Olin pea nädala nagu teises maailmas. Kõht valutas ja jube masendav oli seekord olla haige. Ei mingit mõnu. Ainult vaevle koduvoodis. Ma ei osanud seda üldse hinnata, kohati ei saanudki aru, kumb on jubedam, kas veel üks tund neid seinu, halli taevast ja raagus puude latvu vaadata, või õue minna. Õue ka läksin, aga peale väikest tiiru oli selge, et pole võimalik teha midagi rohkemat, kui poodi jalutada, osta mõned asjad, juba higistada, sest mul oli vist väike palavik ja poes talvejopega oli eriti „mõnus“. Igatahes istusin esimest korda apteegi ukse juures toolil, mis sinna targasti pandud koos väikse lauakesega. Väga mõnus. Muidu pole poodides, kui need pole just kaubanduskeskused, üldse kuskil istuda. 

Eile lugesin Hiiumaa ajakirja, mille Soome laeva ajakirjade stendilt võtsin. Mait, kes seal lavastab, kirjutas oma saare suvekodust väga ägedalt. Aga ka Jaanus Rohumaa ja teised. Kogu ajakiri oli inglise keeles, aga ilmselt on sellest ka eestikeelne variant. Kummaline oli muidugi eesti keeles tehtud ning seejärel tõlgitud intervjuusid ja tekste lugeda. Olin omajagu aega selles Hiiumaa atmosfääris, mis selle ajakirja lehtedelt meeltesse imbus. Jaanus Rohumaa sõnastas minu meelest väga täpselt, et Hiiumaal oled nagu kõigi murede haardeulatusest väljas, aga samal ajal turvatunne on vaat et suuremgi. Kuidagi midagi sellist seal on, meenutab Indoneesias üht sellist saart, mis tundus nagu, et see pole päris päris koht, vaid nagu midagi muinasjutust. Rohumaal oli ka õigus, et seda Hiiumaa tunnet kellelegi, kes seda kogenud pole, on väga keeruline sõnadega edasi anda. Küll aga tekitab äratundmist. Väga huvitav oli lugeda, kuidas erinevad inimesed püüdsid seda edasi anda, mis neile seal meeldib, kuidas nad sinna olid sattunud.

Kuidagi läkski nii, et hakkasin jälle fantaseerima, taas unistama. Kuidagi tahaks jälle kõike seda näha, mida ma seal näinud juba olen ja avastada ka uut. Autoga ma vist olen käinud lapsena ja ühe korra ülikooli ajal, seega nüüd, kui olen igal aastal käinud korra või kaks, siis pole niipalju ringi liikunud. Rattaga või jalgsi minnes on saar ikka päris suur. Tahaks autoga minna, aga nagu ei tahaks ka – äkki saab ruttu otsa! Äkki tekib rahutus, et tahaks käia kõigis kohtades ja siis pole päris see. Hirmud on muidugi omaette huvitav nähtus. Kui tihti on üldse midagi karta? Ja nendel kordadel, kui isegi on, siis kas sellest on kasu? Ja kui sageli on see proportsionaalne? No näiteks, eks meist kõik tajuvad ilmselt, et kui habras on elu ja kuidas alati võib väga kiiresti kõik kaduda. Aga üks asi on seda kuulda taustaüminana ja teine kogeda seda pideva terrorina, mis aktiveerib närvisüsteemi ja on ilmselge krooniline stressiallikas. Need mõtted tekkisid, kui lugesin ühe mehe jutustust oma emast, kes oli korduvalt lahutatud ja pea viiekümne aastane, kui teed viisid kokku jõuka mehega ja naise elu muutus päeva-pealt. Pidevad nutud raha puudumise üle köögilaua taga asendusid reaalsusega, kus ei pidanud enam päevagi tööl käima. Aga ometi oigas ta alatasa, et kõik võib ikka nii kiiresti muutuda, kõigest võib sekundiga ilma olla, paljas kui püksinööp. Selles suhtes on närvisüsteem väga huvitav. Selle naise loo näitel lõpetas oma vulisemise pidev mureallikas, juhtus kõige parem, mis sai. Kuid suurema kergenduse saaks ta ilmselt alles pikaajalise teraapia tulemusel, kus tuleks need varasemad valud läbi töötada. 

Vahepeal, haigena, tundsin, et ei suuda koolimaterjale lugeda. Liiga sünge ja masendav oli niigi. Kuid nüüd on taas optimistlikum. Elu tuletas taas meelde, kuidas tervis tarviline vara. Kuidagi õigel ajal sattusin poole kõrvaga kuulama intervjuud Merle Palmistega, kus ta rõhutas, et vinguda ikka liiga palju ei tohi, jääda kinni sellesse, mida pole ja mis kõik valesti läinud. Ta tõi lihtsa näite, aga minu jaoks nii õigel ajal, kuidas homme käe kaotades mõtleks, et päris hea oli kahe käega ikka. Niisiis need tänulikkuse harjutused, mis minus vahepeal vastureaktsiooni tekitasid, sest neid tulvas uksest ja aknast, on leidnud taas oma koha. Jah, need on oma olemuselt impulsikontrolli alla käiva psühholoogia osad ehk siis tasakaalustava mõjuga. Ehk pole teada, et need algpõhjust muudaksid ja nende häda on selles, et neid tehes jääbki tasakaalustama. Kui seda ei tee läheb jälle kreeni. Süvapsühholoogia idee on avada algne koflikt, põhjus või väga sageli arengulised vajakajäämised, mis toimuvad küll emotsionaalselt aktiivsel pinnasel ja olla väljakutse rohked, kuid seda ei pea nägema üldse sellise „sita läbi töötamisena“ nagu mõnikord väljendutakse. Väga sageli pole need arengutraumad nii väga traumad, vaid sellised asjad, mis on jäänud õppimata, siis kui lapse arengus need oleks vajalikud, ja need saab hiljem järgi teha. Nii vaadates on see väga helge ja optimistlik protsess. Miks see aga sageli on hirmus, on see, et no näiteks õppides viha väljendama, tuleb avada allasurutud ja kogunenud viha ja see hirm nii öelda uue asja ees, mis on sageli suurem, kui tegelik viha kui iga inimelu normaalse ja vältimatu tunde väljendus. Eriti tehes seda teraapiakabinetis on loodud turvaline ruum, kus ei saa keegi lähedastest pihta.

Kuid nüüd tuleb minna venna sünnipäevale. Õnneks lubab vist tervis ja ilm naeratab samuti. Hakkan rõdul istudes uskuma, et ümberkaudsetes majades ikkagi elatakse ja need korterid kardinate taga pole tühjad.