Pole vahet enam mis kuu või aasta. Ikka on, aga pole ka. On, sest ma oma aja laps. Suurtes vooludes ma koos teistega. Mõjutatud internetist, sotsiaalmeediast, meie aja mugavustest ja ilgustest nagu näiteks kontseptsioon multitaskimisest. Seda korraga mitme asja tegemist pandi veel hiljaaegu minu meelest ka töökuulutustele. „Kui projektijuhtimine, pikad tööpäevad ja multitaskimine sind ei hirmuta, siis see töö on sulle!“ Natuke tore ka, et antakse ridade vahel mõista, et saab olema horror ja kui sa vastu pead, siis kahe aasta pärast oled end tühjaks pigistanud. 

Aga mingis mõttes pole vahet, mis aasta või kuu. Vaatasin seda tänast, 28. aprilli kuupäeva ja see ei öelnud nagu midagi. Pigem olen nagu mingite sündmuste vahel, inimeste, suhete puntras, tukslen. Panen kokku seda elulego või paneb ta mind? Või jookseb ta ise kokku? Klotsid lähevad ikka kokku ja lõpuks on kõik õige. Nii nagu nädalavahetusel toimunud Siilipeo teema: „Kõik on õige!“ 

Esmaspäev. Eile oli tööpäev. Täna on asju, mida ajada. Klotse, mida kokku lükata. Tahaks öelda, et „millega mängida“. Võtaks äkki seda elu natuke vabamalt? On võimalik? Võiks ju. On ju enda teha? Nu aga siis teeme. 

Peol Ööhaldjate tiimis oli üks kutt, kes töötas kiirabis. Rääkis, et oli ühel väljakutsel, kus vanaproual oli seedetrakti infektsioon. Mees oli kogunud uriini ja pakkus kiirabile seda nuusutada, lootuses aidata diagnoosimisele kaasa. Kiirabitöötaja ei tahtnud üldse nuusutada, aga talle tuli meelde Jan Uuspõllu räägitud anekdoot. Algust ma täpselt ei mäleta, aga kõlas kuidagi järgnevalt: kuidas sita järgi aru saada, mis valesti on? Kui sipelgad jooksevad juurde, siis sööd liiga palju magusat. (Siin oli midagi veel, mida ei mäleta.) Kui situd püksi, siis on Alzheimer. Kui situd nii, et lagi, põrand ja seinad on täis, siis on Parkinson. 

Tahaks juba süüa. Mitte selle anekdoodi peale, aga üldse. Kõht on tühi. Kõik peavad sööma. See on ju päris huvitav ühenduslüli inimeste vahel. Labane, aga siiski huvitav. Tänu sellele on ju olemas kõik maailma köögid, traditsioonid. Vanaema tehtud toidud sööbivad mällu. Palav suvepäev, kui vanaisa kutsus jahedasse keldrisse kalja jooma. 

Veider, kuidas me saame elus minna edasi niikaua kui saame. Elada kuni saame. See aeg, vähemalt niipalju kui teame, on piiratud. Seda eksklusiivsem ta muidugi on. Muidugi võib olla ka põrgulikult tüütu, talumatult igav või muul moel ebameeldiv. Siis tundub, et elu on ikkagi tohutult pikk, mitte lühike. Elu lühidus tundub romantiline käsitlus. Huvitav, et romantism sai alguse Saksamaal, kus samal ajal puhkes õide (kas pole romantiline väljend!) tööstusrevolutsioon. See näitab, et väga vastandlikud suunad saavad hoo sisse saada või tekkida samal ajal, samasuguses keskkonnas. Praeguses maailmas tundub, et inimesed on nii tohutult erinevad. Õigemini, mitte inimesed, vaid väärtused. Kuidagi sai meie globaalsest külast lootusetult lahknenud ühiskondade pundar. Kõik see on võimendunud meedias. Elades päris elu, nähes üksikuid inimesi ja kogukondi, siis on kõik palju sõbralikum ja toredam. Ohtlik on jääda ainult ideedemaailma ja sots- ja vana meedia mõjuvälja. 

Tuleb vist minna täna ka mere äärde. Mida muud ikka teha. Peab vaatama, kuidas vanaisal läheb, millalgi lähipäevil. Äkki venna või vendadega külla minna? 

Mulle tundub, et ka nii-öelda ebamääraste suhete ja vallalisuse populaarsuse aeg hakkab vaikselt mööda saama. Võib-olla on põhjus minus endas, olen hakanud rohkem soovima midai püsivamat ja ehk seetõttu märkan neid ilminguid ka enda ümber. Või siis on asi vanuses? Või äkki ikkagi on mingi suundumus püsivate liitude järele kasvanud? Võib ju olla. Oleks ka loogiline. Ajad on heitlikud ja mingid toetuspunktid tähtsamad kui varem. Kõik stabiilne. Samal ajal annab pidevalt üllatav ja mitte kuigi palju lootust andev üldpilt just hoogu julgusele elada. Kui kõik nagunii põleb, siis mis siin ikka enam ennast tagasi hoida! Siis on kõik õige ja läks minna! Elvas ja mujal. See on nagu peo viimasel tunnil, kus on selge, et õige pea see kõik on läbi. See isegi aitab otsustada, teeb elamise lihtsamaks. On selge, et kui tantsida tahad, siis nüüd on kõige õigem hetk. Kui elada tahad, siis nüüd on kõige õigem hetk. Need on head hetked, kui elu pole liiga pikk.