Oma väes olemine. See tuli teemaks, kui tegime eile koolipraktikat. Keskmeharjutust olin juba mõnda aega praktiseerinud, eelmisest suvest. Nüüd tegime teistmoodi, kontaktis olles. See oli teistmoodi kogemus. Alguses sain harjutusest teistmoodi aru, arvasin, et see on jõuharjutus ja vist oligi. Üks avaldab teise õlgadele jõudu ja teine ütleb, et ta ei liigu. Nii saab proovida, et kuidas on seda öelda. Kui see funktsioon on nii öelda tervislikult välja arenenud, siis on see lihtne ja ilmselge selle inimese jaoks. Aga võib olla ka väga raske öelda. See surve võib olla liiga palju inimesele, kes ei talu survet. Igatahes, me tegime seda harjutust nii, et survet ei olnud. Tuntav kontakt. Kerge surve, et tunneks teist inimest vastakuti. Ja siis keskmesse tulemine kõhu alaossa nabast allpool. Kui selle kätte sain, siis tundsin enda suurust, iseenesest kasvasin nagu veidi suuremaks. Nii veider kui see ka pole. Ma polnud väike, vaid oma suuruses. Suurem kui enne. Miks ma seda räägin: mu partner ja kursaõde, kes kõrvalt vaatas, nad mõlemad märkasid seda kohe. See tagasiside oli väga kasulik. Nende reaktsioon oli nii äge. Kui oma jõusse sain, siis nad reageerisid hetkega ja olid vaimustunud. Väga-väga äge. Varem kui olime seda koolis teinud üksinda ja hiljem ka, siis tundsin vahet küll, aga nüüd tuli see justkui kinnitusena teistelt. Ma ei teadnud, et see nii suurelt ja selgelt mõjub. Uhke värk. Koguaeg pole meeles seda teha, aga harjutan-harjutan. 

Seda võiks isegi emale näidata. Ta kipub ohvrirolli kukkuma ja tunneb end abitu ja samuti väiksena, see on selge. Kui ta saab keskmetunde kätte, siis see on nii meeldiv, et äkki jääb külge? 

Olin maal isa sünnipäeval. Nägin sugulasi, sealtperede naabreid. 

Lugesin eile liiga kaua tehisarust. See on uskumatult ilge värk, kuidas seda on nii meeletult haibitud, aga see ei arene nii nagu loodeti. Enamus internetti on täis reklaami, tekste, kus räägitakse selle revolutsioonilistest tööriistadest, mis justkui teevad super asju ja hoiavad tööaega kokku meeletult ja utsitavad rongile hüppama enne kui hilja. Kui neid AI asju proovida, siis seal on suured puudused. Ta teeb meeletult vigu. Enamus asju tuleb üle kontrollida ja see võtab sageli rohkem aega, kui ilma AI-ta teha. Ta on nagu praktikant, kes on värskelt tulnud ja teeb ilgelt kehvasti ja hooletult. Kellele peab hästi pikalt rääkima, mida teha, kuidas. Ja siis tuleb kipakas asi tagasi, sest ta pole kursis. Lisaks luuletab AI juurde asju, eksib isegi lihtsate faktidega. Mis sellega teha? Polegi midagi teha. Seda promo oleme näinud juba 2022. aasta lõpust. Kuid see ei arene enam. Ei saagi areneda, sest on praegu juba tohutult energiamahukas. Lisaks maksavad AI ettevõtted peale iga otsingu eest, mis inimesed teevad. Isegi ChatGPT tasulised kasutajad, kes maksavad igakuiselt 20 eurot, ka see tasu ei kata kulusid. Kasutajaid tuleb aina juurde ja seega maksab OpenAI veelgi rohkem peale. Mingit tulu nad teenida ei saa. Ärimudelina ei tööta. 

Maailma tippteadlased, kes töötavad keelemudelitega ütlevad ühest suust, et see areng on nüüd lae saavutanud ja nad ei näe, et siit edasi saaks minna. LLM ehk see keelemudel, mis alguses kõiki vaimustas, sest suutis anda uskumatult häid tulemusi – suutis ise nii öelda punktid joonega ühendada ja oligi enneolematu  –, see on treenitud tokenite ehk teatud hulga sõnade pealt. Vist mingi 25 miljonit sõna või midagi sellist. Selle mahu pealt ta neid vastuseid annab, aga mida aeg edasi seda raskem on tal uute vastuste peale tulla, sest variandid saavad otsa. Näiteks paludes tal kirjutada nalju, siis ühel hetkel ta ei saa enam pakkuda midagi, mida pole pakkunud. Vigu teeb ta samuti seetõttu, et kuskil jääb tal infot puudu või ei leia üles õiget või arvab, et on kuskil, kus ei ole ehk eksib ja seetõttu jõuab inimeseni vastus, kus on valeinfo. Seda on teadlikult kontrollitud ja siis on see selge, aga inimesed, kes otsivad infot ja tahavad teada ei pruugi teada, kas see on õige või vale. Tekstiloomes on AI eriliselt kehv, aga näiteks mingi info või vikipeedia stiilis lõigu esitamisel tundub kõik enam-vähem. Ametlikke kirju oskab ka kirjutada, sest need ongi nii geneerilised ja mittemidagiütlevat uinutavat kantseliiti täis, kus pole näiteid, detaile, loovust. Aga võivad olla arvud, faktid. Need kõik tuleb ikkagi üle kontrollida, sest kunagi ei tea. Samuti nimed. BBC tegi hiljuti katse oma artiklite põhjal. Ehk siis palus teha kokkuvõtte artiklist, mille andis talle konkreetselt ette. Seal oli palju vigu. Tekst moondus. Ja kes kasutab kokkuvõtet, siis ju selleks, et mitte lugeda pikka artiklit, vaid saada põhipunktid. Faktivead olid umbes sellised, et kui küsiti, et kas firma N kinnitusel on e-sigaret tervist kahjustav. AI vastas, et on. Kuigi see tuntud e-sigareti müüa on selgelt ja alati öelnud, et see ei kahjusta tervist ja aitab suitsetamisest loobuda. 

Masinad on ikka endiselt lollid. Ahjaa. Nii. 

Selleks, et AI saaks edasi areneda ja veaprotsenti vähendada, oleks vaja andmebaasi suurendada umbes viis korda. Kui juba praegu on AI toimimine meeletult kulukas. AI vaimustuse alguses tuli sektorisse tohutult investorite raha, mille pealt see on tehtud, aga viis korda seda suurendada ei ole mõeldav. See tähendaks serveriparke ja survet keskkonnale, mis ei ole mõeldav ega tehtav. Sellest räägiti juba ammu, isegi rääkisin, aga enamik tuttavaid oli veendunud, et see valdkond areneb nii kiiresti ja mõeldakse välja säästlikumad lahendused. Ei. Turundus, mis on pandud igast uksest-aknast rääkima juttu revolutsioonilisest ajast, on enesekindel olnud koguaeg, aga seda küsimust pole adresseerinud. Nende artiklite järgi ja reklaamide järgi pole nagu mingit takistust. Tegelikult on nende tooted ja abimehed, mida kõikidesse äppidesse ja programmidesse on küsimata juurde topitud, täiesti mannetud ja kasutud. Tüütu praht. Tõesti nagu oleks järsku tuppa lükatud praktikant ja öeldud, et tegu on geeniusega, kes aitab sul säästa tohutult töötunde, kes istub nüüd su kõrval ja kellele peaks nüüd ülesandeid delegeerima ja küsima talt vajalikku infot ja paluma teha töid. Tegelikult teeb põhikooli algtaseme asju ja lõpuks on lisakoormus, sest tuleb hakata ta tehtud asju ikkagi üle vaatama. 

Aga see, mis ma eile lugesin ... need olid head Mediumi artiklid, mis muidu silma ei paista turundatud tekstide kõrval. Nimelt on ettevõtete juhid pannud töötajad neid AI lahendusi kasutama oma tööasjades. Uuringud näitavad, et töötajate usk AI lahendustesse ja rahul olu praegustega on kuskil 30% juures (teatud kitsastes asjades võib neist kasu olla, näiteks matemaatilistes). Juhtide puhul on see 70% juures. Korralikud käärid, eks? Lõpuks jäin mõtlema, et kuidas see nii juhtus, et ettevõtete juhid läksid selle haibiga (mis sõna kasutada hype asemel?) kaasa. Ilmselt siis aktsionärid hakkasid nõudma kiiret tegutsemist sel suunal. Räägiti ju kuidas AI võtab töökohad ära, sest vähemalt pool kui mitte 90% saab automatiseerida. Kuna esialgne mudel oli suur hüpe, siis eeldati, et see läheb sama kiirelt edasi. Alguses isegi ju palusid maailma mitte helgemad pead, aga väga rikkad Jeff Bezose laadsed „suurkujud“, et maailma rahu huvides tuleks areng peatada mõneks ajaks, sest muidu võib tsivilisatsioon hävineda. 

See kõik pani uskuma aktsionärid ja ka juhtkonnad, et tuleb tõesti olla kiire, et mitte jääda hiljaks. Vana on ebaefektiivne ja konkurendid võivad saada konkurentsieelise. Kõik tahtsid olla esimesed. Nii jõudsidki peagi töötajateni poolikud ja vigased lahendused, mis olid kehvemad kui varasemad. Töötajaid lasti lahti, teisi pandi tegema tööd uutmoodi. See oli ilgelt frustreeriv ja on siiani, sest neil on endiselt need kaugeltki mitte valmis lahendused, mida nad peavad kasutama. Ja kuigi surve ja nõudlus paremate tööriistade järgi on meeletu ja raha on samuti, siis neid ei tule. Miks? Sest ei saa. Hype oli hype. Selle taga polnud midagi. Ka neid poolikuid tavainimestele mõeldud kõikvõimalikke abimehi reisiplaneerijatest kuni finantsabiliseni olid saamatud ja vigased. Andes täpseid käske või esitades küsimusi tuli vastus, kus oli midagi teisiti. Täpsustades sai küll võib-olla selle ühe asja paika, aga midagi muud oli paigast läinud. Ma ei kujuta ette, kui sellist asja peaks iga päev tööna tegema. 

AI arenduse eest vastutavad juhid on muidugi otsi andmas. Ettevõtete juhid on muidugi optimistlikumad, sest neil on omanike poolt surve. 

Ma olin kuskil 20, kui sain aru, et ettevõtete jaoks on kõige olulisemad aktsionärid. Kui nemad hakkavad osalust müüma, siis aktsiahinnad langevad. Kogu mäng käib selle ümber, et aktsiahind ei langeks, vaid tõuseks. Kui langeb, siis hakkavad ka teised müüma ja langeb veelgi. Kui on kõrgel, siis ostetakse juurde. Järelikult läheb ettevõttel hästi. Aga see ei pruugi nii olla. Võib olla mull, mis tehnoloogiasektoris oligi meeletu. Kõik oli ülehinnatud, sest varasem kiire areng nutitelefonide, sotsmeedia kasutajate ja muu näol oligi erakordne. Aga see ei kesta lõputult. Maailmas pole enam palju inimesi, kellel veel pole neid tavainimestele mõeldud seadmeid ja teenuseid ning pole ka enam midagi nii uut, millest vaimustuda. Pole põhjust osta uut, sest selles pole mdiagi, mida varasemas pole. Ja siis mull lõhkeb. Aktsiahind tuleb alla, sinna, kus ta olema peakski parasjagu. Seda välditakse iga hinna eest ehk siis see AI hype oligi see. Aktsionäridele meele järgi olemise tulem. Aga kes kannatavad sellest? Töötajad. Tavaliselt kui kellegi räägin, et ma olen veendunud, et ettevõtte omanike jaoks on aktsionärid nr üks, siis keegi oponeerib, et töötajad on kõige olulisemad. Nii peaks olema küll ja seda räägitakse ettevõtte poolt, aga sisimas ma tean, et töötajad on heal juhul nr 2. See on tõestus sellest. Kui töötajad oleks nr 1, siis ei oleks sellist kaost tekitatud. Töötajad on orjad, kes teevad, mida öeldakse. Selline on leping ja selle eest on neile kuupalk antud. Praegune olukord on selle ilusti välja toonud. 

Aga ka juhid on ära keeramas, mulle tundub. Kaua Lõhmus räägib seda juttu, et AI võtab üle? Ühtegi näidet pole kunagi kellelgi, et kuidas ettevõttes kasutatakse AI-d. Sest neid näiteid pole. Käib töö ja arendus. Kaks aastat juba on palgatud šarlatane või lihtsalt entusiaste ja olemasolevaid töötajaid suunatud AI implementeerimisse ja töö lihtsustamiseks. Nad on töötanud 3, 6, 12 kuud ainult sellega, mitte oma tööülesannete kõrvalt. Ja saanud valmis asja (sest tähtaeg oli muidugi peal), mida töötajad vihkavad, sest see pole kasutatav ja teeb nende töö põrguks. Seetõttu ongi nüüd vaikus edusammude osas. Aga peetakse kõnesid, kus kinnitatakse, et „me oleme revolutsiooni esirinnas“ ja sunnitakse töötajad järgima seda suunda. Aga mida nad reaalselt näevad? Miks ei tooda isegi ühte näidet, kuidas ettevõtetes AI-d kasutatakse? Öeldakse, et need lahendused teevad töö, mis varem võttis nädala, võtab nüüd 3 päeva (müügimaterjalides). Eriti naljakas on nagu ühest suust life-work balance’i mainimine. Müügitekstides või plakatitel on kellegi tagasisidena seda edastatud. Kuidas life-work balance muutus paremaks. Tegelikult läks ju kehvemaks. Aga töötajatel pole sellist häält ja nad ei tegele sellega, et internetti reklaamiga üle ujutada. Neid kümneid miljoneid, et hoida üleval kuvandit revolutsioonist. 

See kukub kokku. Vaikselt, armetult. 

Pangajuht pidavat nüüd tööl käima robotkoeraga. Ja vallandama kõiki, jagama vihaselt korraldusi, mis pole tema pädevuses. Sajad töötajad on kaoses. Ootamatult on paljud lahti lastud. Keegi ei saa aru miks. Pole visiooni. Tiime segatud, pandud töötama jumal teab kellega ja tegema arusaamatut. Lahe.