Paar päeva tagasi oli koolipraktika ja see oli väga kasulik. Kehapsühhoteraapia on ikka selline asi, et teooria, millel see põhineb, on vajalik ära õppida, aga kohale jõuab see ikkagi läbi praktika. Sügavale kohale. Viimane moodul oli nii sisutihe, et mulle tundub, et kõik said sealt korraliku paugu. Seal oli palju raskeid teemasid, mis kõigile rohkem või vähem tuttavad ja isegi puudutavad. Häbi, süütunne, jõud-jõuetus, usk endasse, kahtlemine, valiku edasi lükkamine kuni elu teeb valiku, ohvriroll, passiiv-eesliitega käitumised ja nende teke, viha mittelubamine, tunnete tundmine või nende allasurumine, teenimine, soorituse ja tulemuse seotus eneseväärtusega, väärikus, enda peitmine, häbistatus. 

Need on emotsionaalselt rasked teemad, mida hakata läbi vaatama. Lisaks on see teooria ka nii öelda kainelt vaadates paras pähkel, mida lahti muukida. Aga kõige lõpuks jõuab kohale ikkagi tehes, mitte lugedes, lugema peab, kuid sellele peab järgnema katsetamine. Mentaalselt neist asjust läbi ei näri. Üleeilne praktika pakkus võimaluse olla terapeudi rollis, kus ma ilmselgelt tundsin ennast väga ebakindlalt, kuid protsess läks sügavale ja pakkus „toitu“, mida siiani mälun. Asi ei saanud selgeks, aga sain sisse kastetud. Selles supis olin juba varem, aga nüüd nagu mingi uks avanes. Segane jutt, aga selgemalt ma praegu ei oska. Iseenesest on tore ka, kui asi huvitab ja on, millest läbi töötada. See nõuab tahet (minu jaoks sama, mis huvi, sest ainult tahtejõu pealt ma ei tee väga midagi ära, rääkimata pühendumisest) ja julgust. Isegi turvalises teraapiaruumi keskkonnas on see õudselt raske näidata enda neid külgi, mida olen terve elu peitnud ja mida hoiab luku taga tugev veendumus, et seda ei tohigi näidata. 

Viimasel ajal olen jälle rohkem mõelnud seksuaalsusele. Kui millelegi, mis on peidetud, mis on tabu. Mis on nii tugevalt kuidagi normaliseeritud, piiritletud, reglementeeritud. Kõige jämedama joonega tõmmates sisuliselt see vastuolu, et on ühest küljest pornotööstus, millest juba aastatuhande vahetuse paiku räägiti Ameerika meedias, kuidas see on suurem äri, kui korvpall, jalgpall ja pesapall kokku. Kuidas vist 1999. aastal oli Britney Spears ajakirja Rolling Stones esikaanel ühes käes lauatelefoni toru ja teises üks teletupsudest. Mind huvitab see, kuidas pornotööstus on meid mõjutanud. Mitte see, kas see meeldib või mitte, kas see on õige, moraalne jne. Selge on ju see, et me mängime seda elu nagu teatrietendust, kus meil on kostüümid ja isegi maskid, mingid lavareeglid. Suhetes on mingid asjad, mis on lubatud, aga mulle tundub, et see, mis peidus, on tohutult suurem. Kuigi võib tunduda, et eelmine sajand tõi tohutu seksuaalsust allasuruvatest ahelatest vabanemise, siis miskipärast näib, et võib-olla on tabusid meeletult rohkem ehk seda, mis pole lubatud ja mida me ei tee. See on täiesti okei ja ma ei arvagi, et võiks algatada liikumise, kus käime paljalt ringi, aga mind huvitavad need kohad, kus on midagi loomulikku ja midagi, mida me nagunii teeme või tahame teha, ihad, seks, teiste eest varjatud kehaosad ja fantaasiad – nende ristumine moraalinormide ja ühiskondlikke justkui reeglitega. Neid pole eriti ju kuskil kirjas. Ma isegi ei tea, kas näiteks avalikus kohas seksimine on lubatud või mitte. Ma ei taha isegi seda võtta kui midagi poliitilist. Ma proovin praegu jooksvalt sõnastada midagi, mida ma pole varem teinud, otsin õigeid sõnu. Kui midagi sõnastada, siis saan ise aru, kas ma mõtlesin seda või mitte. Kas see on see, mida ma mõtlen või siiski mitte. 

On argipäev, valus realism, materiaalne maailm. Ja siis meie fantaasiamaailm, muinasjuttude aines, maagiline maailm. Ja ma tahaks neid kuidagi kokku viia. Sealt tulevadki mu ideed erootilisteks filmideks või juttudeks. Ja ma ise ka ei tea, kui palju seal on mõjutatust porno vaatamisest ja kuipalju seda, mis oleks nagunii. Ma ei saa näha ennast sellisena, kui ma näiteks ei oleks elus näinud ühtegi videot. Aga ma saan avastada seda, mis minus on. Mind ei huvitagi nii väga näiteks seksimise filmimine, vaid pigem pildid, hetked. Näiteks kellegi haavatav pilk, kui ta kükitab kuskil garaažide vahel, taustal vanad autorehvid. Mind huvitab, mitte seks, aga ütleme siis erootika, kuigi see sõna mulle väga ei meeldi või pole kuidagi harjumuspärane. Ma isegi ei tea, mida see tähendab, aga mul ei ole paremaid sõnu. See näitab minu meelest ilmekalt, kuidas ma (või me?) ei oska rääkida nii primitiivsetest asjadest. Midagi, mis pole ju midagi uut, aga mis on nii tabu, et sõnad nagu ei vii päris sinna. Kuid mis ometi on äratuntav, kui kirjeldada mingit olukorda või näha pilti, kus see on olemas. Näiteks foto kellegi avatud suust, huultest – huuled on minu meelest kõige erutavamad inimese juures. See võib olla erutavam kui miski muu. See hetk, kui erutus tekib on vist see, mis ma öelda tahan, mis mind kutsub. Seda saab edasi anda. Seks ise on kuidagi labane, just kunstilises mõttes. See on oma realismis peaaegu nagu käsitsi pesu pesemine, akende pesu või mutrivõtmega roostes autoratta poldi lahti kangutamine. See on ka huvitav kunstis kui neorealistlik kontseptsioon, mille järgi film (kunst) peab olema elu peegeldus, mitte sellest põgenemine. Seda oleks ka mõeldav teha, aga see, mille kohta ma ise praegu avastan, on iha käivitamine. Need triggerid, mis käivitavad iha. See, mis meid sisse tõmbab ja mis annab võimaluse „seksi müüa“. 

See mäng huvitab mind. Muidugi on selles palju probleeme, ennekõike mehe ja naise võrdsuse teemadel. See on omaette suur teema, mille sõnastamiseks läheks veel mitu lehekülge ja mis on minu jaoks tõesti probleemne. Need ihad ja selle käivitajad tulevad minu kui mehe vaatepunktist ja pornotööstus ongi vist ju pea täielikult sellest vaatepunktist. Miskipärast nii on, et näiteks see, kui mees ennast rahuldab ei ole nii atraktiivne ja ei tekita engagementi ega raha kaugeltki mitte niipalju või siis pea üldse, kui see, kui seda teeb naine. Aga jah, see on juba teine teema, kuigi sõidab esimesele vähemalt minu peas tugevalt sisse. See, kui miski mind erutab, see võib välja joonistuda ja kokku põrgata sellega, mida ma samal ajal ei taha toita ehk naist kui kedagi, kes on objektistatud. Vahel tundub, et juba see, kui naine on iha objekt, on justkui vale ja lubamatu. Tundub, et sinna meie ühiskond ongi jõudnud. Räägitakse sellest ja ka küsitlused näitavad, et noored seksivad väga palju vähem, kui veidi vanemad. Tundub, et kui oli palju reaalset, mitte virtuaalset suhtlust, siis jõuti seksini kui mitte tihti, siis vahel ikka. See oli lähemal ja kättesaadav. Kui aga toimetada ainult virtuaalses maailmas, oma interneti persoonadena, siis seal ei saagi ju midagi füüsilist toimuda. See pole isegi ainult seks, vaid ka kellegi toetav õlale patsutus või kasvõi nii väike asi, kui suhtluse ajal kellegi kallistamine, käepigistus või käe puudutamine. Tegelikult on ju see just see, millest mina (ja ma tahaks leida tõestust, et ka paljud teised) puudust tunnevad. Ma täiesti kindlasti ei ole valmis kaotama füüsilist kontakti. Praegu on koduloomad (koerad) kui pereliikmed ja füüsilise armastuse pakkujad. Nendega ei ole probleemi. Ei teki moodsa aja sugudevahelise läbikäimise konflikte – maailmavaatelisi, poliitilisi jt. Kui tahta lähedust, siis vist ongi kõige lihtsam võtta koer kui armastuse masin, aga mind huvitab just see, et mis inimeste vahelisest lähedusest sai ja miks see peab niipalju keerulisem olema. Võib-olla just seetõttu, et see on keeruline ja selle tõestuseks ongi ju kõik need koera kui kõige lähedasema olendi ülistuslaulud sotsiaalmeedias (isegi eraldi kontod!), sünnipäeva tähistamised. Samal ajal, kui inimesed peavad sünnipäevi erakordselt harva, rääkimata sellest, et tutvuda, sõpru ja kallimaid leida näib nii võimatu. On kuulda ka üsna sõjakaid justkui Gen Z avaldusi, kus seks tulekski justkui rudiment üle parda heita. Mu küsimus on, et kas see on päriselt siis nii paljude jaoks siiralt mittehuvitav ja mitte mingeid tundeid tekitav või on seal taga usu puudumine, et midagi sellist võiks üldse toimuda. Kui pole kogemust, siis on ju ainult ettekujutus peas ja see on hoopis midagi muud reaalsest kogemusest. Virtuaalmaailmas saab ainult sellest rääkida, aga sel on sama palju pistmist päris asjaga, kui näiteks mediteerimise puhul, millest paljud on lugenud, infot kogunud enda pähe ja räägivad sellelt pinnalt. Siis on seks teoreetiline. See ongi kõige kurvem selle infoajastu juures, et tõesti, meil on ligipääs telefonist põhimõtteliselt kogu infole, aga miski ei huvita mind vähem. See on hea, et see nii on, aga probleem on selles, et kui reaalne kogemus puudub täiesti. Praktika on vähemalt sama oluline kui teooria. See on ka „info“, mille praegune aeg on üle parda visanud. Nii jääbki üle ainult mõtlemine, mille vangid me oleme. Jah, ma saan lihtsalt kogu info, kuidas leiba küpsetada, aga kui ma seda ei tee, siis mis on selle info väärtus? Mis mul siis üleüldse on, kui mul on ainult teadmised? Ma isegi ei saa seda teadmiseks õieti nimetada. Sest teadmise alla käib minu maailmas ka kogemustepagas. See on info, mis on siis kas kasulik, vajalik, huvitav või mõttetu ja see on okei, et see nii on. Ka kogemused võivad ju olla sama mõttetud, aga ma pole nõus, et neile jääb nii väike osakaal. Pisike protsent, kui sedagi. Oleme jõudmas aega, kus päriselt suhtlemise oskus kaob kiirelt ja kui ei ole seda teinud, siis seda hirmsam see tundub ja ma näen enda ümber väga palju pigem nooremaid inimesi, kes on väga hädas, kui peavad helistama isegi raamatukokku, et teavikuid pikendada. Rääkimata selles, kui pesumasin läheb katki ja on vaja helistada teenusepakkujale, et keegi tuleks seda parandama. 

Huvitav, et ma alustasin kiimast ja jõudsin pesumasina parandamise ja raamatukoguni. Pornofilmide stsenaariumites on need mõnikord tihedalt seotud.