Praha odav õlu ja Budapest. Viimane neist tõmbab isegi rohkem. Pole käinud, aga tahaks minna. Prahast sõitsime kunagi läbi, 10. klassi bussiekskursioonil Viini. Siis oli üsna külm ja ega väga midagi näha ei jõudnud. Natuke tänavaid, pisut arhitektuuri on mälupiltidel. 

Aga Budapestis ma pole käinud ja tõmbab küll. Meenub Jaaval nähtud Ungari pere, kes oli tulnud 20ndates tütre beebit vaatama. Nad olid toredad. Kohalik mees, Ungari naine, nende alla aastane imik. Tüdruk vanemad, õde. See oli Pacitanis, kus turiste väga polnud, oli väga vaikne. Nad peatusid samas majutuses, kus mina. Vist olen sellest ka kirjutanud. Nüüd juba isegi tahaks üle lugeda reisiaegset päevikut. See kõik tundub päris kaugel. Jõudsin üle kuu aja tagasi Eestisse. Oli ikka kohanemine! Ma olen vist kolm korda haige olnud selle aja jooksul ja enesetunne on üsna läbivalt olnud sitt. Meeleolu kurb. Vahele on mahtunud mõned välgatused, kus on olnud hea olla. Näiteks meres ujumas käimine, peale mida olen jälle nädal aega haige. Tantsima pole siiani jõudnud. Eilegi läksin õhtul vabatahtliku öötööle siilipeole, kus olin keskööst kuni kella kuueni hommikul. Eile oli vist palavik. Olin enamuse päevast teki all, käisid läbi külmavärinad, mis vaheldusid kerge higistamisega. Ei tahtnud viimasel hetkel ära öelda, jõin Coldrexi ja läksin kohale. Pidasin üllatavalt hästi vastu ja kui hommikul valges koju jõudsin, ei osanud midagi oodata. Õnneks tuli uni, pikk päevane uni, mis minu puhul on äärmiselt ebatavaline. Ja ärgates oli väga normaalne olla. Siiani on kuidagi väga okei. Ei ole seda morbiidsust ja jõuetust, mis eile. Ei julge hõisata, aga justkui haigena minnes ööks külma tehasehoonesse, võib juhtuda, et sealt tagasi tulles ja justkui une segamini pöörates, võib olla vastupidiselt ootustele terve ja hea olla. Täna tundub, et tahaks jälle teha rattatiiru. Suhelda ja elada. See, mida tahtsin ka eile, aga mis tundus nii võimatu. Vahel tundub, et inimesed ja tegevused, särtsakas ja tähendusrikas elu annavad mulle selle energia midagi teha. Kolmapäevases self-care ringis rääkis üks tüdruk, päris noor, kuidas ta teismelisena mõtles palju surmast, aga jõudis järeldusele, et ta oli vahepeal, ei elanud ega tahtnud ka tegelikult surra. Sai aru, et ta ei taha olla seal serva peal. Otsustas, et tuleb sukelduda ellu. Ja sukeldus. 

Täna paistab päike, vend saatis pildi, kuidas tuttaval Stroomi ranna kossuplatsil, mis tuulte eest männipõõsastega kaitstud, loopisid mehed palja ülakehaga palli korvi. Tekkis nostalgiline soov ka ise minna ja ennast kergelt ära väsitada. Veidi hüpata ja sõbraga juttu rääkida. Vaatan, äkki ta tuleb. Kell hakkab kuus saama, aga päevad on päris pikad. Hommikul vara tuleb võttele minna. Pikk tööpäev. Äkki jaksan ära teha. Tundub, et töö ja inimeste nägemine mõjub ikkagi väga hästi. Tervendab. Ei lase spliinil ketrata. Spliin, sõber mainis seda sõna ja tuli meelde, et tõesti vist nimetati depressiooni kunagi nii? See tuli jutuks Eestis elanud aadlikest. Tõesti, mõisaelu võis ikka väga igav olla, kui midagi ei pidanud tegema. Kuskil Munalaskmel või kusiganes mujal Eestis. Jõudeelu võis olla kurnav. Vahepeal tundub, et endalgi on sellised probleemid, sest suuremaid probleem pole. Kui ei taha midagi teha ja väga ei pea midagi tegema, siis võib asi päris hapuks minna. On inimesi, kes ei tardu nii nagu mina, kes pööravad valu eest tegutsemisse. Kui see on toimemehhanism valu vältimiseks, siis ei pruugi see parem olla. Kui see muutub ennast ohverdavaks ületöötamiseks. Siis tulevad ikkagi tervisehädad ja õnnetundest on asi kaugel.

Aga ma ei taha minna väga negatiivseks, sest seda on niigi palju olnud. Kui võimalik, siis tuleb ikkagi võtta kergelt, mitte korjata selga üüratut koormat. Vahel aitab tegutsemine vabaneda süükoormast. Kuigi ega see püsiv lahendus pole, siis natuke mõnikord aitab. Kui on võimalik leida rõõmu- ja rahuhetki, siis on juba hästi. Kui igas päevas on natukenegi mõnu ja rahu, siis on enam-vähem talutav elada. Seetõttu igatsengi oma tantsutrenne. Olgu päev, kuidas on. Kui õhtul on tantsutrenn ja pärast seda hea tunne koju minna, siis on kogu muu vaev samahästi kui pühitud. Isegi kui ainult natukeseks ajaks. 

Nüüd tuleb süüa ja vaadata, äkki saab natukeseks õue minna, natuke tiirutada rattaga. Oleks juba päris hea. 

Eilsed soojad kallistused inimestega, keda polnud ammu näinud olid niiii head. Uskumatu isegi. Seitse-kaheksa aastat pole näinud ja kui suur rõõm on üksteist näha, nagu poleks aega mööda läinudki. Teistes inimestes ja suhetes on ikka niipalju peidus, mis toob kõleduse pessa sooja kuldse valguse ja muudab mülka imekauniks paleeks.