõitsin koos sõbraga rattaga, ta saatis mind Pääskülani. Päike paistis, ilm oli soe. Näen ennast läbi lähedaste peegelduse. Kõik juhib mind ikkagi koju. See tundub hea usk, sobib mulle. Kõik teed viivad koju. Kuskilt olen seda kunagi lugenud. Miks see hea tundub? Sest elus on palju segadust, üles-alla liikumisi. Aga et seda uskuda, tuleb vist kasuks kehapsühhoteraapia keskme harjutus, enda toomine keskmesse, sellesse füüsilisse ise-tundesse. Isedusse. Olles kontaktis keskmega, on see natuke nagu meditatsioonides kogetud rahu – olen nagu kõigutamatu kivi, mille ümber mäslevad tormid, paistab päike, on pidu- ja argipäevad – kust leian kindlustunde, selle muutumatu enda, kes on alati olnud. See osa minust, mis oli lapsena juba olemas ja mida ei mõjuta sündmused. Olles kontaktis selle tundega, saan ressursi, millega astuda kontakti. 

Tahaks teha suuremat sorti kevadpuhastuse kodus. Üleliigsel lasta minna. Ma pole hea asjade ära viskaja, arhivaar nagu ma oma loomult olen. Ja nagu nüüd õpingute käigus olen aru saanud, siis on minus ka tagajärgede vältijat. Raske on valida, mida võtta ja mida jätta, sest pelgan kaasnevat valu. Aga valu käib eluga kaasas ja seda vältides lükkan edasi ka valikuid kuni elu teeb valiku minu eest. Viimasest koolimoodulist tuli ikka mitmeid kibedaid pille, mida jõudumööda alla neelan. Vahel kaon ära, süü- ja ma ei tea mis kõigi mülgaste tunnetesse, kuid nüüd, tundub, et olen leidnud viisi, kuidas siit edasi saab – vanad head ressursi harjutused. Need on vajalikud, et saaks seda elumängu mängida. Ressurss on alati olemas. Tuleb need toad endale elatavaks teha. Ressurss on nagu tasakaal, ilma milleta on üsna võimatu kuhugi kõndida. 

Üleeile koos tervisega tuli taas reisiisu. Endalegi ootamatult tundsin, et võiksin vabalt, isegi meeleldi, kõndida taas lennukisse ja olla seal pilvede kohal, kaheteist kilomeetri kõrgusel ja liikudes üle tuhande kilomeetri tunnis. Võiksin taas minna, aga tahaksin siis ka mingit ülesannet, mingit tööd, kui kohapeal ei pea midagi tegema, siis oleks vaja, et mu tekste ootaksid teised siin. 

Mis on jäänud ja mis on meeldiv: reisijutud. Eile oli venna sünnipäev ja olime väiksel koosviibimisel Pääskülas. Ma ei hakka rääkima sündmuse lõpust, kui isa ja venna jäädes, läks ema oma tunnetest pulbitsevasse ja pea eranditult traagilisse, kuid vankumatusse ventileerimisse. See võttis läbi, nagu see ikka võtab. Kuid enne seda sai natuke rääkida reisimisest. Rääkimisest vaat et veel toredam on kuulata teisi, kus neile on meeldinud. Nendes vestlustes võib ennast ära unustada. Nii nagu mõned unustavad end puslet kokku pannes.