Krister Kivi: ajakirjandus on lihtsustus ja liialdus. 

See on tabavalt öeldud. Pole nii sõnastanud, aga olen nii teinud. Kui õppisin filmi, loojutustamist, siis see sai kuidagi selgeks. Või teadsin juba enne? Teisiti võib-olla polegi võimalik? Iga lugu on mingi valik. Millestki suuremast, mingist teemast. Ja kes see jõuaks lehest lugeda ülimalt detailset kirjeldust, teadustööd. Või sündmuse, näiteks Riigikogu istungi protokolli. 

Emadepäev. Magasin nii kehvasti ja vist alles soojenesin õues oldud tööpäevadest. Arvasin eile õhtul, et jään haigeks või igaljuhul oli selline võimatu olla. Ei tulnud und, aga ei olnud ka reipust. Hommikul pidime juba ema, venna pruudi ja vanaisaga minema linnast välja mere äärde. Mida lähemale see aeg jõudis seda vähem tundsin ennast võimelisena minema. Otsustasin, et sel piinal pole mõtet. Otsisin äraütlemiseks õigeid sõnu. Kuid siis ajasin end püsti. Tõmbasin külma vett näole, panin riidesse, tellisin takso ja läksin. Kannatas täitsa isegi olla. Ei olnud nii hirmus vähemalt, kui arvasin. Õnneks me ei sõitnud liiga kaugele ka, Muraste ja Suurupi kanti. Olime mere ääres, külm, aga siiski tore ka. Jõudu niipalju täpselt oli, et kuidagi funktsioneerida. Ega ma ei pidanud ju midagi ränka tegema. Karge õhk, päike ja läbipaistev merevesi muidugi turgutab. Ahjaa, vennatütar oli ju ka. Pärast sõime restoranis sardiine ja polnud viga. Istudes läks isegi paremaks. Kui oleksin koju jäänud, siis oleksin ilmselt ärev olnud ja poleks välja ilmselt läinudki, arvutis midagi teinud. Aga seal restoranis olid pea kõik lauad täis ja väga huvitav oli inimesi vaadata, olin sellest puudust tundnud. Meeldis see sagin. Teised inimesed. Enamasti näeb Tallinnas inimesi vist ainult nädalavahetuse õhtuti. Kui sel ajal linna ei satu või saa minna – mida ma pole ikka väga pikalt –, siis on üsna hõredad inimkontaktid. Autode linn. Neljapäeva õhtul kella üheksa ajal sõitsin tööpäeva lõpus läbi erinevate linnaosade ja inimesi pea polnudki liikumas. Autoteedel see-eest oli päris arvestatav liiklus. Kuidagi veider on see. Ma ei harju sellega vist kunagi ära. Kui pole kellegi juurde minna, kokku saada, kui on soov lihtsalt näha inimesi, võib-olla nende sekkagi sulanduda, teha, mida (suur)linnas teha saab, siis võib kurb ja veider olla. Nagu üksinda pubis. Ei teagi, kumb on õõnsam. Valglinnastumine on üsna nilbe nähtus. Sattusin kahel järjestikusel päeval ka Ülemiste taga Peetris ja Järvekülas käima. Eramajad, paarismajad, teedevõrk, vaikne igavus. Niidetud muru, etteaimatavuse ja ilmetu, näotu linna perifeersem ala. Identiteediga kohad pälvivad muidugi minu heakskiidu. Kohila, Suurupi, Muraste, Aruküla, Raasiku, ka Lagedi, kuigi ma ei mäleta sellest midagi. Käisin seal väiksena, kui ema sõbrannal Üllel külas käisime. Kõik ema sõbrannad on Ülled. See tegi väiksena nalja ja ka hiljem. Seda oli hea öelda, kui sobiv hetk tekkis. Näiteks siis, kui emale oli kõne ning pärast sünnipäevalauda naasmist teatas ta, et Ülle helistas. Siis sai küsida, et milline Ülle. Ja eriti hea oli seda Üllede fenomeni tutvustada uue infona kellelegi, kes ei teadnud. 

Eile sõitsin rattaga ka Muraste poe juurest mööda, sõime sõbraga saia, päikse ja tuule käes. Nägime päris palju varateismelisi ja nad tundusid rõõmsad. Tegid asju koos, tundsid ennast julgelt. See on üsna haruldane. Mulle meeldib mõelda, et seal on neil ruumi. Seal on metsatukki, kus varjulises kohas olla silma alt ära, tunda, et neil on oma koht. Seal on rulapark, mis pole ära peidetud, aga siiski põllul, kõrreliste vahel. Kuidagi eluterve keskkond. Kus noored ikka peaks hängima Eesti linnades, kus on parklad, betoonist lillepotid ja kuskil mänguväljak lastele. Ega seal Suurupis ka teab mis palju pole tehtud (vist), aga need seltskonnad, keda ma nägin, tegid meele rõõmsaks. Viisakad ja teiste poekülastajatega arvestavad ja samas ennast vabalt tundvad eluterved poisid ja tüdrukud. Tabasalus olen sama kogenud. See on ilmselt igakevadine mõte, aga ma ei taha ikka väga enam üldse Tallinnas olla. Tahan, tahan. Mingi elu siin ju muliseb ja on võimalik tantsida, inimesi vaadata (kui pole pime ja külm osa aastast) ja vahel kedagi ootamatult näha, näiteks. Sellised linna asjad. Aga tahaks täitsa kuskil põllul ka sammuda. Metsas, looduses. Väikestel käänulistel teedel. Saab ka seda, küll saab. 

Perega olemine toidab ikkagi. Alles kuu tagasi venna sünnipäeval oli väga raske kuulata ema pikka nutulaulu, emotsioonide ülekeemist ja välja elamist. Aga nii nagu tema puhul ikka, ei tea kunagi, mida oodata. Täna oli väga tore. Hea päev. Koju jõudes olin muidugi läbi, aga kui ukse enda järel kinni panin, siis oli kuidagi üldse mitte väsinud olemine. Panin tegemist vajavaid ülesandeid kirja, sekka ideid. Täiesti hea rahulik töömeeleolu. Ja tõesti oli tunne, et sain energiat juurde. Perega olemine võib anda ikka sellise rahu ja kindluse, et närvisüsteem ei taju enam ohtu ning eluga võib rahul olla. Tekivad uued ideed. Siis alles saan aru, et see üldine pidev rahutus on turvatunde puudus ja lähisuhete mittetajumine. Vähemalt suur osa sellest. 

Ma ei tea kas me oleme hiliskapitalistlikus ajajärgus, nagu rääkida armastatakse. Äkki ikka laskumas sügavamale ja kapitalism alles algab? Saab tõelise hoo sisse. Prantsuse reisikorraldaja, kellega Indoneesias ühiste sõprade kaudu tutvusin, arvas, et praegu ikkagi on late-capitalism ja et kui AI ja robotite areng peagi teatud maale jõuab, siis on muutus väga suur. Ta nägi uut ühiskonnakorraldust. Midagi, mis ei saa olla enam kapitalism. Või pidas ta silmas ka muid tarbimist ja majanduskasvu pärssivaid tegureid, ei tea. Viimased kolm aastat on räägitud veendunult sellest, kuidas praegune areng on kohe-kohe jõudmas kohta, kus inimesi enam eriti palgata pole vaja. Sellega on müüdud mõttetuid AI-koolitusi, hirmutades mahajääjaid koleda eluga. Üks elutervemaid ja teravamaid selleteemalisi lauseid kuulsin hiljuti kuskil podcastis, kus tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa julges oponeerida saatejuhtidele ja tõdes, et tulevikku ju ei näe ja ennustamine pole võimalik, aga kui minevikku vaadata, siis pole tehnoloogilised edusammud mitte kunagi inimestele aega kinkinud. Kõigil on teha maa ja ilm. Võib-olal rohkemgi, kui varem. Pinget tundub juttude järgi rohkem, kui näiteks ema ja vanaisa kirjeldatud eelmise sajandi teise poole kümnenditel. Vanaisa rääkis, kuidas tal oli vineerivabrikus tööpinkide juures hea rahulik. Ta oli leidlik ja suutis tootmise probleeme lahendada insenertehnilise taibuga ja tulla ka uute ideedega välja ning need ellu viia. See selleks. Ta kirjeldas täna, kuidas ta läks tööle siis, kui oli tütardega hommikust söönud, nad lasteaeda või kooli saatnud. Ikkagi hommikul, aga vahel oli keegi kuri inimene väravas ja kuna oli osakondi, kus nõuti kindlal ajal kohal olemist, siis see tõre tädi oli oma südameasjaks võtnud ka hilinejaid noomida. Küsis vanaisa käest, et miks ta õigel ajal postil pole. Vanaisa ütles, et sa ise pole ju ka oma töökohal. Selle asemel, et tööd teha mängid siin väravas korrapidajat. Sellega asi lõppes. 

Tundub normaalne aeg. Ema ütles, et eks siis oli ka igasuguseid korraldusi. Oli ka „korda“ nõudvaid ülemusi ja töökohti. Praegu olen ka mõnelt sõbralt kuulnud, kuidas on üsna vaba kord. „Peaasi, et töö tehtud“-lähenemine. Aga enamasti siiski elatakse seljas minu meelest. Mäletan, et kui paar aastat kontoris palgatööl olin, siis vanem kolleeg rääkis, et enne koroonat, kui kõik kontoris käisid, siis jäi ikka ette teistele see, et osakond, kuhu mina sattusin, tuli hiljem. 

Sageli siis hakatakse neid hiljem tulijaid ka hurjutama, et teiste kadedusele või pahatahtlikkusele koguni vastu tulla. 

Vanaisa, kes alles mõne aasta eest kuhugi minnes ajaviiteks sörkis, on mingi närviprobleemi saanud jalgadele. Ootab põhjalikumat uuringut. Päevad on erinevad, vahepeal ootamatult tõmbab jala ära. Sain aru, et jalgade all on koguaeg nagu pehme ja kui ta kõndis, siis pidi väga keskenduma ja sageli hoidis keha viltu, nagu oleks tasakaalust väljas. Aga tegelikult on vist asi jalgades. Väga kahju. Ta rääkis, et äkki sügisepoole teeb veel ühe reisi lõunapoole. Reibas tõtlikkus oli kadunud. Tundus, et ta peab tunnetama kuidagi enda püstiseismist. Jäi korduvalt lihtsalt seisma ja olema. Liikumine ei paistnud talle vastumeelne. Njah.

Meenus Janis, kes hiljuti rääkis oma sõbrannast, kes suutis elu ebamugavusi võtta kui uut ja huvitavat olukorda, sealhulgas jalaluumurdu, mis teda koju aheldas. „Näe, selline olukord, huvitav, uus kogemus, vaatame, kuidas nüüd nii siis on seda eluime kogeda.“ See oli muidugi inspireeriv ja eks ma püüan meeles pidada.