Ma ei tea kaua nüüd vahele on jäänud. Väike paus on sisse jäänud. Kirjutamistesse. Oli keeruline aeg. Igatpidi. Ma tulin reisilt vist 13. märtsil ja kuni eilseni ei saanud päriselt Eesti elusse sisse. Kuidagi tegin mingeid asju, aga tohutu, isegi arusaamatu väsimus kestis ja kestis. Nüüd paistab, et võis mitu haigust olla, mis hakkasid tulema, millega enda teadmata võitlesin. Korduvalt oli tunne, et jään haigeks, aga peale kümnetunnist und oli nagu parem. Aga tunne oli selgelt võõras, ma ei saanud aru, kes ma olen ja mis ma tegema peaksin. Nägin tuttavat ümbrust, mis oli visuaalselt tõesti tuttav, olen varem näinud neid maju ja tänavaid, sõitnud neil trolliliinidel, mis nüüd on bussid, tellinud taksot samadele aadressidele; kuid ometi ... ometi oli see kõik võõras. Mingil hetkel polnud kindel, kas varem ka peale reisi on olnud selline kriis, enda kaotus, see, et ei leia ennast üles koduses kohas. Peale esimest India reisi, täpselt kümme aastat tagasi jaanuarist märtsini, oli küll keeruline, aga pärast seda nagu ei mäleta. Nüüd oli see kontrast ikka kuidagi väga suur. Olin nii üllatunud, et nii kiirelt kukkusin eksistentsiaalsesse kriisi. On meeles hetked – mingil hetkel nägin, et valitseb kaos ja aitaks need regulaarsed tegevused, tantsutrennid ja muud, mis mu elu varem talutavaks tegid. Aga mul oli nii vähe jõudu, et ma ei saanud minna. Proovisin rattaga sõita, aga ei jaksanud poolt tundigi – pärast olin roidunud ja jäin paariks tunniks magama. Päris jube, kui praegu meenutan. Selline tume-tume aeg. Koolis oli väga ränk moodul, selline, mis minu valusaid (ja samas arengu-!) kohti adresseeris, puudutas, kolistas. Pidin ebamugavuse- ja vastikusetundes avama seda roostes, kuid raudset laegast, kus on mu hirmud ja nende taga võimalus veidi vabamaks eluks. Tahtekonflikt, seeshoidev struktuur, millest esimesena kirjutas Wilhelm Reich. Lapse liiga allasurutud tahe 2-5. eluaastal ja hiljem võimetus oma tahet väljendada, sest sellega kaasneb süü, häbi, ei tohi! Lõputu teenimine, sest kuskil sügaval on uskumus, et ainult saavutades võib olla armastatud. Läbikukkumist ei koge seeshoidva arengutraumaga inimesed mitte kui eluga kaasas käivat paratamatut kaotuse kogemist, vaid kaotusega on kaotatud ka igasugune armastusväärsus. Ehk siis – ma pole väärt armastust, kui ma ei saavuta ja teeni. Seetõttu võib olla ka väga raske abi küsida, sest miks peaks keegi üldse tahtma mu muret kuulda, kui ma olen enda kujutluses langenud häbisse ja veendunud, et mind on igatpidi maha kantud? 

Ühesõnaga sellised rasked teemad, mis päris paljusid puudutasid. Tihti on neil, kel on nii öelda seeshoidvat kohta, raske võtta elus erinevaid rolle, sest see eeldab tahet, mis pole olnud lapsena lubatud ja millega käib kaasas juba mainitud, kuid vahel ületamatuna näiv süü mülgas. Ei saa midagi teha, sest see on vale. Ja kui midagi ei tee, siis on armastus kaotatud, järelikult käib lõputu teenimine kellegi teise taktikepi või pigem piitsa all. See teine võib olla enda sees, internaliseeritud lapsevanem, kes edasi domineerib. Sellised inimesed on sageli head diplomaadid, võivad teha nurisemata kõige mustemat ja raskemat tööd, neil pole välja arenenud mõõtu (ehk millal mõõt saab täis) ja nad on karakteranalüütilise psühholoogia järgi ainsad, kes läbi põlevad, sest neil pole võimet aru saada, millal on nende jaoks liiga palju. Seda pole kunagi küsitud või on sellest üle sõidetud. Selle struktuuri kõige suurem teema teraapias on viha kätte saamine. Sest vihastamine on normaalne emotsioon ja vältimatult eluga kaasas käiv. Kui seeshoidev õpib viha väljendama, vihastama tervislikult, siis kaovad passiivkäitumise vormid. Seeshoidev usub, et kui ta näitab viha, siis kaob kontakt (lapsepõlves nii oli). Ta peab õppima, et on võimalik vihastada ja säilitada kontakt. Vihaga ei käi kaasas lõplikkus. Võib tülli minna ja järgmine päev ilusti rääkida ja taas sõber olla. Seeshoidvale arengutraumale viitab ka suutmatus valikuid teha, ta kipub otsustamist edasi lükkama kuni elu otsustab tema eest. Siis ta on tunnistajaks sellele, kuidas „otsustati tema eest“, kuid ei, ta jättis ise otsustamata, sest valik võib tähendada konflikti ja seda ta väldib iga hinna eest (kartes alateadlikult kontakti kaotust) või toob otsustamine kaasa süü. Valik on tema jaoks ka vabaduse kaotus. Selline must-valge maailm, kuhu teraapilises protsessis tuleb sisse tuua ka kõiki halle toone. Näiteks, et ta võib kedagi armastada ja olla samal ajal vihane. Võib vihastada ja sellega ei kaasne objekti (teine inimene) kaotus. 

See koolimoodul loksutas korralikult ja peale seda oli teisiti kui muidu. Tavaliselt taastun koolipäevadest 1-2 päeva ja siis läheb elu jälle edasi, seekord olin nii teemas sees, et paar päeva veel lugesin juurde, mõtlesin, et olen kodus ja õpin, nagunii energiat polnud ja tundus hea taastuda ja kasutada aega õppimiseks. Siis aga hakkas kõht valutama tunduski, et jään haigeks. Higistasin öösiti, kui midagi sõin, isegi vett jõin, hakkas peagi kõht valutama ja  ei andnud järele enne, kui kõht oli taas väga tühi. Siis sõin ja jälle kahetsesin. Nüüd on see möödas. Kõige raskem oli nädalavahetus, kui vaimselt tahtsin väga juba liikuda, inimesi näha, aga keha oli nõus ainult voodis olema. Tegin testimiseks iga päev väikseid jalutustiire, et saada värsket infot, kas olen päriselt läbi või on õues kõndides tegelikult hea ja energiat küll. Ei olnud, kõndisin ümber naabermajade, masenduses, et naasta paarikümne minuti pärast jalgu järel vedades koju ja väsinuna magama heites. Neil päevadel nägin üle paari kuu naabrit, kes ikka rõdul armastab käia ja mööduvate inimestega suhelda. Reeglina läheb tal hästi. Kui ta naine mõne aasta eest koroonasse suri, siis ta ütles, et läheb halvasti. Mõne päeva pärast oli ennast kogunud ja ütles, et läheb hästi. Nüüd oli ta rõdul, tundus nagu on taas vanemaks jäänud. Ja ütles, et läheb kehvasti. Diagnoositi kõhunäärmevähk ja ilmselt meditsiiniliselt ei sekkuta, sest tal on olnud südameoperatsioon. Võib elada mõne päeva, nädala, kuu või isegi aasta. Seda ei tea. Õnneks üks meie majas elav naine, kes temaga umbes aasta eest lähemalt läbi käima hakkas, oli temaga, tuli ka rõdule. Käed vajusid rippu ja ei osanud midagi teha. Rääkisime mõnda aega kuni pidin minema. Ta küsis veel, et millal ma abiellun. Ta on seda ikka küsinud. Kümneid kordi. Arvasin, et nalja pärast, kuid sain nüüd aru, et ta tõesti tahab veel kordki pulmas käia. Nagu ta on tahtnud ka saja aastaseks elada. Nüüd on mõned päevad möödas. Kui välja lähen või koju tulen, siis tuli põleb, elu käib. Pean külla minema. Pole peale reisi vanaisaga suhelnud. Selle osas on ka süü. Muidu vanaema alati helistas ja käis peale, et ikka läbi läheks nende juurest, võtaks sügavkülmutatud marju. Siis sai istutud ja räägitud. Vanaema enam pole ja vanaisa pole selline korralduste jagaja. Ta ei ütle, kui on raske. Füüsilistest hädadest veel räägib, aga vist ei saa oodatagi, et selle aja (huvitav väljend, ütleks nagu, et inimene on mingist ajast, nagu see defineeriks teda, mitte see, mis on praegu) inimene abi küsiks. 

Kuid ma ei saa kukkuda kurbusesse. Eile oli jõud taastunud, olin seda nii pikkisilmi oodanud. Sõber, kes elab mere ääres, helistas, pakkus välja, et teeks kerge sulpsu ja pärast tema pool sauna. Olin peale reisi korra Harku järves käinud, aga muidu on talisuplusest olnud paus. Kui meri paistma hakkas rahunesin – laineid ega tuult polnud, läbi pilvede paistis soojendav päike. Vesi oli kristallselge, meeleolu helge. Jäine vesi tegi hetkega oma töö, meeletu energia, mis ikka vabaneb, kui minna sellesse mõnekraadilisse vette. Olin võib-olla minuti, peale pausi pole mõtet liiga kaua olla. Kuid väljas oli tänu tuuletule ilmale ja päiksele soe. Nahk oli punane, aga kiiresti hakkas meeldiv ja läksime mõne minuti pärast uuesti. Teadsime, et meid ootab saun ja ei pidanud kartma, et soojenemine võtab mitu tundi. Pärast sauna läks kõht väga tühjaks, pannil oli sõbra naise tehtud praekartulid kanafilee ja kastmega, kõrvale tõstsin peedisalatit. Ei tea, mida rohkemat oleks tahtnud, see tundus nagu elu parim päev. Eile võisin juba öelda, et tänu sellele abitusele ja masendusele, oskasin tõeliselt tunda tänu Läänemere kui parima karastaja ees, sõpruse kui parima toe ja pakutud hea koduse söögi ees. Võimalus sellest osa saada ... suur aitäh! 

Eile õhtul hakkasin juba mõtlema, et võiks taas jooksma hakata. Kuigi ilmad on jahedad, siis joostes on soe, saab pusaga ja higistades tundub ilm palju soojem. Otsisin tossud välja ja panin esikusse valmis. Hommikul kui olin natuke aega telefonis opereerinud, samal ajal mõeldes, kuidas kindel on see, et tuleb ellu tuua sotsiaalset interaktsiooni, Instagramist ja üksikutest jalutuskäikudest jääb paraku väheks. 

Kuigi osade inimeste jaoks on endiselt noored need, kes on ninapidi telefonis, siis ma olen kuulnud ja lugenud just seda, kuidas noored, 20aastased, kes on üles kasvanud sotsiaalmeedia kontodega, ei postita enam – lahe on olla salapärane ja teha päris asju. Cool on minna mere äärde lutsu viskama. Ma ei tea, kui läbiv see on, aga tundub mulle loogiline. Esiteks on noored alati tahtnud teha asju teistmoodi ja nende jaoks sotsmeediasse karulaugu korjamise ja selfide postitamine oleks ju sama, mis nende vanemad ja vaat et vanavanemadki Facebookis teevad. Seega teatud mässumeelsus ja iga generatsiooniga kaasas käiv asjade teistmoodi tegemine võiks ju olla offline tegevused. Mäletan, kuidas ise olin kunagi tehnika arengust vaimustuses. Kui lahe oli see, kui Messenger oli ka telefonis ja kuigi andmeside sees hoidmine tõmbas aku lootusetult kiiresti tühjaks, oli vaimustav chattida telefonis. See oli kui kunagise MSN-i jätk. Siis ei teadnud keegi, kuidas see kümmekond aastat hiljem on muutunud kompulsiivseks käitumiseks ja ekraaniaeg heal juhul 4-5 tunni juures päevas, kuid paljudel ka 8-9 tundi. Võib-olla noored on esimesed, kes teadvustavad ekraani ja lõputu lühivormis meelelahutuse tarbimise mõju vaimsele tervisele, enesetundele. Ma sõidan vahel ikka bussiga ja seal on peamiselt vanad inimesed ja ma ütleksin, et nemad on ninapidi telefonis. Noored pigem kuulavad midagi, kasutavad telefoni hetkiti, aga avalikus ruumis ma ütleks, et nad niipalju ei istu sinna neeldunult, nagu vanemad inimesed. Noored justkui teaksid paremini, et see skrollimine on veidi nagu suitsetamine, pole hea ja seetõttu äkki ka vähemalt avalikult tehakse seda vähem. Rongis, kus on vanuseline läbilõige parem, on jäänud mulle mulje, et noortel on kõrvaklapid ja vanemad inimesed kirjutavad ja skrollivad. Need on muidugi suured üldistused, tunnetuslik pilt, mis on tekkinud tähelepanekutest. 

Uskumatu, kuidas mõttes lipsan endiselt alatasa Indoneesiasse ja sellesse, mis seal oli parem. Praegu ei jaksa seda enam teha, see on ka natuke mõttetu, mul on praegu vaja ennekõike siinsesse ühiskonda ja ellu sisse saada, leida need asjad, mis just siin on head ja mulle sobivad, muidu jäängi igatsedes tagasi vaatama. On okei heas tundes, võib-olla isegi kerges melanhoolias vahel meenutada, aga see ei tohiks muutuda läbivaks. 

Esimesed 500 meetrit joosta oli suurepärane, siis läks raskeks. Kokku tuli umbes viis kilomeetrit, vahepeal kõndisin, kuid see oli väga meeldiv. Päike paistis, tundsin esimest korda, kuidas ma pole siin enam võõras, kuidas lõpuks ikkagi sain Eesti ellu sisse, ma ei tea, kas see üldse on minu tegevusega seotud või mingite suuremate jõududega, aga nii nagu mitu nädalat ei toiminud päriselt miski, nii olin järsku elus sees, energiline ja optimistlik. Vaatamata muredele oli jõudu, et teha seda, mis on hea ja ma teadsin, tean, mis on hea. Tunne ütleb mulle, et tahan liikuda. Joosta, kõndida, rattaga sõita, ujuda, looduses viibida, tunda inimesi reaalselt, olla nendega samas ruumis, mitte ainult virtuaalselt. Üritan seda enda ellu tuua. Miski tung või sisemine kutse ütleb mulle, et isegi kui see pole loogiline ja ei lahenda kõiki mu probleeme, siis seda peab tegema. Ja seda ma teen. 

Kui olin paar kilomeetrit jooksnud, siis hakkas peas jooksma pilt, kus olin mina Soome kogupererestorani Mustamäe söögisaalis hamburgerit söömas. See pilt ei kadunud kuhugi ja peagi oli selge, et jooksu lõpus võtan seal istet ja hommikueinet. No näed, ja nii läkski! Seal olid kaks umbes 60aastast tugevas ülekaalus meest, kes arutasid miskit. Ema lapsega (ema oli kogu aja telefonis). Paarike longboardidega tuli peale mind. Kui tahta inimesi vaadata ja kohvikutaolist melu, siis ilmselt Hesburger ongi parim koht. Poes käib muidugi rohkem inimesi, aga seal on liikumine selline, et ei teki koos istumise tunnet. Hessis natuke nagu tekib. Mc Donald’sis on kogu sisustus muudetud selliseks, et seal pikalt ei istuks, lisaks on häiriv muusika ja köögist kostuv lakkamatu piiksumine, mis üsna kiiresti ajudele hakkab. Hesburgeris on küll ilge külm sööklavalgus, aga ka suured aknad, kuhu päeval ulatub päike ja kunstliku valguse üle ujutab. 

Söön kergelt ja sõidan ujuma. Muid kohustusi väldin nagu katku. Pole vist kunagi olnud nii vastumeelne tegeleda paberimajandusega, arvete saatmise ja maksmisega, arvutis tehtavate tööde edasilükkamine tundmatusse kaugusesse.